Euroopa Ühendriikide idee koos barakikommunismiga ei läinud Lev Trotskil ja Leninil läbi, kadunud ei ole see aga kuhugi. Klaus Schwabi ja tema noorte Euroopa liidrite juhtimisel valmistub barakikommunism „Suure Lähtestamise" nime all teiseks tulemiseks, kirjutab Roland Tõnisson.
Elame ajal, mil meile kuulutatakse uue, parema maailma saabumist, otsekui oleks tegemist ennenägematult progressiivse protsessiga, mille sarnast ei ole nähtud ega saada nägema. Seejuures unustatakse järjekordselt tõsiasi, et ei ole midagi uut siin maa peal.
Euroopa Ühendriikide idee koos barakikommunismiga ei läinud Lev Trotskil ja Leninil läbi, kadunud ei ole see aga kuhugi, kuigi on vahepeal pidanud kogema tagasilööke. Iga-aastaseks meenutuseks barakikommunismi sünnist on 1. mai tööpüha, mis sai omal ajal alguse valelubadustest lõpetada proletariaadi diskrimineerimine.
Euroopas, Ameerikas ja Venemaal jõuti ilma kommunistidetagi palju töörahva heaks teha, ent kuna inimestele tundub nende elu alati olevat kõigi aegade ebaõiglaseim, olid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse olud soodus pinnas sotsialistide ja kommunistide peibutavatele lubadustele rajada uus ühiskond, kus kõik olevat võrdsed.
Kuhu see välja jõudis, on üldteada. Lenini-Trotski koletislikust eksperimendist Venemaa rahvastega on nüüdseks sajand mööda läinud. Elanikkonnalt võeti kõik, samal ajal kasvasid Venemaa "proletariaadi eestkostjate", Lenini ja tema lähemate kaasvõitlejate isiklikud arved välismaa pankades muinasjutuliselt kiiresti. Samal ajal kui Nõukogude vabariigi elanikkonnal oli valuutaga arveldamine keelatud.
Euroopa Liit valmistab ette uut katset ühiskonna ümbermoondamiseks Klaus Schwabi ja tema noorte Euroopa liidrite targal juhtimisel – barakikommunism valmistub „Suure Lähtestamise" nime all teist tulemist: „Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik." Sellised eksperimendid inimestega on korduvalt näitanud, et "võrdseimad võrdsete seast" ei kavatse ennast piirata millegagi.
Nõukogude võimu ideelised isad ja finantsdoonorid viisid 20. sajandi alguses läbi suurepäraselt teostatud grandioosse projekti monarhistlike riikide hävitamiseks neid üksteise vastu sõtta saates ja sisemiselt mädandades.
Oktoobrirevolutsiooniks nimetatud riigikukutamisele eelnes inimeste lollitamine imeliste lubadustega anda neile maad, leiba ja vabadust. Kommunistid on alati olnud head demagoogid ja inimesed, loomulikult, läksid liimile nagu kärbsed, sest igaüks kujutas endale nende lubaduste raames ette seda, mille järele kõrvad sügelesid. Venemaad pidasid Trotski ja Lenin aga vaid sõnnikuks selle heaks, et lõigata tõelist revolutsioonivilja Saksamaal.
Venemaal viidi monarhiate hävitamise projekt ellu vastavalt etteantud plaanile ida-slaaviliku entusiasmiga – vähese mõtlemise, ent seda suurema julmusega. Seejärel liiguti Saksamaa peale, et ühineda seal Saksa marksistidega. Selleks oli vaja hävitada Poola, ent selle maa ja rahva vastupanu päästis Euroopa sundbolševiseerimisest 1920. aastal. Ka meie Vabadussõda andis Eesti rahvale paarkümmend aastat pikendust.
Marksistid olid sada aastat tagasi kavalad ja oma tulevikuplaanide paljastamisega ettevaatlikud. Inimesi hävitama ja sunnismaistama hakati alles siis, kui reaalne võim oli enam-vähem anastatud. Ja nagu hea lugeja teab – kodanikke survates ja varandustest vabastades kasvatasid nii Lenin, Trotski kui paljud nende nomenklatuuritippu jõudnud võitluskaaslased oma isiklikke arveid välismaistes pankades, realiseerides varastatut ja röövitut. Nälja-aastatel ehitati kommunistliku režiimi riigijuhtidele suvilaid ja käidi „mädanevas Läänes" puhkamas ja kuurortides oma terviseid kohendamas, sest tapatöö ja inimeste barakkidesse sundimine on raske nii füüsiliselt kui vaimselt.
Allpool aga väike näide sellest, kuidas teostati kollektivismiideed 100 a tagasi. Koostanud on selle Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Riikliku Uuringuinstituudi osakonnajuhataja, majandusteaduste doktor, professor J.M. Mirkin.
„Te olete keskklassi kuuluv perekond, kes on jõudnud oma eluga aastasse 1917.
Teie maaomand on konfiskeeritud ilma mingigi kompensatsioonita. Eraomandiõigus maale on tunnistatud kehtetuks (Ülevenemaalise Nõukogude istungi dekreet 8.novembril 1917, ehk järgmisel päeval pärast võimuhaaramist. Siin ja edaspidi daatumid uue kalendri järgi).
Kui olite majaomanik linnas, siis saate sellest rääkida minevikus (Rahvakomissaride Nõukogu dekreet 6.12.1917).
Teie hoiulaekad avatakse ja kuld, (nii mündid kui kangid) konfiskeeritakse (Kesktäitevkomitee dekreet 14. detsembril 1917).
Kui te ei tule ise võtmetega kohale, võetakse ära kõik, mis laekas leidub.
Kinnisvaratehingud keelustatakse. Teie korterit, maatükki ja suvilat ei saa müüa (Rahvakomissaride Nõukogu dekreet 14.12.1917). Te ei saa müüa oma maamaja (Justiitsrahvakomissari määrus 6.9.1918).
Väärtpaberite väljamaksed lõpetatakse. Tehingud väärtpaberitega keelatakse. Kõik teie väärtpaberihoiused muutuvad väärtusetuteks (Rahvakomissaride Nõukogu dekreet 4.1.1918).
Kui olete kirjanik, lähevad teie teoste õigused üle rahvale (dekreet 4.1.1918). Iga loominguline teos (teaduslik, ilukirjanduslik, muusikateos, kunstiteos) võidakse kulutada riigi omandiks (Rahvakomissaride Nõukogu dekreet 26.11.1918).
Riiklike obligatsioonide annulleerimine (Kesktäitevkomitee dekreet 3.12.1918).
Keeld omada arveid välismaa pankades (Finantsasjade Rahvakomissariaadi määrus 14.9.2018).
Keelatakse siseriiklik arveldamine välisvaluutas. Kahe nädala jooksul tuleb riigile loovutada kogu valuuta (Finantsasjade Rahvakomissariaadi määrus 3.10.1918).
Teile ei maksta pensione, mis ületavad 300 rubla piiri igakuiselt (Rahvakomissaride Nõukogu dekreet 11.12.1917).
Antakse välja maade sotsialiseerimise määrus, mille alusel riigistatakse metsa- ja põllumaa (9.2.1918).
Üksteise järel tulevad välja dekreedid ettevõtete, pankade, kindlustuskompaniide jm natsionaliseerimise osas. Riigistatakse kirjastused, apteegid, noodikauplused, erakollektsioonid, šahtid, tehased, kaevandused, kõik elusinventar. Ametikoha omavolilise maha jätmise või sabotaaži eest antakse süüdlased üle revolutsioonikohtule.
Te ei või enam midagi kellelegi pärandada. Pärimisõigus kuulutatakse kehtetuks (Kesktäitevkomitee dekreet 27.4.1918). Te ei saa kellelegi kinkida midagi summas, mis ületab 10 000 rubla (Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu dekreet 20.5.1918).
Teile keelatakse riigist välja viia kunsti- ja antiikesemeid (Rahvakomissaride Nõukogu dekreet 19.9.1918).
Te ei või enam välismaalt riiki tuua luksuskaupu (Rahvamajanduse Kõrgeima Nõukogu määrus 28.12.1917).
Neile, kes soovivad säilitada omandi, pannakse peale kollektiivne üleriiklik maks 10 miljardi rubla ulatuses, mis tuleb maksta kollektiivselt (Kesktäitevkomitee dekreet 2.11.1918). Moskva osa on 2 miljardit rubla, Moskva kubermangul 1 miljard rubla, Petrogradi linnal 1,5 miljardit. Peale selle on kohalikel organitel õigus seada kodanlusse kuluvatele isikutele ühekordseid revolutsioonilisi makse, mis tuleb tasuda, väheste eranditega, sularahas (Kesktäitevkomitee dekreet 31.10.1918).
Teie omandit, varandust, enam ei ole. Järgi on jäänud fotod, hõbelusikad, ikoonid, kirjad ja kotike sõrmuste ning sõlgedega. Ehk ka mõned miniatuursed kujud. Pangas olev raha on hüperinflatsiooni poolt ära söödud."
Kas selline on ka Maailma Majandusfoorumi tegevusplaan? Tuletame meelde: „Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik."