Me näeme süsteemi totaalset ringkaitset: elektrooniliste häälte õiguspärasust sisuliselt üle kontrollida ei saa, rikkumiste avastamine on äärmiselt keeruline, tagajärjekate kaebuste esitamise võimalus pigem formaalne ning tagatipuks riigikohus ei hakkagi talle esitatud väga olulisi küsimusi sisuliselt arutama. Seetõttu on riigi tagasivõtmine ausaid valimisi mittevõimaldavalt režiimilt järgmiste aastate riigielu kõige tähtsam küsimus, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Möödunud nädal pani juriidilises mõttes punkti 2023. aasta riigikogu valimistele. Riigikohus käitus kardetud viisil, jättes elektroonilise hääletamisega seotud kaebused sisuliselt läbi vaatamata ja rahuldamata. Liberaalse režiimi võim on saanud järgmiseks neljaks aastaks riigikohtult rohelise tule.
Kuid sellega ei ole valimistega seotud fundamentaalsed probleemid kuhugi kadunud. Viimastel nädalatel on erinevatest sõnavõttudest ja seisukohtadest selgunud terve rida tõsiasju seoses elektroonilise hääletamisega. Püüan need esitada järgmiste punktide all. Loetelu ei pruugi olla ammendav – tegelikult vajaks avalikkus asjatundlikku analüüsi elektrooniliste valimiste kõigi problemaatiliste, sealhulgas nii juriidiliste kui infotehnoloogiliste tahkude kohta. Minu kokkuvõte on igatahes selline:
1) Elektroonilised valimised ei vasta ausate ja õiglaste valimiste põhikriteeriumitele: need ei ole avalikkuse jaoks läbipaistvad ja jälgitavad. Ohustatud on ka hääletamise salajasus, mida on valimiskabiinis palju lihtsam tagada. Selline olukord võimaldab manipulatsioone ja võltsimist.
2) Elektrooniline hääletamise regulatsioonid ei ole põhiseadusega kooskõlas, valimiste läbiviimiseks vajalikke reegleid kehtestavad suures osas ametnikud, mitte seadusandja. Riigikohus loobus seda väidet hindamast.
3) Valimisteenistus ei kontrolli sisuliselt mitmeid olulisi aspekte: teatud elektroonilise hääletamisega seotud küsimused on delegeeritud Riigi Infosüsteemi Ametile ja elektroonilise identiteediga seotud teenuseid pakkuvale erafirmale SK ID Solutions (endise nimega AS Sertifitseerimiskeskus).
4) Kaebuse esitamise võimalus on pelgalt formaalne ja näiline. Riigikohtu esimees Villu Kõve pidas vajalikuks oma konkureerivasse arvamusse kirjutada: „Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord."
5) E-valimisi kontrolliv jälgimine nõuab ekspertteadmisi. Vandeadvokaat Paul Kerese hinnangul on elektroonilise hääletamisel puhul võimalik rikkumisi tuvastastada peaaegu ainult sellisel inimesel, kes omab infotehnoloogiaalaseid eriteadmisi. Seevastu leiab näiteks Saksamaa konstitutsioonikohus, et riiklikel valimistel on e-hääletuse kasutamise tingimuseks see, et igaüks peab saama eriteadmisi vajamata veenduda nii valimiste korraldamise põhiliste sammude kui ka valimistulemuste kindlakstegemise korrektsuses.
Lõppkokkuvõttes me näeme süsteemi totaalset ringkaitset: elektrooniliste häälte õiguspärasust sisuliselt üle kontrollida ei saa, rikkumiste avastamine on äärmiselt keeruline, tagajärjekate kaebuste esitamise võimalus pigem formaalne ning tagatipuks riigikohus ei hakkagi talle esitatud väga olulisi küsimusi sisuliselt arutama, vaid avab tee valimistulemuste väljakuulutamiseks, mis põlistab liberaalsete erakondade võimu järgnevateks aastateks. Tegelikult on see demokraatlike protseduuride simuleerimine ja kodanike üle irvitamine. Ehk kahe sõnaga: riigivõimu kaaperdamine.
Otsuses, millega jäeti EKRE esitatud kaebused rahuldamata, sedastas riigikohus siiski järgmist: „Parlamendivalimised on demokraatlikus riigis keskse tähtsusega akt, millega rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana (PS § 1 lõige 1) annab parlamendile järgmiseks neljaks aastaks võimuvolitused. Riigivõimu legitiimsuse tagamiseks tuleb valimiste korraldamisel järgida põhiseaduses sätestatud valimispõhimõtteid."
Demokraatlikus riigis ei saa võim oma legitiimsust uuendada hookuspookuse abil. Valimisurn ei tohi olla mustkunstipaun, kust pealegi tõmmatakse välja ainult oravaid. EKRE esimees Martin Helme on korduvalt rõhutanud, et valimised ei saa olla usu küsimus. Valimiste avalikkus, jälgitavus ja vaadeldavus tähendab seda, et inimesed saavad usaldada vaid selliseid institutsioone ja protseduure, mis on läbipaistvad ja igal ajahetkel soovi korral kontrollitavad.
Sisuliselt nõustub sellega ka riigikohtu esimees Villu Kõve, kes ütles 30. mätsil ERR-is: „Ma ütlen ausalt, et mind ei veennud see, et valimistes oleks midagi sisuliselt valesti. Aga küsimus on selles, et need kahtlused tuleks ka selgelt ja korralikult ümber lükata, niimoodi, et need oleks ükskord ära vaieldud nii, et rohkem neid ei esitataks."
Martin Helme teeb olukorrast sisulise poliitilise järelduse, millega ma nõustun täielikult: „Eestis ei ole legitiimset parlamenti, Eestis ei ole legitiimset valitsust, Eestis on liberaalne režiim, mis taastoodab ennast selle kaudu, et ta ongi võimul."
Parlamendil, mis valitakse demokraatia põhimõtteid ja demokraatlikke protseduure eirates, puudub demokraatlik legitiimsus. See on ei-tea-kuidas (aga üleval on ka võltsimiskahtlus!) kokku pandud kogu, keda esitletakse demokraatliku riigi parlamendina. Ma ei kahtle, et osal saadikutest on õiguspäraselt saadud mandaat, iseäranis puudutab see pabersedelitega hääletamise tulemusi. Kuid tervikuna see asja ei muuda.
Me seisame niisiis ülesande ees taastada Eesti riigis põhiseaduslik kord. Kuidas seda teha, võttes arvesse võimu kaaperdanud inimeste soovimatust võimust loobuda ja ühiskonna üldist polariseeritust, on raske öelda. Igatahes ei saa see olla üksnes konservatiivide asi ja huvi, vaid peab olema kogu ühiskonna asi ja huvi. Riigi tagasivõtmine ausaid valimisi mittevõimaldavalt režiimilt on järgmiste aastate riigielu kõige tähtsam küsimus.