Repliik: seksuaalsuse mõõdikud satiiriku hambus

Mis täna telekast tuleb? Jama, ainult jama. Foto: Bigstockphoto

Isikliku kogemuse põhjal tunnen, et põhjendamatu satiiri loomine kõigest isiksuse alavääristamise nimel ja ilma oskuseta arusaadavat põhjendust sellele leida on üksnes vaimult küündimatu tolamängija osa, tõdeb Urmas Saard. 

Mõned kümned aastad tagasi olen üritanud följetonidega katsetada. Harjutasin kätt satiiriliste artiklitega teeninduse vallas ja püüdsin sõnade mänguga käsitleda kakskeelsust nii otseses tähenduses kui ka kujundlikus pildis. Endalegi üllatuseks leidsid need üllitised kohalikes lehtedes avaldamist. Vähemalt ühel juhul siiski loobuti avaldamisest. Pakkusin följetoni sovetiaegsele satiiriajakirjale Pikker.

Tookordsele toimetajale näis lugu üldjoontes meeldivat, aga palus liigset lõpu forsseeritust maha võtta. Sain ka ise oma veast aru ja toimisin vastavalt soovitusele. Seejärel sain uue kirja, milles ta vabandas ja selgitas, et kahjuks ei ühti tema mõte ülejäänud kolleegiumi arvamusega. Sain koguni teada peamise põhjuse. Austan Vladislav Koržetsit tänini.

Neil päevil lugesin advokaadi kaasusest, et koomiline liialdus ei ole faktiväide. See oli vastuseks Varro Vooglaidi kohtusse pöördumisele seoses 24. novembril ETV2 eetrisse lastud saatega „Ongi koik“, milles väideti kindlas kõneviisis, et ta on heteromees, kes mõtleb geiseksile kolm korda rohkem kui tavaline homoseksuaal. Märt Koik tunnistas Õhtulehele: „Ei arvanud, et üks lollakas satiirisaade päris kohtusse viib.” Vandeadvokaat Karmen Turgi hinnangul olenevad väljendusvabaduste piirid žanrist ja edastamise vormist: nali, satiir ja paroodia ei tähenda iseenesest seda, et tegemist võiks olla faktiga, vaid koomilise liialduse või reaalsuse moonutusega. Umbes sellist vastust aimasingi, kui Vooglaid tegi oma kohtusse mineku teatavaks.

Satiir on üldises vaates terav pilge üksikisiku või ühiskonnas levivate pahede, puuduste, nõrkuste suunal. Nali peaks olema satiirist heatahtlikum väljendus, aga sõnalise huumori osaks võib olla ka satiir. Mind huvitab, kas Koik üritas endast kümme aastat vanema ja kahtlematult kordades rohkem intelligentse ja erudeeritud ühiskonnategelase üle heatahtlikku nalja visata või ühe lollaka satiirisaatega (Koigi enda sõnu kasutades) väärikalt toimetavat härrat labasel kombel salvata. Koigi emotsionaalset ja sõnalist esinemist vaagides jääb väga vähe ruumi arvamisele, et tema sooviks oli sõbraliku õlapatsutusega süütut nalja visata. Pigem võis olla eesmärgiks teisiti arvaja suhtes rõhutatud põlgust väljendada, võttes seejuures ettenägelikult enda kaitsekilbiks žanri, mida mõnede arvates õigustab pilasaates lubatav isikut pilastav formaat.

Isikliku kogemuse põhjal tunnen, et põhjendamatu satiiri loomine kõigest isiksuse alavääristamise nimel ja ilma oskuseta arusaadavat põhjendust sellele leida on üksnes vaimult küündimatu tolamängija osa.

Miks ma pole jätkanud följetonide kirjutamisega ja neid järjest teravamaks ihunud? Mõnede kõrgetel ametikohtadel asuvate poliitikute suhtes kibeleb keelel teravus, millega tahaks väga valusalt salvata. Samas hoiab tagasi küsimus: kes ma ise olen, pühak või õiguse mõistja? Kas ma tean ikka päris hästi kõiki asjaolusid, miks tippoliitik on sunnitud seda või teist valikut tegema? Kodanikuna arvamuse avaldamine, faktide kasutamine ja nende põhjal seisukoha kujundamine on veidi teine teema.

Sõbralik nalja viskamine peaministri ja presidendi suunal ja sellisel viisil oma rahulolematusest märku andmine võiks olla oodatud ja põhjendatud tegu. Aga nali ei tohiks sündida labase seksuaalsuse mõõdikuna ministrite, peaministri, presidendi, kodanikeühenduse SAPTK ja teiste ühiskonnaliikmete magamistoas, et hinnata satiirilises žanris lubatud kombel ühe või teise isiku seksuaalsete veidruste hulka ja esinemise sagedust.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!