Enn Auksmann kirjutab oma repliigis sellest, mismoodi Eesti "progressiivne ajakirjandus" ning omalaadne isehakanud eliit suhtub nii teisitimõtlejatesse kui ka oma lugejatesse ja rahvasse.
Nädalapäevad tagasi kirjutas Äripäeva ajakirjanik Harry Tuul arvamusloo "isehakanud eliidi suurusehullusest". Artikli ajendiks oli presidendikantselei endise ülema Siim Raie ülbe esinemine tele-eetris seoses Toomas Hendrik Ilvesele ärmatamise tõttu tehtud etteheidetega.
Harry Tuule tähelepanekud on õiged, kuid paraku ühekülgsed. Õigupoolest valdas mind tema artiklit lugedes sügav hämmastus, kuna see, millest ta kirjutab, on lahtiste silmade ja siira meelega vaatajale olnud ilmselge juba vähemalt paarkümmend aastat: nõukogude võimu mädasoo osutus ülimalt viljakaks pinnaseks, millest võrsunud vaba Eesti "koorekiht" on olnud algusest peale musternäide tõusiklikkusest, hoolimatusest, omakasupüüdlikkusest ja tõepoolest suurusehullusest. Aga – ja selleni Harry Tuul oma arutluses paraku ei jõudnud – täpselt sama, kuigi teatava ajalise nihkega, tuleb tunnistada ka suure osa ajakirjanduse puhul.
Heaks näiteks on Postimehes avaldatud kommentaar Leedu parlamendivalimiste kohta. Juba artikli pealkiri esindab kõike muud kui kvaliteetajakirjanduse puhul eeldatavat kõrgkeelt: "Talupojad tõmbasid leedu linnarahvale koti pähe".
Mõned kõnekamad tsitaadid:
"Leedu valijad usaldasid äkitselt oma riigi tuleviku terve kamba peaaegu tundmatute või täiesti tundmatute inimeste kätte."
"Vilniuses võitis tundmatu talupoeg."
"Valik peaministrikohale on Bronis Ropė – naljaka väljanägemisega rahvasaadik, kelle nimi tähendab otsetõlkes kaalikat."
"Endisest politseinikust isehakanud poliitik."
Siin avalduv ajakirjanduslik "tase" ei ole isegi samaväärne sellega, kuidas Ameerika presidendikandidaati Donald Trumpi püüti valimisperioodi alguses naeruvääristada küll tema soengu, küll lipsuvaliku tõttu, kuna kellegi sobimatuks tunnistamine peaministriametisse ainuüksi tema nime põhjal kuulub heal juhul teismeliste, võib-olla pigem isegi lasteaialaste väitluskultuuri juurde.
Kõige kummalisem – või hoopis kurjakuulutavalt sümptomaatiline? – on artiklis esitatud seisukoht, nagu oleks valitsuse aruandekohustus parlamendi ees mingisugune "veider idee":
"Päevavalgele tulid ka Karbauskise autoritaarsed kalduvused ja veidrad ideed niinimetatud elukutseliste valitsuse kohta. Sinna kuuluksid parteivälised liikmed, kes annaksid aru kõige võimukama institutsiooni ehk parlamendi ees. Viimane muudaks valitsuse kõigest formaalsete ametnike nukutrupiks."
Kuigi tsiteeritud arvamusloo autor ei ole Postimehe töötaja, vaid vabakutseline leedu ajakirjanik Vaidas Saldžiūnas, tuleb kahetsusega tunnistada, et kõnealune artikkel ei ole mitte erand, vaid pigem vägagi adekvaatne näide sellest, mismoodi ka Eesti "progressiivne ajakirjandus", samuti omalaadne isehakanud eliit, suhtub nii teisitimõtlejatesse kui, paraku, ka oma lugejatesse. Mis siis imestada, kui too teine isehakanud eliit, poliitikute ja riigiametnike "koorekiht", suhtub samamoodi nii meisse kõigisse kui sealhulgas ajakirjandusse endasse.
"Ise tegi! Ise tegi!" möirgas Vanapagan…