Portugali politoloog ja ajaloolane Rafael Pinto Borges leiab, et oma mürgises sõjahüsteeria ja patoloogilise Orbáni-vastase viha segus reedab Euroopa Liit omaenda eesmärki ning hävitab usalduse iseenda vastu, kui eelistab Ukraina huve oma liikmesriikide Ungari ja Slovakkia omadele.

Pinged Ukraina ning Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide Ungari ja Slovakkia vahel on viimastel nädalatel jõudnud uuele tasemele. 27. jaanuaril peatas Ukraina, viidates väidetavale Vene droonirünnakust põhjustatud kahjustusele, naftavood neisse kahte riiki, mis kulgevad läbi Druzhba torujuhtme.

Kiievi põhjendused on ungarlaste ja slovakkide hinnangul valed – nagu Ungari peaminister Viktor Orbán 24. veebruaril Euroopa Ülemkogu presidendile António Costale saadetud kirjas selgelt märkis, ei ole tarnete koheseks taastamiseks mingit tehnilist takistust. Sellest hoolimata on EL otsustanud toetada Ukrainat omaenda liikmesriikide vastu.

Kiiev keeldub aga naftavoogu taastamast, püüdes karistada ja survestada kahte poliitilist vastast vahetult enne seda, kui üks neist – Orbán – seisab aprillis silmitsi otsustavate valimistega. Kiievil on siin märkimisväärne mõjuvõim: nii Ungari kui Slovakkia sõltuvad endiselt suurel määral Vene naftast; 2025. aastal pärines üle 92% Budapesti naftaimpordist Venemaalt ning Bratislava saab hinnanguliselt kogu oma naftavarustuse Venemaalt.

Uus kriis ei ole kuigi üllatav: suhted sõja suhtes skeptiliste Budapesti ja Bratislava valitsuste ning Ukraina presidendi Zelenskõi vahel on juba ammu olnud pingelised. Paar nädalat tagasi Davosis süüdistas Zelenskõi avalikult Ungari peaministrit Viktor Orbánit „Euroopa raha najal elamises" ning väitis koguni, et Orbán „oleks ära teeninud obaduse vastu pead".

Sellised märkused kõlasid mõnevõrra jultunult just Zelenskõi suust; Kieli Instituudi andmetel on Kiiev alates 2022. aastast saanud või talle on lubatud peaaegu nelisada miljardit eurot Euroopa maksumaksjate raha. Mis puudutab Slovakkia peaministrit Robert Ficot, siis nendevahelise vaenu põhjused on veelgi teravamad – 2024. aasta mais tulistas ja vigastas Ukraina-meelne fanaatik Slovakkia liidrit raskelt. Tõenäoliselt ei ole ta seda kogemust unustanud.

Sõltumata sellest, kas keegi toetab Orbáni ja Fico seisukohti Ukraina konflikti suhtes või mitte, peaks olema vaieldamatu, et praeguses naftakriisis on kaalul nii Ungari kui Slovakkia olulised, lausa eksistentsiaalsed huvid. Bratislava jaoks on olukord muutunud nii tõsiseks, et valitsus on kuulutanud välja „nafta hädaolukorra", kasutades oma strateegilisi naftavarusid, et vältida üleriigilisi puudujääke.

Seistes vastakuti otsese ohuga oma energiajulgeolekule – mis on iga kaasaegse majanduse elujõud – on mõlemad riigid püüdnud survestada Kiievit oma kurssi muutma. Slovakkia on lõpetanud oma elektrienergia ülejäägi jagamise ukrainlastega ajal, mil viimaste võrk kannatab Venemaa raketi- ja droonirünnakute pideva ja jõhkra laine all. Ungari on omakorda asunud tõkestama gaasieksporti Ukrainasse ning kuigi kaaluti ka elektrieksporti peatamist, on seni siiski otsustatud nii radikaalset sammu mitte astuda.

Lisaks on Ungari otsustanud blokeerida kõik Ukrainale soodsad ühised ELi otsused. Nende hulka kuulub ka Brüsseli poolt Kiievile antud viimane 90 miljardi euro suurune „laen", mille kohta kõik teavad, et ukrainlased seda tegelikult kunagi tagasi ei maksa.

Ungarlased ja slovakid kaitsevad end. Mõlemad riigid on olnud Kiievi suhtes järjekindlalt ja erakordselt helded. Näiteks moodustavad nad koos üle 70% Ukraina elektriimpordist – Moskva kampaania tingimustes Ukraina elektritootmise ja -jaotuse hävitamiseks on see olnud hindamatu abi. Juba sõja esimestel kuudel 2022. aastal ületas Ungari territooriumi üle miljoni Ukraina põgeniku, kas selleks, et sinna jääda või siis teistesse riikidesse edasi liikuda.

Kõik see nõudis nii Ungari riigilt kui ka ühiskonnalt tohutut ühist pingutust. Zelenskõi erakordne tänamatus ei ole siiski ennekuulmatu: USA president Donald Trump viskas ta just sel põhjusel Valgest Majast välja; hiljuti Davosis pani Zelenskõi vihane Euroopa pilkamine – hoolimata sadadest miljarditest eurodest, mida eurooplased on talle andnud – samuti palju kulme kerkima. 

Siiski rikuvad tema sammud Budapesti ja Bratislava vastu suhteid veelgi. Oht on muutunud isegi nii tõsiseks, et peaminister Orbán on pidanud vajalikuks paigutada Ungari relvajõud riigi energiataristut võimalike Ukraina ohtude eest kaitsma.

Praeguses konfliktis võiks Euroopa Komisjonile anda andeks teatava erapoolikuse. Tegelikult ongi selle ülesanne valida pool – oma liikmesriikide oma – täites korduvalt antud lubadust, et Euroopa integratsioon tugevdab, mitte ei vähenda liikmesriikide mõju ja julgeolekut.

Selle asemel otsustas Brüssel toetada Kiievit – võimu, mis ei ole ELi liige – kahe Euroopa pealinna vastu. See on igatahes rabav vaatepilt. Samuti on see väga selge märk Euroopa Liidu institutsioonide kohustuste täitmata jätmisest.

Eurokraatlik viha ungarlaste ja slovakkide vastu näib siiski piiritu. Saksa CDU europarlamendi liige Michael Gahler kaotas sõna otseses mõttes enesevalitsuse, nimetades Orbánit ja Ficot Euroopa Parlamendi istungil „Putini austajateks, sõjast kasusaajateks ja reeturiteks".

Euroopa Parlament on toetanud uut 90 miljardi euro suurust laenu hoolimata Kiievi katsetest kahe ELi riigi energiavarustust kägistada. Koos komisjoniga avaldab Saksamaa Budapestile ja Bratislavale survet, et nad nõustuksid laenuga, mis nõuab heakskiidu saamiseks Euroopa Ülemkogu üksmeelt – samal ajal ei tehta aga midagi Kiievi ohjeldamiseks. Komisjon annab Kiievile märku, et 90 miljardit saadakse niikuinii, olenemata sellest, mida Ukraina teeb või kuidas käitub, toetades sellega sisuliselt tema vaenulikku käitumist Euroopa Liidu liikmesriikide suhtes.

See on üsna erakordne – või oleks, kui see poleks muutunud nii tavaliseks. See loob ka sügavalt murettekitava pretsedendi. Kas tuleb päev, mil Euroopa Liit toetab Türgit Kreeka ja Küprose vastu? Kas Brüssel toetaks Marokot Hispaania vastu Ceuta, Melilla või immigratsiooni küsimuses?

Brüssel süüdistab Ungarit sageli Euroopa ühtsuse lõhkumises. Kas Brüssel ise ei tee praegu sedasama kõige tõsisemal võimalikul viisil? Oma mürgises sõjahüsteeria ja patoloogilise Orbáni-vastase viha segus reedab EL omaenda eesmärki ning hävitab usalduse iseenda vastu. Ta ei peaks imestama, kui oma tegude tagajärjed teda ühel päeval kummitama hakkavad.

Rafael Pinto Borges on Lissabonis tegutseva konservatiivse ja patriootliku mõttekoja Nova Portugalidade asutaja ja esimees. Ta on politoloog ja ajaloolane, kes on kirjutanud paljudes riiklikes ja rahvusvahelistes väljaannetes.

Artikkel avaldati esmalt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.