Ühendkuningriigi nädalalehe The Spectator toimetaja Rod Liddle'i hinnangul on progressiusk, suure kanaema moodi riik ja terve mõistuse eiramine toonud kaasa nomenklatuuri ärklemise.
Ma toon alustuseks eelmisel nädalal kuuldud kaks näidet Radio 4st [Ühendkuningriigi ringhäälingu BBC "tarkade inimeste" juturaadio]. Esimesel juhul pani mu naine pärastlõunase kuuldemängu ajaks raadio tööle ja üks näitleja ütles seal järgmised sõnad: "Aga Bob, sa oled aidanud haavatavaid musti lapsi kogu oma elu!" Selle peale pani ta raadio kinni. Kaks päeva hiljem kuulasin mina autos raadiot ja autoraadio ekraan näitas uudissõnumit, et "Oliver Twist muudetakse äärmuslikult ümber" ning peale kuulmist, kui üks näitleja ütles midagi sarnast: "Ruttu, tulge ruttu! Babatunde sai jõukude kuulist jalga haavata!" panin ma raadio samuti kinni. Ma arvan, et nemad seal Radio 4s on psühhootilise kinnisidee küüsis. Piisab sellest, et kui paaritunniste vahedega panna raadio mõneks sekundiks tööle ja kohe on võimalik kuulda, millist tühist ärklemist nad meie suunas pihustavad. Peale mida tahab normaalne inimene kuulata midagi muud. Ükskõik mida muud.
Inimesed imestavad, kustkohast on ärklemine (wokery) saanud alguse ja mõned äkilisema parema ilmavaatega inimesed [alt-right] näitavad selle peale näpuga teatud ektoplastilisele asjale, mida kutsutakse "kultuurimarksismiks". Minul on viimase suhtes tõsiseid kahtlusi. [Karl] Marx oli ühekorraga nii empiiriline kui tõsiselt inimeste vahelise koostöö usku. Progressiusklik poliitika on samas üksikisiku keskne ja terve mõistuse järgne (post-ratsionaalne). Novembris palus mõttekoda New Culture Forum mul esineda nende Smithi sarjas loenguga, mille teemaks ma valisin ärklemise põmmpäise usutunnistuse ja kuulajateks oli toona mõnisada inimest. Keegi, kes ärklemisse usub, peab enne võtma väga hea kvaliteediga LSD-d, et omavahel ühendada nimetatud usutunnistuse erinevad lõimed millessegi, mis meenutaks pisutki semantilist korda.
(Muuseas ma ei tea, kes on Smith. See ei ole Adam, Jacqui, ega W.H. Võib olla on see loeng saanud nime George Smithi mälestuseks, kes oli 1970ndatel Middlesbroughi jalgpalliklubis võitlushimuline keskväljamängija ja kes peale seda liikus edasi Birmingham City jalgpallimeeskonda.)
Minu järeldused ei olnud kuigi õnnelikud ega kasutuskõlblikud. Asjal, mida me kutsume ärklemiseks, pole õiget ideoloogilist vundamenti, mille tõttu on see vastuoludest läbi pikitud: keegi, kes sellesse usub, peab enne võtma väga hea kvaliteediga LSD-d, et omavahel ühendada nimetatud usutunnistuse erinevad lõimed millessegi, mis meenutaks pisutki semantilist korda. Kuid peale sedagi oleks see jätkuvalt täiesti mõistusevastane. Paraku me oleme selle tahtmatult tekitanud, ilma mõtlemata, viimase 50 või 60 aasta jooksul ja nii võime me selles süüdistada ainult iseendid. Üle kõige on tegemist külluse, turvalisuse ja mugavuse otsas õilmitseva elajaga: mitte keegi kuskil Somaalias või Tšaadis ei lähe eriti närvi selle peale, kui tema sugu juhuslikult valesti määratletakse. Järelikult on kõik sellised asjad ärahellitamise tulemus.
Noor põlvkond, kes on võtnud progressiusu poliitika oma südameasjaks, on maailma ajaloo jooksul kõige jõukam, ära hellitatud kõige suurema ahviarmastusega ja keda ähvardab sõjaoht kõige vähem. Meie [Ühendkuningriigi] ühiskonnas, nagu ka USAs, pole ärklemisel vaeste ega töölisklassi seas erilist menu. Küll aga õitseb see piirkondades, kus elavad kõige rikkamad elanikkonnagrupid ehk näiteks meie ülikoolilinnades. Lisaks on need kõige paremal järjel ülikoolid, mis eriti innukalt võtavad omaks kõik ärklemise idiootsused ja siinkohal tulevad meelde Oxford, Cambridge, Durham ning mitte Teesside'i Polütehnikum. Tegemist on vahendiga, millega keskklass saab ennast eristada töölisklassist ja nii neile ülalt alla vaadata (nagu näiteks juhtus peale Brexiti hääletust).
Kõigele aitab lisaks kaasa tervise ja turvalisuse tagaajamise määra tormiline kasv, mis väljendub ärklemise kõnekeeles, mida kasutavad sotsiaalse õigluse sõjardid (sõssid) ülikoolilinnakutes ning neist väljaspool. Need inimesed kinnitavad, et nad tahavad ainult olla "kaitstud", millisel eesmärgil nad ei loe "Macbethi" ega kuula Douglas Murray loenguid.
Ärklemise algpõhjuste kompotti võib lisada veel ühe kasvava tööstuse, milleks on inimkapitali haldamine (Human Resources), kus keskpunktis on alati üksikisik, seda enamuse arvelt ja milles vingujate paika panemine on ära keelatud. Üha rohkem tundub, et erinevad tööstused eksisteerivad üksikisikute eest hoolitsemise ja nende suvaliste tujude rahuldamise, mitte – teate küll – tegelikult asjade valmistamise eesmärgil.
Koolisüsteemis me näeme, kuidas eemaldutakse teadmiste omandamise juurest süsteemi poole, kuidas keegi ennast millegi suhtes tunneb või kuidas keegi midagi tõlgendab. See on kogu ärklemise teema juures võtmetähtsusega, arvan mina. Asi ei ole lihtsalt selles, et teadmiste omandamine on tüütu ja väsitav, vaid selles, et teadmised ise on [ärklejate jaoks] osa probleemist; vahend, millega tehakse võimalikuks valgete ülemvõim ja normaalse seksuaalsuse hegemoonia. Sellised väited on osa kriitilise rassiteooria dogmadest ehk kuidas see suhtub näiteks matemaatikasse.
Veelgi enam, kui faktid ei ole olulised – tähtsad on ainult inimese enda tõde ja läbielatud kogemused –, siis teeb see ärklemise projekti immuunseks igasuguse mõistuspärase analüüsi suhtes ja empiirilised vastuväited võib peletada eemale kerge käeviipega. Sinna juurde tahaksin ma lisada, et kui palju on koolides täna igasuguseid laste eest hoolitsejaid – minu kunagises koolis oli 1900 lapse peale ainult üks kooliõde –, mis aitab õpilaste hulgas kaasa arvamuse tekkimisele, et nende tühised mured on hirmus olulised. Tõde on paraku selles, et neist pole kõige vähematki lugu ja kõigile oleks palju kasulikum, kui lapsed seda teaksid.
Kuid on veel väga palju asju, mida me kõik oleme ärklemise võimalikuks saamiseks teinud. Üks selline asi on näiteks taganemine Kirikust. Kui kristlus kasvatas ise endaga hakkama saamise tunnetust, kogukondlikust ja lihtsatest ning selgetest reeglitest kinni pidamist, siis seda kõike enam ei ole. Me elame täna enam-vähem sekulaarses ühiskonnas ja me pole veel Jumala asemele midagi leidnud, olgu see siis mingi väljamõeldis või päris asi, mis võiks juurutada mingeid ühiskondlikke norme ja kombeid. Selle tõttu on sisuliselt kõik võimalik, meie osaks on jäetud tühine moraalne relativism ja "minu üle ei tohi kohut mõista"-mõttemaailm.
Säherduse asjade korralduse liitlaseks on neil päevil olukord, kus ühiskonnagruppe või inimesi ei tohi halvustada käitumise eest, mis on ühekorraga nii neid endid kui ühiskonda kahjustav. Probleem on selles, et häbimärgistamine on ühiskonna moodus reguleerida asotsiaalset käitumist. Kui näiteks võtta ära ülekaalulisusega kaasas käiv stigma, siis palju suurema hulga inimeste kehamassiindeks on suurem kui peaks.
Abielu tähtsuse vähendamine ja lahutusseaduste õgvendamine, riiki ähvardava tõsise hädaohu puudus ning terve mõistuse järgse (post-rational) naisõigusluse esilekerkimine kuuluvad lisaks sellesse kompotti. Tõde on see, et me oleksime pidanud ärklemise tekkimist ette nägema.
Toimetas Karol Kallas