Aastal 2024 on Eesti Vabariigi etendamine ja iseseisva riigi valitsuse mängimine Otto Tiefi ja tema valitsuse liikmete mälestuse üle irvitamine. Kuniks keskuse direktiive edastav "valitsus" ei erine Hjalmar Mäe juhitud direktooriumist Saksa okupatsiooni ajal või Vares-Barbaruse ülemnõukogu presiidiumist, ei ole tal õigust võrrelda end Otto Tiefi ennastohverdava meeskonnaga, kirjutab Roland Tõnisson.
Vahetevahel armastavad militaarhuvilised etendada möödunud aegade lahinguid. Nad panustavad sellesse isiklikku aega ja isiklikke vahendeid. Pealtvaatajad saavad kaeda Napoleoni vägesid, nende vastaseid, Eesti Vabadussõja aegseid mundreid ja tehnikat, Wehrmachti ja Punaarmee kemplemist 1941. a. suvel. Selliseid etteasteid nimetatakse näidislahinguteks ja nende toel meenutatakse möödunut, mida ei taheta lasta unustusse vajuda.
Neil päevil on meenutatud eestlaste lahkumist Läände 80 aastat tagasi. Umbes seitsekümmend tuhat inimest lahkusid sünnimaalt. Tuhanded hukkusid Läänemere külmades vetes. Muuhulgas 22. septembril, mil kuulsusrikas nõukogude lennuvägi pommitas põhja põgenike laeva „Moero", Punase Risti eraldusmärkidega märgistatud alust, mis oli Tallinnast lahkunud 21.9.1944. Saksa andmetel oli laeval 1237 inimest, kellest umbes pooled jäid teadmata kadunuks. Teatmeteos „Mereleksikon" väidab, et laeval viibis umbes 3350 nimest, kellest 2700 saatus on teadmata. Populaarse arusaama järgi meresõidu koledaimas katastroofis, „Titanicu" uppumisel, hukkus 1513 inimest.
1945. a. varakevadel uputati Danzigist väljunud põgenikega ülekoormatud reisilaev „Wilhelm Gustloff". Keegi ei tea, kui palju sellel alusel inimesi oli ja hukkunute arv kõigub erinevatel andmetel 6000 ja 9000 vahel. Kindlasti oli nende hulgas ka eestlasi, sest Danzigisse saabus tuhandeid eestlasi. Muuhulgas töötasid paljud eestlannad Danzigi trammides piletikontrolöridena.
Mõlema laeva hukust võiks vändata kordades „huvitavama" filmi kui „Titanicust", aga … tss…. nendest me ei räägi. Sest … teate isegi.
Eesti Vabariigi valitsus pidas Põgari palvemajas väljasõiduistungi 80 aastat tagasi kodumailt lahkunute mälestuseks. Väga põgusalt räägiti uudistes sellest, miks valitsused on valinud just selle paiga väljasõiduistungite toimumiskohaks. Aga hea lugeja teab isegi, et 22. septembril 1944 pidas siin viimase nõupidamise Otto Tiefi valitsus. Miks just septembris? Miks mitte veebruaris? Sest pärast seda, kui Saksa üksused olid Leningradi alt taandunud Narva jõe taha, õnnestus rinne mõneks ajaks stabiliseerida ja siis tulid need … noh …. teate küll…. need Sinimäed… aga …. tsss… nendest me ei räägi … sest, teate isegi.
On tõesti nii, et mitmeid sündmusi oskame paremini hinnata ajalooliselt distantsilt. Samuti mõistame ka mõningate inimeste suurust alles aja möödudes. Kas või see sama Otto Tief, kelle perekonnanimi tõlkes oleks „Sügav."
Jaapani vanasõna ütleb, et suured ja sügavad jõed voolavad vaikselt. Sageli näib, et mõne inimese elu on kui ettevalmistus üheks suureks sangariteoks. Vahel ka viimaseks ja fataalseks. Selliseks võib pidada ka Otto Tiefi ja tema valitsuse kabineti liikmete elu. Keegi neist ei arvanud ilmselt, et lahkudes mõni tund enne Nõukogude Armee sisenemist Tallinna oleks neil võimalik midagi reaalselt ette võtta Eesti Vabariigi taastamiseks.
Olukorras, mil Eesti oli Saksa armee poolt maha jäetud ja vaid mõned üksikud eestlaste väesalgad üritasid pidurdada vaenlase edasitungi. Poliitikas otsustab aga siiski ühte ja teist rahvusvaheline õigus. Tänu Otto Tiefi valitsuse tegevusele ja Eesti Vabariigi taastamisele, olgugi mõneks päevaks, sai NSVL vägede edasitungist agressioon Eesti Vabariigi vastu.
Wikipeedia ütleb meile nõnda: „18. septembril 1944, kui Saksa okupatsiooniväed olid Eestist lahkumas, nimetas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots kehtiva põhiseaduse alusel ametisse Otto Tiefi valitsuse. Kuigi äsja loodud valitsus deklareeris neutraalsust Teises maailmasõjas, sai sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis lehvida vaid mõne päeva: 22. septembril okupeerisid Eesti pealinna Nõukogude Liidu väed. Vaid mõni tund enne seda, kui Punaarmee väeüksused Tallinna jõudsid, lahkusid pealinnast viimased valitsusliikmed."
Selle valitsuse liikmed võtsid endale suure vastutuse ja riski isiklikule julgeolekule. Nende jaoks oli Eesti ja oma riik suur väärtus. Suurem kui nemad ise. Igatsus ja ootus selle järgi oli neis elanud noores põlves, selle nimel oli riskitud oma isikliku eluga. Tsaariarmee lipnik Tief astus vabatahtlikult „Kalevlaste Malevasse", mille asutasid Tallinna samanimelise spordiseltsi „Kalev" liikmed. Üksus osales Vabadussõjas kolmekümne kaheksas lahingus. Otto Tief tõusis selles rühmaülemast üksuse ülemaks.
Oodatud paat, mis oleks valitsuse liikmed viinud Rootsi, hilines nädala. Pea kõik Tiefi valitsuse liikmed arreteeriti. Otto Tief ise 10. oktoobril 1944. Pärast karistuse kandmist elas ta Kasahstanis ja Ainažis. Elamisloa Eestisse sai ta 1956. aastal.
Wikipeedia räägib tema sellest eluperioodist järgnevat: „Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee otsustas saada Tiefi oma teenistusse, kuid kohtumisel Eesti NSV RJK esimehe Ivan Karpoviga keeldus Tief kaastööst, mille tulemusel sovhooside peavalitsus vallandas Tiefi 1. juulil 1958 töölt ja ta lahkus Eestist sugulase juurde Donbassi Mospõne linna. Elades seal, käis ta siiski igal suvel Eestis. Selle eest viis KGB ta 1959. aastal esialgu oma hoonesse Pagari tänavale ja edasi Moskvasse. Tiefile tehti ettepanek asuda elama Rootsi ja töötada seal KGB heaks."
Kuna Tief ei surnud Rootsis, siis võib oletada, millise vastuse ta andis. Ent hea lugeja võib kindlasti oletada, millise kiusatuse talle KGB viskas – pärast vintsutusi laagris ja asumisel leida end korraga Läänes!? Kes oleks sellest keeldunud? Ainult inimene, kelle põhimõtted ei ole müüdavad.
Arvan, et Eesti Vabariigi praeguse koalitsiooni moodustavad parteid ei peaks edaspidi tegema väljasõiduistungeid Põgari palvemajja. Arvan, et aastal 2024 on Eesti Vabariigi etendamine ja iseseisva riigi valitsuse mängimine Otto Tiefi ja tema valitsuse liikmete mälestuse üle irvitamine. Võib ju kellelegi selga ajada Napoleoni mundri, panna kellegi etendama kapten Irve soomusrongile, ent saame aru, et tegemist on butafooriaga, millel on antud etenduses oma, ettekirjutatud roll. Sama butafoorne on ka Eesti Vabariigi valitsus, mis allub näitejuhi sõrmeviibutustele, üritades tõsist nägu tehes jätta muljet ehtsast „tegijast."
Võime olla kindlad selles, et kui peaks Eestimaad ähvardama taas oht saada okupeeritud ja meie „võrdseimast võrdseimad" on aegsasti pagenud ohutusse kaugusesse etendama vabariigi valitsust emigratsioonis, ilmub kindlasti keegi „Otto," kes oma elu kaalule pannes üritab teha kõik selleks, et Eesti Vabariik säiliks eesti rahva omal maal.
Kuniks Eesti Vabariigi valitsus ei erine Hjalmar Mäe juhitud direktooriumist Saksa okupatsiooni ajal või Vares-Barbaruse ülemnõukogu presiidiumist, ei ole tal õigust võrrelda end Otto Tiefi meeskonnaga.