Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi poliitiliste ja ühiskondlikke tippude, „arvamusliidrite" ja poliitiliste „suunamudijate" näol on sageli tegemist indiviididega, kes veel hiljuti tähistasid võimutruult Oktoobrirevolutsiooni aastapäevi. Kestavahetus käib südametunnistuseta ja selgroota inimestel suuremate probleemideta. Kui selleks tekib taas soodus olukord, vingerdavad nad end osavalt uute lippude alla.
Ma pean täna ennast kordama. Õigemini kordan meie seast lahkunud vanameistrit Eino Baskinit, kes kunagi jagas oma kuulajatega huvitavat kogemust. Ta oli, nimelt, kutsutud ühele esimesele Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva pidulikule üritusele, kuhu tema ka rõõmsasti minna võttis. Koha peal aga hakkas ta end tundma väga kentsakalt, ega saanud jupp aega aru, milles on asi. Ta oleks juba nagu sellel üritusel viibinud! Aga see ei olnud ju võimalik! Eesti Vabariik oli ju alles taasiseseisvunud!
Siis korraga tabas teda äratundmine ning äraspidine sisetunne sai seletuse – taasiseseisvunud Eesti Vabariigi poliitiliste ja ühiskondlikke tippude näol oli tegemist sama seltskonnaga, kes veel aasta-paar tagasi tähistasid samas saalis Suure Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva! Ainult lipud ja loosungid olid vahetunud. Muidu oli kõik sama olnud, isegi kõnedes olevat vaid sõna „leninlik" vahetatud ära väljendiga „isamaa" ja „nõukogude rahvaste ühtsusest" olevat saanud „Euroopa rahvaste ühtne pere."
Nagu ütles üks meie kaasaegne, elukutseline poliitik, seisti Eesti Vabariigi eest „ka siis kui unistus oma riigist tundus võimatu täituma." Väga õiged sõnad!
Üsna mitmed praegused, edumeelsed, liberaalsed poliitikud, kes nõukaajal salaja Pätsi portreed enne uinumist suudlesid, õõnestasid oma igapäevaelus nõukogude võimu nii, nagu suutsid. Nad tegid silmamoonduseks karjääri kommunistlikus parteis, leninlikus noorsooühingus ehk komsomolis, õppisid kõrgemas parteikoolis või mujal nõukogude ideoloogia spetsialistideks ja leidsid rakendust partei kõige erinevamates töölõikudes. Aga jõulude ajal laulsid nad salaja "Püha ööd" ja jaanipäeval näitasid pimedatel öötundidel salaja Kremli poole rusikat. Kõik ainult selleks, et võidelda nõukogude võimuga – kas või nomenklatuursetes asutustes oma tervist kurnates ja parteipoodidest hangitud delikatessidega oma jõuvarusid põrandaaluseks võitluseks täiendades.
Paljudel eestlastel kõlbas teha parteilist karjääri ja sellele ei vaadatud kuidagi viltu: „Inimene oskab elada!" öeldi selle peale. Kui paljud sellised karjääriinimesed oma positsiooni võimaluste piires kasutasid ka tegelikult eesti rahva hüvanguks, nagu Arnold Rüütel, Johannes Käbin või Vaino Väljas, seda teab hea Jumal taevas. Kui paljud neist tõmbasid oma limukakestal voodri lihtsalt 1991. aastal pahempidi ning selle sinimustvalge vööga kokku vedasid, sedagi teab Jumal taevas. Tahaks lisada siia – „teab ka nende südametunnistus," aga ma ei ole kindel, kas neil muude siseorganite juures selle jaoks enam kohta on, või kas on eales olnud.
Elame huvitaval ajal. Väga rõõmustav on kuulda, et püüeldakse rahva ühtsuse poole, aga siin tabab mind vanameister Baskini kombel „déjà–vu" – ja meenub filmiklassikast linateos „Viini postmark", kus tänase Eesti elu on üsna kenasti kujutatud. On seal peainsener seltsimees Saulus, kes kasutab riigivara oma isiklikuks hüvanguks (hea lugeja – „kus me seda näinud oleme?"), on „lihtrahva" seast pärit koristajatädi, kellele lubatud korter sahkerdatakse peainseneri silmarõõmule. On peategelane Martin Roll, kelle maha tambitud südikuse äratab armeekaaslase norimine ja siis on kõige huvitavam tegelane – seltsimees Tasku, meie praeguse ajakirjanduse personifikatsioon, kes võimu kaaperdanud seltsimees Sauluse ülesandel hakkab ebamugavaks muutunud Martin Rolli paika panema väljamõeldud ja demagoogiliselt kõveraksväänatud faktidega. Sest kuigi tehases on kõik suurepärane ning kogu kollektiiv on kenasti aplodeerinud senistele suundadele ettevõttes, siis seltsimees Sauluse sõnul: „Hoolimata meie sajandite pikkusest kastitootmise ajaloost leidub meie hulgas siiski isikuid, kes vilistavad meie kasti heale nimele!" Ja sellisel väärnähtusel ei tohi ühes punalipulises, kommunistlike ideaalide poole pürgivas kollektiivis kohta olla!
„Tihendame oma read! Ühtses rivis! Häbi rahvavaenlastele! Nüüd, kus kogu progressiivne ühiskond on rünnakute all, ei tohi me üles näidata individualismi…" jne. jms. jpm. Sellised loosungid rippusid Stalini ajal asutuste seintel ja nad on nüüd tolmust puhtaks raputatud, sest „rahva ühtsuse" all mõeldakse ka täna seda, et oponendid tasalülitatakse. Sellega ollakse praegu valitsuse tasandil väga hõivatud.
Eesti on jõudsalt liikumas apartheidipoliitika poole. Ka ei ole vaja enam etendada kodanikuühiskonda, sest Kanada, Saksamaa, Austria, Austraalia on eeskujud, mida on täna „hea tava" järgida. Nendes riikides on juba ebamugavatel elementidel võetud ära kodanikuvabadusi ja –õigusi.
Kui Riigikogu esimees ütleb, „et Eestit ei saa samastada tänase valitsuse, piirangute või millegi kolmandaga … See on hoopis enamat kui päevapoliitika kunagi saab olema," siis on need väga õiged sõnad. Aga miks siis näeb praegune valitsus end mitte rahva teenritena esindusdemokraatia tingimustes, vaid tõmbab „Päikesekuninga" moel võrdusmärgi enda ja riigi vahele? Kas peab arvama midagi muud, kui peaminister kasutab väljendit „minu valitsus"?
Kunagi ammu hallil nõukaajal, kui ma olin veel okupantide käsilane ja Punaarmees sundaega teenisin, anti meie jao juhtimine ühe ülesande täitmise ajaks kellelegi jefreitorile. Meie mõistes kapralile. Teenistusülesannete täitmise vahele mahtus ka lõunapaus. „Toitke minu võitlejaid!" kamandas sööklasse jõudmise järel jefreitor, kellel oli selleks ajaks juba jõudnud marssalipagunid peale kasvada. Praegu öeldakse selle kohta „in your dreams, only" ehk „ainult sinu unistustes." Venekeelses meeste kollektiivis kasutati sama mõtte väljendamiseks teistsuguseid fraase.
Riigikogu esimees ütleb: „Kui midagi selle lipu all ei lange kokku Sinu enda väärtustega, võib võtta kätte ning asja parandada demokraatlikul teel, asendada ideed, kuid mitte kunagi lipp (ilmselt on peetud silmas Toompeal lehvivat riigilippu) ja kõik see, mida see sümboliseerib." Needki on suurepärased sõnad. Neid kuulda, õigemini, lugeda on suur rõõm!
Tärkab suur lootus otse valida järgmine Vabariigi president ja pääseda lõpuks naaberrahvaste tögamisest – „eesti rahvas on nii loll, et talle ei usaldata ei otsevalimisi, ega rahvaalgatusi." Kas selles olukorras, kui rahvas on tõugatud biomassi staatusesse, kelle ülesanne on vaid orjalikult Toompea ees koogutada, ei ole Eesti lipp juba rüvetatud ?
Tärkab õigustatud ootus, et Eesti vabariigi maine täis teinud rahapesuskandaali asjas viiakse kiireimas korras lõpuni katkestatud uurimine. Kas selles olukorras, kuni see protsess on edukalt lõpetatud, ei peakski tegelikult Pika Hermani tipus lehvima Eestis kasumit kokku kraapivate pankade lipud? Kas selles olukorras ei ole Eesti lipp juba rüvetatud?
Jääb lootus, et enam iial ei kaaperdata niiviisi võimu, nagu ühel talveööl, lepingupartnerite selja taga. Elab edasi lootus, et Eesti Politsei kaitseb oma kodanikke, mitte ei ela end välja nende peal, kes ei või talle vastu hakata. Kas tõesti võetakse vastutusele riigiettevõtetele miljoneid eurosid kahju tekitanud isikud ja küsitakse tagasi asjatult väljamakstud ülikõrged palgarahad? Mul on need lootused, sest kui me räägime, et Eesti peab olema õigusriik, siis peab see ju ka õigusriigina käituma, mitte ainult ilusaid sõnu tegema.
Praegu käitub Eesti Vabariigi valitsus kahepalgelise mehena, kes väljaspool kodu mängib head kolleegi ja hinnatud meeskonnatöötegijat. Ta ei „vilista meie kasti heale nimele," käib ringi naeratava näoga ka siis, kui suuremad ja vanemad seltsimehed „rahvaste sõpruse liidust" peavad teda kätt pidevalt kõrva ääres hoidvaks lakeiks ning jooksupoisiks, kes agaralt ootab uusi korraldusi. Ehk – „kasulikuks idioodiks." Kas selles olukorras ei ole Eesti lipp juba rüvetatud nende poolt, kes ei suuda seda sirgeseljaliselt üleval hoida?
Kui sellise kahepalgelise mehe selja taga sulgub õhtul koduuks, saab ta koduseinte vahel võimaluse oma alandus välja elada naise ja laste peal. Siin ei pea ta teesklema. Siin saab ta olla see, kes ta on. Ja ajapikku, kui mees on jõupositsioonilt saanud kinnitust, et perekond talle kätte ei suuda maksta, läheb ta sõnadega haavamiselt, solvamiselt ja mõnitamiselt üle füüsilisele vägivallale. Ja kõige selle juures sunnib see ebaõiglane inimene teesklema oma koduseid õnnelikku perekonda.
Tõelises perekonnas, kus ema, isa ja laste omavahelised suhted on paigas õiglaselt ja üksteist täiendavalt, selliseid asju ei näe. See juhtub sellises koosluses, kus vähemalt üks pool on osutunud petlikuks, võimu kuritarvitavaks, teesklevaks, omakasupüüdlikuks despoodiks.
Hea lugeja – kus me seda näinud oleme?