Oscari võitnud stsenarist ja kirjanik Roger L Simon analüüsib Epoch Timesis USA ühe tuntuma saatejuhi Tucker Carlsoni paljastust, et John F Kennedy mõrva taga oli tõenäoliselt CIA ning mida sellest võib järeldada.
Nimetage seda demokraatiaks. Nimetage seda põhiseaduslikuks vabariigiks. Nimetage seda milleks tahes, sest kui Tucker Carlsoni paljastustes on terakenegi tõtt, siis pole tegelikult tähtsust, mida Ameerika Ühendriigid endast kujutavad. Tänaseni on salastatud tuhanded Warreni komisjoni dokumendid ja Carlson suhtles inimesega, kes on neid isiklikult lugenud ning kes kinnitas talle, et Luure Keskagentuur oli "tema arusaamise kohaselt" Kennedy mõrva taga.
Kui see tõepoolest oli nii, et CIA on mingilgi viisil seotud 1963. aasta 22. novembril toimunud JFK mõrvaga, siis kõik, mis on meie riigi avalikus ruumis juhtunud peale seda, on sisuliselt olnud ühe luureagentuuri loodud hallutsinatsioon, mille mõju ulatub hulga sügavamale kui keegi meist – sealjuures mina, kes ma pole suurem asi vandenõuteooriate sõber – on eales ette kujutanud.
Kui päevauudised räägivad sellest, kuidas Vabariiklaste partei nõukogu (RNC) esinaine Ronna McDaniels kulutab kandidaatide asemel partei raha enda luksusreisidele; kuidas endine president Donald Trump üllitab teda ennast ülistavaid pseudokunsti digitaalseid kogumiskaarte (NFTsid) – puhka rahus Johannes Vermeer; kui Elon Musk paljastab suurel hulgal Twitteris tegutsenud lurjus-tsensoreid, siis see kõik kahvatub selle kõrval kui CIA oli JFK mõrva taga ja seda on aastakümneid kinni mätsitud.
Samuti pole vähetähtis, et endine CIA juht Mike Pompeo keeldus sel teemal Carlsoni saates rääkimast. Me kõik teame, kuidas 51 luureametnikku, eesotsas John Brennaniga, kaks aastat tagasi valetades kuulutasid, et Hunter Bideni rüperaalist leitud andmed on Venemaa väärteave. Nad oleksid pidanud teadma, et see nii ei ole. Nüüd siis selle otsa veel Kennedy paljastus?
Miks siis on kolm protsenti Warreni komisjoni dokumentidest tänaseni salastatud, kui sündmusest on möödas pea 60 aastat ja kõik asjaga seotud olulised inimesed on surnud, kui selle taga pole soovi Ameerika avalikkuse eest varjata mingeid eriti olulisi asjaolusid?
Käes on aeg vaadata üle Oliver Stone'i "JFK". Kuigi ma imetlesin filmi valmimise ajal Stone'i režissööritööd, pidasin ma filmi sisu toona luulude valdkonda kuuluvaks.
Kennedy mõrval on minu jaoks eriline mõju, sest see juhtus minu 20. sünnipäeval. Ma õppisin toona Dartmouthi Ülikoolis ja olin oma tüdruksõbraga veetmas nädalavahetust Skidmore'is (New Yorki osariigi Saratoga Springsi linnas). Me istusime motellitoas tummaks lööduna ja vaatasime, kuidas Jack Ruby lasi Lee Harvey Oswaldi maha, seda kõike mustvalge televisiooni otseülekandes.
Minu elus pole midagi, mida oleks raskem selgitada. Kuidas selline asi sai juhtuda ainult mõni tund peale atentaati? Tagasi vaadates tundub see järjest uskumatumana. Teatud mõttes tunnen ma hetkel, et suur osa minu täiskasvanu elust, mida ma olen pidanud tõeliseks, on nüüd ära kustutatud.
Kuigi peaaegu kõigil meist on "teatud vanuses" aja kohta isiklikke erilisi mälestusi, siis see pole käesoleval juhul nii oluline. Ajalooliselt vaadates, oli Kennedy atentaat meie riigi jaoks katastroof. See tõi kaasa Lyndon B. Johnsoni presidendiks saamise ja koos sellega tema "Suure Ühiskonna" sotsiaalprogrammid.
Nende programmide tulemusel hävitati kiiremas korras must perekond ja naisi survestati rahaga mõjutamise kaudu meeste asemel, kes normaalses olukorras oleksid olnud nende abikaasad, abielluma riigiga. Statistika, mis näitab musta perekonna allakäiku ja üksikute vanematega majapidamiste hulga kasvu, peaks olema üldteada, kuna selle tagajärgi elavad nii must kogukond kui meie kõik igapäevaselt üle. Mis saab mehest, olgu ta siis must või valge, kui tal pole enam vastutust olla isa? LBJ oli paljus tänase Mustad Elud on Tähtsad (BLM) liikumise isa. Samuti on tema teene Ameerika Ühendriikide suurte linnade, seda eriti Chicagos, tänavatel valitsev vägivald.
Kui see kõik on tõsi, siis järgmiseks küsimuseks on, kuidas me saame välja rabeleda sellest hallutsinatsioonist, mis on palju võimsam, kuigi sellega suguluses, Belgia teadlase Matthias Desmeti kirjeldatud massiformatsiooni psühhoosist.
Alustuseks on meile vaja kogu JFK atentaati puudutava teabe avalikustamist. Kui avalikkus ei saa näha viimast kolme protsenti dokumente, siis me ei jõua kuhugi. Me peame nende dokumentide avalikustamist kõva häälega nõudma.
Everly Brothers on selle oma laulusõnadega ilmselt kõige paremini kokku võtnud, kuigi seda teises kontekstis.
Ärka üles, väike Susie, ärka üles,
me mõlemad oleme hästi maganud.
Ärka üles, väike Susie, ja nuta,
film on läbi ja kell on neli
ja meil on kõvasti probleeme.
Wake up, little Susie, wake up
We've both been sound asleep
Wake up little Susie and weep
The movie's over, it's four o'clock
And we're in trouble deep.
Toimetas Karol Kallas