Millist õigushüve on oma magamistoa kapis paari kanepitaime kasvatamisega nii jõhkralt rünnatud, et see arvatakse väärivat riigivõimu kõige teravamat sekkumist ehk karistusvõimu rakendamist, küsib Varro Vooglaid oma repliigis.
Pärnu maakohus tunnistas täna 20aastase noormehe süüdi kahe kanepitaime ebaseaduslikus kasvatamises oma magamistoa kapis ning karistas teda selle eest kriminaalkorras kuuekuulise tingimisi vangistusega. Lisaks tuleb süüdimõistetul alluda katseajal kriminaalhooldaja järelvalvele ning ta peab hüvitama riigile menetluskulud summas 954 eurot.
Seda uudist lugedes tekkis taas küsimus, kuidas saab poliit- ja õigusfilosoofiliselt põhjendada kellegi kriminaalkorras karistamist oma kodus paari taime kasvatamise eest. Samuti tekkis küsimus, kas kriminaalmenetluse käivitamine inimese karistamiseks selle eest, et ta kasvatas oma magamistoa kapis paari taime, on avalike ressursside kasutamise seisukohast mõistlik.
Terve Tallinna vanalinn on täis süstemaatiliselt prostitutsiooni vahendamisega tegelevaid asutusi, kusjuures mitu neist tegutsevad otse siseministeeriumi külje all – seda "ei märgata" juba aastaid. Liikluspolitseid kohtab enam-vähem sama tihti kui kuuvarjutust, mistõttu on liikluseeskirja rikkumine epideemilise mastaabiga. Tõsine narkoäri pidavat vohama mastaapselt ning selle kliendid ulatuvat ajakirjandusväljaannete omanikest kuni tippärimeeste ja poliitikuteni.
Need ja paljud muud tõsised õigusrikkumised (mh pedofiilide toimepandud) jäävad väidetava ressursipuuduse tõttu menetlemata. Aga vaata kui sa oma magamistoa kapis kaht närust taime kasvatad, siis saad tunda riigimuskli teravat raksatust. Mulle tundub, et siin on teatav ebakõla ja mitte väike.
Ma ei ole kunagi kanepit proovinud, rääkimata sellest, et oleksin mingi kanepiaktivist. Kellelegi ma kanepi kasutamist ei soovita, kanepi müümise seadustamist samuti ei poolda. Küll aga tahaks teada, millist õigushüve on oma magamistoa kapis paari kanepitaime kasvatamisega nii jõhkralt rünnatud, et see arvatakse väärivat riigivõimu kõige teravamat sekkumist ehk karistusvõimu rakendamist.
Minu arusaamise kohaselt sellest, milline peaks olema vabas ühiskonnas kodaniku ja avaliku võimu suhe, ei peaks see olema üldse riigivõimu asi, milliseid taimi inimesed oma kodus kasvatavad – ehk see, kui keegi kasvatab endale kodus mõnda kanepitaime, võib meeldida või mitte, aga tegu on privaatsfääriga, kuhu riigivõim lihtsalt ei või sekkuda. Vastasel juhul võiks põhimõtteliselt sekkuda ka selleks, et kontrollida, ega inimestel pole äkki kodus n-ö valesid raamatuid või ega nad ei räägi seal keelatud jutte.
Iseasi, kui inimesed hakkavad psühhotroopsete ainetega kaubitsema ehk neid ühiskonnas levitama – siis ilmselgelt ei ole enam tegu pelgalt privaatsfääri jääva olukorraga, mistõttu on riigivõimul printsipiaalselt võimalik sekkuda.
Päisefoto: Bigstockphoto.com