Hirvepargis peetud meeleavaldusel "Jah vabadusele, ei valedele" astus teiste seas üles ka feministlik loominguline kollektiiv "Rythms of Resistance". Foto: Scanpix

Kui maailmavaatevabaks ajupestud nooruk võtab tõe pähe plakatit, millega ta koolitundide arvelt Stenbocki maja ette vehkima saadetakse, on see mõistetav. Kuid uskuda, et kõrgetel positsioonidel troonivad isikud pole teadlikud plakatil väljendatud ideoloogia pettusest ja lausvaledest, oleks naiivne, kirjutab Aldo Roomere. 

Surematust sallivusest jätkuvalt jutlustav jõuk, kes kõikidesse teisitimõtlejatesse otsatu vihkamisega suhtub, sunnib sageli mõtlema meie tillukese rahva seas valitseva juhmistumise ja killustumise põhjustele. Kas on tõepoolest tegemist saatanlikult salakavala plaaniga, muutmaks noored kuulekateks orjadeks ja käsutäitjateks.

Noortele on alati omane teatav protestivaim, soov erineda, olla keegi iseendast vägevam. Ebakindlus, kogemuste puudumine, puberteedi pitsitused – kõik see ergutab mässama. Kui veel lisada kõrvulukustavalt kriiskava karjena pidevalt kõlav sooidentiteedi vaba valik, seksuaalperverssuste idealiseerimine ja vohav perekonna purustamise ideoloogia, siis vormimegi isast-emast verivaenlased, kellelt võib lapse kaebuse põhjal vanemlikud õigused ära võtta. 

Kodune kasvatus on niikuinii hääbumas vanemate ühe kasvava töökoorma, vaba aja vähenemise, perede lagunemise ning elukalliduse jubeda tõusu tõttu. Tulemina võrsub põlvkond teismelisi, kes peavad oma kuritegevust heategevuseks, end aga karistamatuks ning hakkavad äraspidist elu elama. 

Koolis on kord käest ära, sest vabakasvatus vohab siingi ja õpetajate autoriteet hääbub varsti olematuks. Ajupesu aga algab juba lasteaiast, paraku.

Nõnda sünnivadki pooletoobised „vabadusvõitlejad", kelle vihkamisest higisesse pihku võib suruda suvalist idiootsust hõiskava plakati – kusjuures see plakatiga demonstrant usubki kaljukindlalt oma käes värisevat valet. Tribüünidele upitatakse silmnähtava arengupeetusega „arvamusliidrid", kelle sisutut sõnasorinat levitab peavoolumeedia massitiraaž. 

Globalistidest tõetapjad saavad seeläbi enda käsutusse terve armee ajupestud, tegevusihast pakatavaid noorukeid, kliimademonstrantidest kuni tulevaste terroristideni välja, kes pealekaebajatena alustades on tulevikus valmis juba relvaga käes oma rahvast hävitama. Sest neis on aastaid ergutatud madalaid tunge, labaseid meelelahutusi ja oma rahvast ning kultuurist kaugenemist.

Täielikult globalistidele kuuluv-kuuletuv meedia on kui moraalne massihävitusrelv.

Nõnda hääbub pea viimnegi terve mõistuseraas ning koos sellega ka kogu inimväärikus. Mõisteid, nagu õilsus, üllus, truudus võib leida vaid sõnaraamatutest, sest igapäevaelust on nad kadunud. Eks küsige mõne lumehelbekese käest, mis asjad need on – vaatab teine sulle keedetud kartuli pilguga otsa ja laseb kuuldavale miski artikuleerimata õhuvärina.

Et maailmavaatevabaks ajupestud nooruk võtab tõe pähe plakatit, millega ta koolitundide arvelt Stenbocki maja ette vehkima saadetakse, on igati mõistetav.

Aga äärmiselt naiivne oleks uskuda, et kõrgel ühiskondlik-poliitilisel positsioonil trooniv isik (meie president näiteks), ei tea, et kogu tema ideoloogia rajaneb pettusel ja lausvaledel. Sellised satraabid on läkitatud hävitama.