Lääne uusfeodaalne korporatism sõltub üha enam "strateegilisest kommunikatsioonist". Selle lahendused, mida kasutatakse muuhulgas "demokraatia" kaitsmiseks inimeste poliitiliste valikute eest, meenutavad Hiina ning NSVL-i kommunistlikke režiime.
Ameerika Ühendriikide psühhiaater Robert Jay Lifton uuris Hiina Rahvavabariigi mõttereformi üksikasju lähemalt ja 1961. aastal ilmus teadustöö kokkuvõttena raamat "Mõttereform ja totalismi psühholoogia". Raamatu 22. peatükis "Ideoloogiline totalism" loeb ta üles kaheksa kommunistide totalitaarse ühiskonna ja selle uue inimese ehitamise elementi. Käesolevas ülevaates on selgitused esitatud lühendatult.
Liftoni "mõttereform" tähendab üldisemalt, kuid mitte ainult, ajupesu.
"Kõikehaarava-/kõike kontrolliva ühiskonnamudeli" ehk "totalitarismi" asemel kasutab autor sõna "totalism".
(Algab Liftoni tekst.)
Ideoloogiline totalism
Mõttereform sisaldab iseenda psühholoogilist impulssi, see on iseennast käigus hoidev energia, mis ei ole alati seotud programmi juhtide huvidega. Kui vaadata selle impulsi päritolu, siis jõutakse keeruka psühholoogiliste teemade koosluseni, mille võib liigitada ideoloogilise totalismi üldnimetaja alla. Selle kohmaka fraasiga (ideoloogiline totalism/kõikehaaravus) mõeldakse mõõdutundetu ideoloogia kohtumist üksikiskute mõõdutundetute iseloomuomadustega ehk äärmuslikku inimeste ja ideede kohtumispaika.
Miljöö kontrollimine
Mõttereformi kõige algelisem tunnusjoon, psühholoogiline hoovus, millest sõltub kõik ülejäänu, on inimeste omavahelise läbikäimise kontrollimine. Sellise miljöökontrolli kaudu üritab totalistlik keskkond kehtestada ülemvõimu mitte ainult üksikisiku suhtlemise üle välisega (kõigega, mida ta näeb ja kuuleb, loeb ja kirjutab, kogeb ning väljendab), vaid üritab tungida ka inimese siseellu ehk tema suhtlemisse iseendaga. See loob atmosfääri, mis ebamugavustunnet tekitavalt meenutab Gerge Orwelli "1984", kuid millel on üks oluline erinevus. Orwell lääne inimesena nägi miljöökontrolli vahendina tehnilist seadet, kahesuunalist "teleekraani". Hiinlased, kuigi nad kasutavad kõikvõimalikke nende käsutuses olevaid tehnilisi lahendusi, suudavad saavutada suurema sügavusega psühholoogilise kontrolli inimestest koosneva salvestamise ja edastamise aparaadi kaudu. Ilmselt on õige tõdeda, et Hiina kommunistlikud vanglad ja revolutsioonilised ülikoolid suudavad toota niivõrd läbi ja lõhki kontrollitava grupikeskkonna, mis vastab kõigile totalismi miljöökontrolli ajaloo parimatele saavutustele. Kommunistlikus Hiinas on miljöökontroll laotatud üle laiema sotsiaalse keskkonna. Kuigi see ei ole samavõrra pinev, on see ometigi omal viisil kordumatu selle ulatuse ja sügavuse poolest. See on üks Hiina kommunismi eristavaid tunnusjooni.
Olles kogenud lõplikku tõde, peavad nad enda kohuseks keskkonna loomist, mis ei sisalda midagi rohkem ega midagi vähem kui ainult totalistlik "tõde".
Sellisel miljöökontrollil ei õnnestu mitte kunagi jõuda absoluudini ja selle enda inimaparaat võib – kui sellesse tungib väline teave – muutuda mittenõustuva "müra" sihtmärgiks. Totalistlike haldurite jaoks paistavad sellised olukorrad välja siiski ainult tõenditena, et aparaati ei "osata" kasutada. Nende jaoks on miljöökontroll õiglane ja vajalik poliitika, mida ei tule hoida saladuses: mõttereformi osalised võivad kahelda, kes räägib kellele ja mida, kuid kõik teavad alati, et võimudeni jõuab kõigi kohta suurel hulgal teavet. Sellise enese-õigustamise keskmes on nende kõigeteadmise (omnistsientsuse) eeldus, nende veendumus, et reaalsus kuulub ainult neile. Olles kogenud selle mõju, mida nad peavad lõplikuks tõeks (ja kuna neil on vaja peletada eemale kõik võimalikud iseenda sisemised kahtlused), siis nad peavad enda kohustuseks keskkonna loomist, mis ei sisalda midagi rohkem, ega midagi vähem kui ainult totalistlik "tõde". Saamaks inimhingede inseneriks, tuleb inimese siseelu allutada esmalt täielikule vaatluskontrollile.
Müstikaga manipuleerimine
Miljöökontrollile järgneb vältimatult ulatuslik üksikisiku manipuleerimine. Taoline manipulatsioon eirab igasuguseid reegleid ja kasutab kõiki miljöö käsutuses olevaid vahendeid, hoolimata nende eriskummalisusest või piina tekitavast olemusest. Manipulatsioon saab alguse ülalt ja selle ülesandeks on käitumis-ja emotsioonimustrite esile kutsumine viisil, et need näeksid välja, nagu oleksid alanud spontaanselt, tingituna ümbritsevast keskkonnast. Planeeritud spontaansuse element, mida juhib näiliselt kõiketeadev grupp inimesi, peab manipuleeritavate silmis omandama müstika-lähedase kvaliteedi.
Totalistliku müstika hulgast leiab "kõrgema eesmärgi tunde", "vältimatute sotsiaalsete arengute seaduspärasuse otsese taju" ja enda kujutamise antud arengute avangardina.
Ideoloogilised totalistid ei kasuta seda lähenemist ainuüksi võimutunde säilitamiseks inimeste üle. Pigem ajendab neid erilist laadi müstika, mis mitte ainult ei õigusta selliseid manipulatsioone, vaid teeb need lisaks kohustuslikuks. Sellise müstika hulgast leiab "kõrgema eesmärgi tunde", "teatud vältimatute sotsiaalsete arengute seaduspärasuse otsese taju" ja nähakse ennast niisuguste arengute avangardina. Muutudes sedasi iseenda müstika tööriistaks, loovad mõjutatud inimesed manipuleerivate institutsioonide – Partei, Valitsus, Organisatsioon – ümber müstilise aura. Manipuleeritud inimesed tunnevad ennast "valitud" (kas siis ajaloo, jumala või mõne muu üleloomuliku jõu) käsilastena, kes peab ellu viima "müstilise kohustuse (imperatiivi)", millise ülesande täitmine on tähtsam igasugusest sündsuse või inimeste esmase heaoluga arvestamisest.
Samas laadis peetakse iga mõtet või tegu, mis seab kõrgema eesmärgi küsimuse alla, ajendatuks madalama eesmärgi poolt, tagurlikuks, isekaks ja võrreldes suure, tähtsuselt kõikeületava missiooniga, tühiseks. Sellesama müstilise kohustuse kõrvalsaadusteks on ühelt poolt silmnähtav idealism ja küünilisus, mis on seotud igasuguste totalistliku keskkonna manipulatsioonidega. Isegi tegusid, mis paistavad välja äärmuslikult küünilistena, nähakse lõplikus seoses "kõrgema eesmärgiga".
Puhtuse nõue
Mõttereformi miljöös, nagu kõigis ideoloogilise totalismi olukordades, jaotatakse kogetav maailm puhtaks ja rüvedaks, absoluutselt heaks ja absoluutselt kurjaks. Head ja puhtad on loomulikult ideed, tunded ja teod, mis on kooskõlas totalistliku ideoloogia ja poliitikaga, kõik ülejäänu tuleb heita halva ja rüveda sekka. Mitte midagi pole kaitstud karmi ja lakkamatu inimliku hukkamõistu eest. Kõik "mustuselaigud" ja "mürgid", mis aitavad kuidagi ebapuhtuse kestmisele kaasa, tuleb üles otsida ning hävitada.
Pihtimise kultus
Absoluutse puhtuse nõudmisega on lähedalt seotud isiklike üleastumiste tunnistamise kinnisidee. Oma üleastumiste tunnistamisest on saanud rituaal, mis ületab selle tavalised religioossed, seadustega seotud ja terapeutilised väljendused ja seda maani, mil sellest saab iseseisev kultus. Valitseb nõudmine, et inimene tunnistaks üles kuriteod, mida ta pole korda saatnud, seda meelevaldselt rakendatava kunstlikult esile kutsutud patususe ja kõike raviva lahenduse nimel. Sellised nõudmised osutuvad võimalikuks mitte ainult tänu üldinimlikele süü- ja häbitunde kalduvustele, vaid lisaks tänu vajadusele anda sellistele kalduvustele nähtav kuju. Totalistide kätes saab ülestunnistamisest pigem nimetatud haavatavuste ärakasutamise kui lohutamise vahend. Totalistlikul pihtimisel on mitmed erilised tähendused.
Oma üleastumiste tunnistamisest saab totalismis iseseisev kultus.
Esiteks on see inimese enesepuhastuse tööriist; vahend, kuidas tagada iseenda kestev sisemine tühjendamine või psühholoogiline rüveduse minema pühkimine. Selline puhastav miljöö võimendab totalistide voli inimese eksistentsiaalse süütunde üle. Teiseks on see sümboolne allaandmise tegu, inimese ja [totalistliku] miljöö kokkusulamise väljendus. Kolmandaks tagab see totaalse panoptikumi eetose, mis on iga inimese kõigi võimalike elukogemuste, mõtete ja kirgede avalikustamise poliitika (või seda vähemalt teatud organisatsiooni ees). Eriti kehtib see selliste üksikasjade kohta, mida peetakse põlastusväärseks.
"Püha teadus"
Totalismis saab ülimast moraalsest nägemusest ülim teadus.
Totalistlik miljöö hoolitseb selle alusdogma ümbritseva aura säilimise eest, asetades selle kohale, mis kujutab inimeksistentsi korralduse lõplikku moraalset nägemust. Selline pühadus saab avalikuks põhieelduste osas küsimuste esitamise keelu näol (seda kas avalikult või varjatult). See avaldub kõige austamises, mida nõuavad Sõna autorid, oleviku Sõna edasikandjates ja Sõna ülistamises. Kui selle juures ületatakse tavaloogika piirid, siis miljöö kinnitab samal ajal, et tegemist on raudkindla loogikaga, absoluutse "teadusliku" täpsusega. Selle tulemusel saab ülimast moraalsest nägemusest ülim teadus. Inimene, kes julgeb sellist maailmanägemust kritiseerida või kes omab varjatult alternatiivseid ideid, muutub mitte ainult ebamoraalseks ja lugupidamatuks, vaid ka "ebateaduslikuks". Sellisel viisil, kinnitades, et nende maailmanägemus on osa rikkalikust ja austusväärsest looduteaduste pärandist, kindlustavad kaasaegse ideoloogilise totalismi filosoof-kuningad oma meelevalda.
Keele laadimine
Totalistliku keskkonna keelekasutust iseloomustavad mõtlemist hävitavad klišeed. Kõige kaugeleulatuvamad ja keerulisemad inimeste probleemid surutakse lühikestesse, äärmiselt lihtsustatud, lõplikuna kõlavatesse ütlustesse, mis jäävad hõlpsasti meelde ja mida saab lihtsalt väljendada.
Mõtlemist hävitavatest nürimeelsetest väljenditest saab iga ideoloogilise analüüsi algus ja lõpp.
Mõtlemist hävitavatest nürimeelsetest väljenditest saab iga ideoloogilise analüüsi algus ja lõpp. Näiteks kasutatakse mõttereformis lausungit "kodanlik mentaliteet" tavaliste problemaatiliste arengute, nagu seda on isikupärase väljenduse taotlemine, võistlevate ideedega tutvumine ja poliitiliste otsuste juures nende kohta suurema pildi ning tasakaalu otsimine, lämmatamiseks ja tühistamiseks. Lisaks asjaolule, et need toimivad kõige tõlgendamiseks sobivate otseteedena, saavad sellistest klišeedest, nagu selgitab Richard Weaver, "lõplikud mõisted": kas siis "jumalikud mõisted", mis esindavad ülimat headust, või "saatanlikud mõisted", mis tähistavad äärmist kurjust. Mõttereformis kuuluvad "progress", "progressiivne", "vabastamine", "töölisklassi seisukohad" ja "ajaloo dialektika" esimesse kategoriasse ja "kapitalist", "imperialist", "kurnavad/rõhuvad klassid" ja "kodanlik" (seda nii meelsuse, päris liberaalsuse, moraali, ebausu ja ahnuse mõttes) kuuluvad loomulikult teise. Selle tõttu on totalistliku keele keskmes alati kõigehõlmav släng, mis on läbivalt abstraktne, ülimalt kategooriline, lõpuni kohut mõistev ja kõigi inimeste, välja arvatud selle kõige innukamate järgijate, jaoks äärmiselt nürimeelne. Lionel Trilling nimetab seda "mittemõtlemise keeleks".
Õpetus on tähtsam kui inimene
Inimese kogemused alistatakse õpetuse väidetele.
Selline steriilne keel peegeldab veel ühte totalistliku ideoloogia omadust: inimese kogemused alistatakse õpetuse väidetele. Selline õpetuse ülimus isiksuse üle on nähtav pidevas liikumises, mis toimub kogemuse enda ja sellise kogemuse äärmiselt abstraktsel moel lahti seletamise vahel toimuva lakkamatu liikumise ajal. Sellised on päris tunded ja sellise kuju need saavad võltsi katalogiseerimise järel. See on samuti väga tihedalt seotud totalistlikule keskkonnale omase erilise pool-reaalsuse auraga, mida tajuvad vähemalt süsteemivälised inimesed. Sellist totalistliku lähenemise suundumust laiaulatuslike ajaloosündmuste puhul kirjeldavad Hiina kommunismi kaastekstis John K. Fairbank ja Mary C. Wright:
"… koondkujud, nagu välismaised kapitalistlikud imperialistid ja feodaalsed või pool-feodaalsed kodused reaktsionäärid, vastuseis "rahva" vabastamise liikumisele, tingivad moraali näitemängu. Selline melodraama näeb Hiina rahva osana ainult vägivalda, ebaõiglust, kurnamist ja alandamist seni, kuniks saabub pääsemine kommunismi kaudu. Massirevolutsioon nõuab mustvalge moraali õigustamiseks ajaloolist müüti ja selleks on ideoloogiline lugulaul ühe maailmaajaloo suurima revolutsiooni kohta."
Olemise vabastamine
Totalistlik keskkond tõmbab jõulise joone inimeste vahele, kelle olemasolu võib tunnistada ja nende, kellel pole õigus olemas olla. Mõttereformis, nagu see on saanud üldiselt kuju Hiina kommunistide tegevuses, jagatakse maailm "inimesteks" (kelle hulka kuuluvad töölisklass, talupoegade klass, väikekodanlased, rahvuslikud kodanlased) ja "reaktsionäärideks" või "imperialismi tallalakkujateks" (kelle hulka kuuluvad maaomanike klass, kapitalistlike bürokraatide klass ja Guomindangi (KMT) reaktsionäärid ning nende käsilased). Mao Zedong teeb osutatud kahel grupil olemuslikult väga jõuliselt vahet:
"Töölisklassi ja kommunistliku partei juhtimise all need klassid [inimesed] ühinevad oma riigi loomise nimel ja valivad endale valitsuse, mis paneb imperialismi tallalakkujate peal toime diktatuuri … Neid kahte aspekti, täpsemalt, inimeste seas valitsev demokraatia ja reaktsionääride suhtes rakendatav dikatuur, kombineerides moodustub inimeste demokraatlik diktatuur. … Vaenulike klasside jaoks on riigiaparaat rõhumise lahendus. See on vägivaldne ja see ei ole "heasoovlik"… Meie heatahtlikus kehtib ainult inimeste, aga mitte reaktsinääride ja inimeste väliste reaktsiooniliste klasside reaktsiooniliste tegude osas."
Totalistlik keskkond tõmbab jõulise joone inimeste vahele, kelle olemasolu võib tunnistada ja nende, kellel pole õigus olemas olla.
Kuna nad on "väljaspool inimesi", siis reaktsionäärid on eeldatavalt mitte-inimesed. Ideoloogilise totalismi tingimustes, nii Hiina Rahvavabariigis kui mujal maailmas, tapetakse mitte-inimesed sageli ära, mille järel nende timukad osutuvad olevat süüdi (nagu sõnastas Albert Camus) "loogika kuritegudes". Mõttereformi protsess on samas üks lahendus, kuidas mitte-inimesed saavad, muutes oma suhtumist ja isiksust, muuta ennast inimeste sekka kuuluvaks. Kõige sõna-sõnalisema sellise olemise ja mitteolemise vabastamise näite leiab teatud poliitiliste kurjategijate süüdimõistmise otsusest: "Kui ei suuda demonstreerida enda tõelise muutumise progressi, hukatakse kahe aasta pärast."
Kokkuvõtteks
Mida selgemalt on kirjeldatud kaheksa psühholoogilist teemat mõnes ühiskonnas esindatud, seda enam meenutab see ideoloogilist totalismi. Mida enam süsteem kasutab selliseid totalistlikke lahendusi inimeste muutmiseks, seda enam on see sarnane mõttereformiga (või "ajupesuga"). Kuid pinnapealsed võrdlused võivad olla eksitavad. Mitte ükski miljöö ei saavuta mitte kunagi täielist totalismi ja paljudest suhteliselt mõõdukatest ühiskondadest leiab teatud totalismi jälgi. Veelgi enam, totalism kipub olema aeg-ajalt korduv, mitte pidev areng: Hiina Rahvavabariigis esineb see kõige jõulisemal kujul mõttereformi ajal, kuid päriselt ei kao see kunagi. Samuti, mis puutub sellega tihti seostatud "entusiasmi", kipub totalismi esinema pigem massiliikumiste varastes kui hilisemates arengujärkudes. Kommunistlik Hiina oli 1950ndatel aastatel üldiselt palju totalistlikum kui Nõukogude Venemaa. Samuti, kui totalism on algselt olnud mõne liikumise osa, siis käib selle liikumisega alati kaasas uue totalismipuhangu võimalus, seda isegi peale pikki suhtelise mõõdukuse perioode.
***
On täiesti võimalik, et totalismi võimekus, selle kõige algsemal kujul, on pärit lapsepõlvest, pikast abituse ja sõltuvuse perioodist, mille kõik inimesed peavad läbi tegema. Väikelapsel oma piiratuses pole muid võimalusi kui küllastuda tema eest hoolitsevatest jõududest. Ta tajub liialdatult nende kõikvõimsust ja seda ajani, kui ta on ise võimeline iseseisvalt tegutsema ning otsustama. Isegi kui ta kasvab lapseks ja selle järel teismeliseks, siis vajab ta jätkuvalt paljusid totalismi kõik-või-mitte-midagi vastandlikke jaotuseid, mille alusel määratleda enda intellektuaalseid, emotsionaalseid ja moraalseid maailmu. Kui olud on soodsad (perekond ja ühiskond toetavad iseseisvaks inimeseks saamist), kasvab inimene totalismi algetest välja ja need asendatakse hulga paindlikumate ning mõõdukamate vaadetega, kuid totalism ei kao inimesest kunagi päriselt mitte kuhugi.
Tõlkis Karol Kallas