Kuvatõmmis portaalist Elu24

Kersti Kaljulaiule meeldib hurjutada konservatiive ja rahvuslasi nende väidetava vihasuse pärast, aga samal ajal kutsub ta oma vastuvõtule endale meelepärast ideoloogilist programmi esindavad inimesed varjamatult vihakõnet pidama, osutab Varro Vooglaid, heites presidendile ette topeltstandardite rakendamist.

Millegi pärast poeediks nimetatud Sveta Grigorjeva kõne roosiaia vastuvõtul oli tõesti mitte ülesehitava ja ühendava, vaid purustava, ühiskonda lõhestava iseloomuga – nagu allosutatud uudise pealkirjas öeldud. Üldrahvalikule pidupäevale on see täiesti kohatu, kinnistades arusaamist, et roosiaias toimub mitte presidendi vastuvõtt, vaid Kersti Kaljulaiu ja tema sõprade kokkutulek.

Ühtlasi on huvitav, et Grigorjeva ise deklareerib, et tema kõne oli vihane ja algselt plaanitud veel vihasemana. Ehk siis Kaljulaid küll hurjutab konservatiive ja rahvuslasi nende väidetava vihasuse pärast (kui need on vastu põhiseaduse alusideaalidest lahtiütlemisele), aga samal ajal kutsub oma vastuvõtule endale meelepärast ideoloogilist programmi esindavad inimesed vihakõnet pidama. Seda nimetatakse topeltstandardite rakendamiseks.

Nii see Overtoni aken avardub… Oleme jõudnud olukorda, kus riiklikel üritustel enam etiketti ei ole. Kultuuriline areng missugune!

Posted by Varro Vooglaid on Neljapäev, 20. august 2020

Tähelepanuväärne on seegi, et toimunust jäi mulje, et kõik oma lapsed neegirtega saada lubanud ja rahvusringhäälingu poolt esiletõstetult haiglase enesepaljastamisega tuntust kogunud Grigorjeva on kutsutud presidendi eest ütlema asju, mida president ise ei julge otse välja öelda – mh nimeliselt hurjutama konservatiivse hoiakuga poliitikuid, keda Kaljulaid ei salli. Lasta teistel niisugune must töö enda eest ära teha, see jätab eriti vääritu ja argpüksliku mulje.

Grigorjeva kõne sisu ei hakka ma siin lähemalt kommenteerima – see oli üks-üheselt sotside ideoloogiline programm, klassivõitluse ideoloogia peegeldus. Riik muudkui aga tehku ja pakkugu ja tagagu, et mina ja minu mõttekaaslased ei tunneks end rõhutuna ning et me saaksime nautida kõiki sotsiaalseid hüvesid – ilma et me peaksime millestki loobuma, midagi ohverdama, mingit isiklikku vastutust võtma ja seda kandma, kuidagigi ühist hüve teenima.

Eesti riik ei või vene rahvusest inimestelt kodakondsuse saamiseks nõuda elementaarsel tasemel eesti keele äraõppimist, küll aga saavad vene rahvusest inimesed nõuda Eesti riigilt neile kodakondsuse andmist. Eesti riik ei või oodata inimestelt perekonna loomist ja laste saamist, küll aga võivad kõik nõuda riigilt ükskõik millise koosluse perekonnana tunnustamist. Tüüpiline sotside mõtteviis.

Kui avalikku võimu teostatakse sellisel moel, siis ma ütlen päris ausalt, et see ei ole minu riik. Inimesed, kes sellisel moel avalikku võimu teostavad, on tõelised ühiskonna lõhestajad ja võõrandumise süvendajad. Ju tunnevad väga paljud ja üha enamad eestlased niisuguseid asju vaadates, et te võite seal võimumätta otsas istudes ju sedasi talitada, aga mitte meie nimel – meil ei ole teiega mingit ühisosa ja me ei tunnista teid endi esindajatena. Mõni ime, et rahva suhe riigipeaga selliseks kujuneb, kui keegi ei ole teda endale riigipeaks valinud ja kui puudub ka välja teenitud moraalne autoriteet, mis võimaldaks sel positsioonil lugupidamist väärivalt tegutseda.

Ehk nagu kirjutas Martin Helme: “Kaljulaid on alates ametisse saamisest [just nimelt saamisest, mitte valimisest – VV] tegelenud süstemaatiliselt ühiskonna lõhestamise, traditsioonide mõnitamise või hävitamisega ning oma ametipositsiooni kuritarvitamisega. Ta on totaalses moraalses ja poliitilises pankrotis. Seetõttu peaks ta olema ka totaalses poliitilises isolatsioonis.”

Küll ma olen palju oodanud, et saaks näha rohkem selliseid mehiseid samme! Suur tänu hea eeskuju eest, millest…

Posted by Varro Vooglaid on Neljapäev, 20. august 2020

Kahjuks oli eile näha, et neid, kes on valmis sellest eemaletõukavast näitemängust kõrvale astuma ja Kaljulaiule nii selge sõnumi saatma, on vähe. Paljud iseenesest mõistlikud inimesed veavad end kõigest hoolimata aastast-aastasse Kaljulaiu vastuvõttudele kohale, talle austust avaldama. Neid, kes mitte ainult ei jäta minemata, vaid ka ütlevad välja, et teevad seda protestist riigivõimu kuritarvitamise vastu – nagu brigaadikindral Riho Ühtegi seda tegi –, on veelgi vähem.

Tõsiasi on aga see, et kuni inimesed, kelle valikutest ja sõnadest midagi sõltub, ei julge õigeid valikuid teha ja sõnu lausuda, ei muutu suurt midagi ning riigivõimu kuritarvitajate karistamatuse tunne vaid kasvab. Hirm toiduahelatest välja langeda, minetada võimul olevate ringkondade soosing ja sellest sõltuvad väljavaated, on paljude võimule lähedal seisvate inimeste juures kahjuks kaugelt liiga sügavalt juurdunud. See omakorda tingib käitumise, millega lõppastmes samastutakse Kaljulaiu näotu tegevusega, saades osaks sellest probleemist.

Kokkuvõttes ei pakkunud Kaljulaiu vastuvõtt erilist üllatust. Kõik kulges juba sissetallatud ja sellisena ootuspärast rada mööda. Eesti rahva ühtekuuluvuse hävitamine ja lõhede süvendamine eurobürokraadist presidendi juhtimisel jätkub programmiliselt samm-sammu haaval. Eriti groteskseks teeb selle tõsiasi, et samal ajal süüdistavad ühiskonda tükkideks rebivad tegelased oma enda tegevusest põhjustatud tagajärgedes neid, kes püüavad seista Eesti ühiskonda seni koos hoidnud põhimõtete eest.

"Mõelgem iga kord, kui me midagi otsustame, kas me kohtleme kõiki inimesi, kes on siin riigis […], võrdselt." Oleks…

Posted by Varro Vooglaid on Reede, 21. august 2020