Feministliku klassivõitluse ideoloogia propageerimise asemel võiks riigimeedia keskenduda mitte kvantitatiivsele küsimusele sellest, kas poliitikas valitseb sooline tasakaal, vaid kvalitatiivsele küsimusele sellest, kas võimupositsioonidel olevatel inimestel on selleks piisavalt moraalseid, intellektuaalseid ja professionaalseid eeldusi, osutab oma repliigis Varro Vooglaid.
Eile rääkis ETV Pealtnägija (sarnaselt eelmise nädala saatele) järjekordse emotsionaalse ja selgelt feministlikest ideoloogilistest eeldustest lähtuva loo sellest, kui raske olevat naistel poliitikas karjääri teha ja kuidas see olevat suur ühiskondlik probleem. Faktid küll seda ei kinnita, pidades silmas, et riigipeagi on naine, aga see selleks.
Kuigi mitmelt poolt on selle peale kostetud, et muidugi on tarvis poliitikasse rohkem naisi, jään lugupidavalt eriarvamusele. Tingimata ei ole naisi poliitikas vaja – just nagu ei ole neid rohkem vaja arstide, politseinike, muusikute või lendurite seas. Sooline kriteerium on siin täiesti ebaoluline, sest riigivalitsemise kvaliteet ei sõltu võimu juures olevate inimeste soost.
Väärtustagem naisi emadena, mitte (poliit)karjeristidena! Miks mitte suurejoonelise kampaaniaga, mille keskseks sõnumiks on see, et perekonnale pühendnud kodune ema on naispoliitikuga #samapaljuinimene.
Poliitikas on vaja mitte naisi, vaid riigimehelikkuse ideaali kehastavaid inimesi, kel on riigijuhtimises osalemiseks vajalikud voorused, teadmised, oskused ja kogemused. Igasugused jutud sellest, et poliitikasse oleks vaja rohkem naisi, näitavad üksnes seda, kui primitiivne on niisugust juttu ajavate inimeste arusaam riigist ja poliitikast.
Feministliku klassivõitluse ideoloogia propageerimise asemel võiks riigimeedia keskenduda mitte kvantitatiivsele küsimusele sellest, kas poliitikas valitseb sooline tasakaal, vaid kvalitatiivsele küsimusele sellest, kas võimupositsioonidel olevatel inimestel on selleks piisavalt moraalseid, intellektuaalseid ja professionaalseid eeldusi. Ju tasuks meelde tuletada rahvusringhäälingu seaduse paragrahvis 4 sätestatut, mille kohaselt on peab ERR looma programme ja saateid, mis väärtustavad perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit.
Seejuures on ühiskonnale igal juhul parem ja ka majanduslikult kasulikum, kui naised on oma lastele heaks emaks, selle asemel et sarnaselt Angela Merkelile, Hillary Clintonile või Theresa Mayle iga hinna eest laste arvelt (poliitilist) karjääri teha. Tegelik probleem, millele tuleks otsida lahendusi, seisneb mitte selles, kuidas seda soovivad naised saaks paremini karjääri teha, vaid selles, kuidas seda soovivad naised saaks karjääri tegemata perekonnale pühenduda.
Ehk kokkuvõtlikult: väärtustagem naisi emadena, mitte (poliit)karjeristidena! Miks mitte ka suurejoonelise kampaaniaga, mille keskseks sõnumiks on see, et perekonnale pühendunud kodune ema on naispoliitikuga sarnaselt #samapaljuinimene.