Kasvava populaarsusega, kuid kohati hämmastavalt inimvaenulikule ideoloogiale leidub alternatiiv – inimsõbralik ökoloogia, toonitab Oto Tuul.
Viimasel ajal võib kohata mitmeid näiteid keskkonnakaitsele suunatud mõtteviisist, mis seab inimesed vastakuti loodusega ja langetab otsustavusega kohtunikuhaamri inimeste kahjuks – inimesed reostavad loodust, inimesi on liiga palju, inimesi peab olema vähem.
Sellise mõttekäigu järelmina võiks karta, et siit pole kaugel ökofašistlik revolutsioon ja ökogenotsiid, kuid esialgu piirduvad äärmuslikumad rohelised inimeste keelitamisega laste saamisest loobuma.
Kuid juba see on kaine pilguga vaadates kummastavalt jõhker nõue: eira seda, mida on teinud kõik sinu esivanemad, loobu oma perekonnast ja selle rõõmudest, loobu oma järeltulijaist, kindlusta oma vereliini hääbumine.
Kuid just sellise valiku propageerimisega tegeleb liikumine BirthStrike. Kraad leebemat varianti sellest ideoloogilisest nakkusest kannavad prints Harry ja Meghan Markle. Kohalikus meediaruumis võis esialgseid sümptomeid kohata palju tähelepanu päädinud abituriendineiu inimkonna väljasuremist soosivas sõnavalingus.
Ideoloogia juuri ei tule kaugelt otsida. Kujundlikult on tegemist Thomas Malthuse lastega. Malthus käis 18. saj välja idee rahvaarvu ja inimkonna heaolu konfliktist. Sama liini mõtleja oli 20. sajandil Paul R. Echrlich, kes kuulutas kasvava populatsiooni tulemusena 1970. aastateks ette ulatuslikku näljahäda ja sotsiaalset katastroofi.
Selle vältimiseks pakkus ta välja vabatahtlikud või nende läbikukkumisel ka sunniviisilised populatsioonikontrolli meetodid, mh kontratseptiivid ja abordid. Ka Hiina ühelapse-poliitika viidi sisse Echrlichi mõjul.
Keskkonnakaitsele suunatud antinatalistlikud ideoloogiad on inimvaenulikud, kuna asetavad looduse inimesest kõrgemale ja nõuavad inimese iseenesest hüveliste eluvalikute piiramist looduse kaitseks. Paremal juhul ideoloogilist mõjutustööd tehes, halvemal juhul Hiina eeskujul sunnijõudu rakendades.
Õnneks on inimvaenulikule Malthuse laste ökoloogiale alternatiiv – inimsõbralik ökoloogia. Seda võib nimetada ka inimkeskseks ökoloogiaks ja sellist suhtumist looduskaitsesse on väljendanud Katoliku Kirik näiteks paavst Benedictus XVI isikus, entsüklikas „Caritas in veritate".
Kui kaob lugupidamine inimelu vastu, kui ei peeta kinni õigusest elule ja loomulikule surmale, kaob ka lugupidamine looduse vastu.
Entsüklikas edendab paavst kristlikku arusaama Maast kui Jumala kingitusest inimkonnale, mille üle inimesed on määratud olema hoolivad aednikud. Oluline on seejuures mõista, et kuivõrd imeline Jumala loodus ka on, ei ole see ratsionaalse hingega inimestest olulisem.
Seega on ekslik teha valikuid, mis kahjustavad legitiimseid inimlikke huve looduse kasuks. Nagu näiteks soovitud hulgal järglaste soetamine. Planeedil on küllalt ruumi kõigile. Samas lasub hetkel elavatel inimestel vastutus järgmise põlvkonna ees, rõhutab paavst. Meil on kohustus majandada ressursse jätkusuutlikult ja pärandada järeltulijatele Maa, kus on võimalik väärikalt elada.
Veel toob paavst esile loodusliku ökoloogia seose ühiskonna moraalse üldsuundumusega, „inimliku ökoloogiaga". Kui kaob lugupidamine inimelu vastu, kui ei peeta kinni õigusest elule ja loomulikule surmale, kaob ka lugupidamine looduse vastu. Inimlik ja looduslik sfäär on lahutamatud, mis toimub ühes, mõjutab ka teist. Et pidada väärikalt lugu loodusest, peab inimene esmalt pidama lugu iseendast.
Selline inimsõbralik ökoloogia ei pigista silmi kinni tegelike looduskeskkonda puudutavate probleemide ees, kui seab asjad õigesse hierarhiasse. Planeet on inimese jaoks, mitte inimene planeedi jaoks. Inimene on siin kutsutud olema hea aednik, kuid see saab võimalikuks alles siis, kui inimene saab aru iseenda väärikusest. Nii on võimalik olla sündivale elule avatud, samas tundes vastutust pärandada järeltulevatele elamisväärne elukeskkond ja langetada ka selleks vajalikud valikud.