Paljude kultuuriasutustesse koondunud riigipalgaliste ideoloogiatöötajate ärevus seonduvalt EKRE populaarsuse kasvuga on mõistetav, pidades silmas, et EKRE võimule saades jääks paljud neist tööta, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.
Eelmise nädala reedel avaldas Postimees NO99 teatri dramaturgi Eero Epneri artikli pealkirjaga "Kurjuse normaliseerumine", milles autor kujutab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda varjamatult essentsiaalse kurjuse kehastusena ning hoiatab selle hukutava mõju eest.
Alltoodud lõigus kirjeldab Epner tabavalt nn heas seltskonnas laialt levinud vasakliberaalse ideoloogilise peavoolu esindajate üleolevat hoiakut rahvuslikult ja konservatiivselt meelestatud inimeste suhtes:
"Mõni nädal tagasi, paar päeva enne Roosiaia hurmavat õhtupoolikut, seisime Tallinna-lähedasel saarel. Päike laotas end vaikselt laiali, pihlakad olid omaenese viljakuse all looka vajunud. Keegi meist näppis telefoni ja hakkas ette lugema äsja saabunud EKRE kümnepunktilist põletamisnimekirja [EKRE valimisplatvorm kohalike omavalitsuste volikogude valimiseks]. Läks nagu tavaliselt: tema luges, meie naersime, tundes meeldivat üleolekut, Tallinna horisont kusagil kaugel läbi päikesest soojaks tõmbunud õhu värelemas. Kuni üks meist hakkas nutma. Ta ei suutnud enam kuulata. Tema sõrmed surusid sigareti lillepoti põhja puruks, tema silmadest voolasid pisarad, ta kõndis minema."
Epneri sõnul oli kirjeldatud hädise reaktsiooni tagamaaks tõdemus, et EKRE-st vaatab vastu "kurjus, mis poob ilma nöörita" ehk midagi niisugust, millel "pole mitte mingit pistmist rahvusluse, konservatiivsuse või üleüldse mingi maailmavaatega." "See on labane kurjus, kurjus ilma sisemise tervikuta, hommikust õhtuni plinkiv raev ilma selge eesmärgita või usuta, et see võiks kuhugi viia," raiub ta raevukalt iseennast korrates.
Raske on öelda, kas Epner tõesti siiralt usub, et EKRE sügavamaks olemuseks on puhas kurjus, või on tsiteeritud iseloomustus pigem läbimõeldud püüdlus demoniseerida temale ja tema mõttekaaslastele ebameeldivat erakonda ning selle poolt edendatavat ideoloogilist ja poliitilist programmi.
Kaadrid NO99 teatri lavastusest "Kõnts", mis käis suvel Eestit esindamas ka Veneetsia biennaalil. Sellist "kunsti" pakub Eero Epneri tööandjaks olev teater NO99 maksumaksjate kulul Eesti ühiskonnale. Ja sellist asja viljeledes (vt teist stiilinäidet siit) nähakse end olevat moraalselt ülimuslikul positsioonil, kust ülejäänud ühiskonnale jutlusi pidada.
Igal juhul on tähelepanuväärne, kuidas Epner püüab (mh natside koonduslaagritega paralleele tuues) maalida pilti, mille kohaselt ei tohiks konservatiivne ja rahvuslik positsioon üldse ühiskondlikult aktsepteeritud avaliku arutelu raamesse kuuluda. Seda tehes tõstab ta kunstlikult esile EKRE poliitikute mõningaid reljeefsemaid väljaütlemisi, unustades samal ajal sujuvalt ära, et tema enda mõttekaaslased on läbivalt sildistanud nendega mittenõustujaid täiesti alusetult vihkajateks, foobikuteks, tagurlasteks, venemeelseteks jne.
Olgu eelnevaga kuidas on, teatud mõttes võib Epneri ärevust mõista. Tõtt-öelda muretseks ma Epneri nahas olles samuti EKRE populaarsuse kasvu pärast, olgugi et muudel põhjustel kui need, mille Epner oma artiklis esile tõi.
Nimelt on ju selge, et EKRE võimule saades jääks Epner ühes paljude oma sõpradega suure tõenäosusega tööta, sest sellistelt asutustelt, nagu NO99 teater, võetaks riiklik rahastus kas täielikult või valdavas osas ära. Jah, poliitiliste jõujoonte muutudes jääb suur hulk riigipalgaliste ideoloogiatöötajatena tegutsevaid nn kultuuritöötajaid oma teenistusest ilma ning ilmselt pannakse nende töökohaks olnud asutused üldse kinni või profileeritakse ulatuslikult ümber. Pole imestada, kui mõte sellest toob neile inimestele pisara silma, aga sellegipoolest on raske endas selle halina suhtes kaastunnet äratada. Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale.
Tegelikult on kultuuriasutuste ideoloogiline kallutatus ning nende valitseva ideoloogia propageerimise teenistusse rakendamine probleem, mis vajaks tunduvalt lähemat ja laiemat kriitilist tähelepanu.
Siinkohal piisab tõdemusest, et kui vasakliberaalsete positsioonide kaitseks võtab alatasa sõna terve rida teatriinimesi, siis konservatiivsete ja rahvuslike positsioonide kaitseks me teatriinimeste avalikke sõnavõtte peaaegu kunagi ei kohta. Seejuures ei ole probleem selles, nagu vastavate vaadetega inimesi teatritegelaste seas üldse ei leiduks. Pigem on probleem selles, et just nagu valitsusasutustes ja ülikoolides, nii valitseb ka kultuuriasutustes väga üheülbaline ideoloogiline kliima. Kuna "valede vaadetega" inimesed söödaks "õige ideoloogiaga" avalikku vastuollu astudes oma kohalt välja, ei kipu nad ka oma arvamust avalikult väljendama, selle eest võitlusse astumisest rääkimata.
Kindlasti on omamoodi paradoksaalne, et nö kultuuriinimesed, kes on ajalooliselt olnud pigem võimukriitiliselt meelestatud kui võimu ees lömitajad, on Eestis üks kõige võimutruumaid seltskondi üldse. Elatudes riiklikust rahastusest, viiakse ellu seda ideoloogilist tellimust, mida toitja neilt ootab. Selles valguses on Epneri artikkel kõike muud kui üllatav – tema retoorika EKRE suunal ei erine sisuliselt millegi poolest (kultuuriministeeriumit kontrollivate) sotside juhtkonna samateemalistest väljaütlemistest.