Sinimustvalge lipp on ainus sümbol, mis on meile veel jäänud. On aja küsimus, millal seegi meilt võetakse ja „okupatsiooniväärtuste" kandjaks muudetakse, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Mis oleks, kui Eesti riik keelaks oma kodanikel heisata riigilippu „valedel põhjustel"? Näiteks te soovite minna tõrvikurongkäigule ja võtate kaasa Eesti lipu, ent Vabaduse väljaku lähedal peatab teid politsei ja teatab, et riigilipu kasutamine „vaenu õhutamise eesmärgil" on keelatud ning teid ootab kopsakas trahv, kui te kohe lippu ära ei pane.

Või te lähete patriootlikule meeleavaldusele ja võtate lipu kaasa, aga teile öeldakse, et Eesti lippu ei tohi kasutada viisil, mis on vastuolus euroopalike väärtustega. Kui küsite, mida need väärtused endast kujutavad, vastatakse, et need hõlmavad piiramatut sisserännet, pea maksimaalseid seksuaalseid vabadusi, kliimateadlikkust ning tingimusteta lojaalsust liberaalsele maailmakorrale.

Inglismaal ollakse sellele lähedal. Nimelt tegi Oxfordshire'i krahvkonna volikogu aprillis ametliku ettekirjutuse, mis keelab patriootlikul liikumisel avalikel teedel või nende läheduses Inglismaa lippe heisata, põhjendades, et tegemist on „hirmutamise ja lõhestamisega", mis on vastuolus väärtustega. Kuna lippude heiskamine jätkus, on volikogu pöördunud ülemkohtusse, et kohus kinnitaks keelu ja lubaks rakendada patrioote vastu sunnimeetmeid.

Mõtelgem, mida see tähendab. Sisuliselt tahetakse Inglismaal ära keelata inglise rahvuslipu kasutamine patriootlikel eesmärkidel. Patriootlikud hoiakud on tembeldatud lõhestavaks, sest need vastanduvad multikultuursust edendavale riiklikule poliitikale.

Ka Eesti NSV-s olid asjad selle mõttes selged, et sinimustvalge – mis on nii rahvuslipp kui Eesti Vabariigi riigilipp – oli keelatud. Olime okupeeritud. Eesti NSV ei olnud iseseisev riik, vaid riikide liitu teeselnud Nõukogude Liidu haldusüksus. Eesti lipu heiskamine tähendas toona vastupanuakti või vähemalt avalikku mittenõustumisakti nõukogude korraga.

Tänapäeval on silmamoondus petlikum, sest näiliselt on iseseisva riigi tunnused meile alles jäetud. Meil on oma põhiseadus (mis on aga Euroopa Liidu õiguse suhtes alama astme akt) ja meil on oma parlament (mis peab kuulekalt üle võtma Euroopa Liidu õigusnorme). Meil on veel oma lipp, ehkki see lehvib sageli koos Euroopa Liidu, Ukraina ja seksuaalvähemuste lipuga. Eesti poliitiline nomenklatuur jutlustab iseseisvust, kuid on igati eurotruu.

Eesti kolmevärviline lipp on tegelikult ainus sümbol, mis on meile veel jäänud. Oma riik on läinud ja iseseisvus on läinud. Ma arvan, et on aja küsimus, millal nad võtavad meilt ka lipu ja muudavad selle okupatsioonirežiimi väärtuste kandjaks.