Nõukogude Eesti on varjusurmast ärganud. Totalitaristid on tagasi. Nad ei ole kuhugi kadunud, vaid tunnevad end taas omas elemendis. Kunagi kiusasid nad taga nõukogude totalitarismi vastaseid, nüüd teevad seda meelsasti euroliidu poole kummardades. Et Eesti „kvaliteetajakirjandus" on nende nägu, ei olegi vaja imestada. Teisiti see olla ei saagi, kirjutab Roland Tõnisson.
Avasin paar päeva tagasi ühe lauasahtli ja leidsin sealt muu kraami seast ENSV lipu. Paljud mäletavad – sellise punase, sinise lainetusega ja vasara-sirbiga. Nagu reglement ette nägi. Päästsin selle plagu umbes veerand sajandit tagasi Seewaldi haigemajast, kus ma toona tudengina tööl käisin.
Oli jõulude-eelne aeg, tegevusterapeut tõi ühel päeval terve posu neidsinaseid lippe ja andis patsientide kätte. Kustkohast ta need välja tõmbas, seda mina ei tea, aga haigemaja klientidel said käed tegevust ja punalippudest lõigati välja kenad jõulukaunistused ning taldrikutele jõulualused.
Ühe lipu palusin endale kui mälestuse aegadest, mis enam kunagi tagasi ei tule. Jätsin selle alles kui rariteedi, et kunagi meenutada aegu, mil meie elus oli vaid üks tõde, üks õige partei, üks õige maailmanägemus. Nüüd 1990ndate esimeses pooles oli ju aeg, mil totalitarism näis olevat maandunud ajaloo prügikasti ja see lipp on vaid hoiatus järgnevatele põlvedele. Ühel korral leidis too riidetükk küll ka kasutust kui Turu linnas elades ühe sealse rahvateatri trupiga mängisime ENSV aegadesse asetuvat spektaaklit. Seal oli see rekvisiidina täiesti omal kohal ja mõjus ajastu absurdsuse irvitava sümbolina.
Võtsin selle riidetüki kätte ja leidsin end mõttelt, et olin toona, veerand sajandit tagasi olnud üsna naiivne. Või pigem heausklik, sest inimene loodab ikka tulevikult head ja kaldub unustama minevikust halva. See on loomuses ja vajalik enesealalhoiu pärast. Totalitarism on aga tagasi ja uues kuues.
Totalitarismi on erisugust. See ei pruugi alati olla seotud mõne univormi rüütatud „napoleoniga" või sõjatööstuse palavikulise arendamisega – selline totalitarism on ilmselge – suutmata end varjata ka ilusate loosungite taha – ja läbinähtav. „Kõik inimese heaks! Kõik inimese hüvanguks!" kõlas üks sellistest. „Ma nägin ka seda inimest!" teatas ühes toonases anekdoodis Moskvasse sattunud külamees: „Ta lehvitas meile tribüünilt."
Totalitarist on näiteks inimene, kes ei suuda absoluutselt aktsepteerida tema arvamusest vähegi erinevat nägemust. Homokogukond vihastas hirmsasti oma senise iidoli, kirjanik J. K. Rowlingu peale, kes on muidu homoliikumist igati toetanud. Tema hirmus patt seisnes selles, et hoolimata oma korduvalt väljendatud sümpaatiast homoseksuaalsuse ideoloogia suhtes arvas ta, et on keeruline mõista transsoolisuse olemust ja ambitsioone. Talle langesid kaela süüdistused kitsarinnalisuses ja vanamoodsuses.
Totalitarist on inimene, kes nõuab, et temaga peab olema nõus sajaprotsendiliselt. Totalitarist jätab endale õiguse alandada neid, kes ei ole temaga nõus. Totalitarist võtab kõigilt teistelt õiguse arvamusele ja ka eksistentsile. Totalitarismi tingimustes on vaid üks inimlik tõde ja ta suretab kõik teised välja. Tänase totalitarismi teenistuses on vildakas arusaam, et kui keegi ei ole kellegagi nõus, on tegemist vihkamisega. Sellesama vildaka arusaama kohaselt tuleb teise inimese aktsepteerimiseks olla totaalselt nõus kõigega, mis too ette võtab või mida ta arvab. Sellise lapsikult hüsteerilise elukäsitluse pealesundimisega oleme väga valusalt kokku puutunud.
Lapsikult hüsteeriline on nõuda, et riik ja võõrad ei roniks kellegi magamistuppa. Ma küll ei mäleta, et taastatud Eesti Vabariigi ajal oleks kedagi pederastia paragrahvi alusel süüdi mõistetud. Ma ei ole kuulnud, et Sihtasutuse Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks asutajad või keegi selle kaastöölistest oleks nõudnud homoseksuaalsete paaride aadresse ja tõrvikute-hangudega üritanud nende eluruumidesse sisse tungida, et õpetada kedagi teisiti elama.
Mida aga teha siis, kui keegi toob oma magatamisaseme tänavale ja sunnib kõiki vaatama, mis seal toimetatakse? Kas ei ole totalitarism see, kui pilgu ärapöörajat sõimatakse vihakõnelejaks? Tänapäeval on võimalik inimest juba hukka mõista ka „vihapilgu" pärast. Kas siin ei ole tegemist kõige puhtakujulisema sunnimeetodiga panna kõiki alluma oma ainuõigele nägemusele? Loomulikult seda see ongi.
Ma ei mäleta, et Eesti traditsionalistid oleksid ramminud oponente lapsevankritega, peksnud kedagi näkku, avaldanud inimväärikust alandavat huumorit riiklikus meedias nende suhtes, kes nende seisukohtadega nõus ei ole. Ja samal ajal sunnitakse inimesi „headeks" väga radikaalsete meetoditega – Kanadas, Soomes, Rootsis ja mujal toimuv on Eesti tulevikustsenaarium ja sellele vastuseismist karistatakse neis maades seadusega. Kas peagi ka Eestis? Kui see saab teoks – ja selle poole pürgitakse – ei saa me rääkida enam Eestist kui vabast maast ja eestlastest kui vabast rahvast. Vabadus, pealegi, ei seisne kõigi oma himude ja soovide rahuldamises igal võimalikul ajal ja moel. Vabadusest on siis väga valesti aru saadud. Aga kui riiklikud sunnimeetodid seda nõuavad, võtavad ka eestlased kätte vikerkaarelipud ja lähevad jälle „sunniviisiliselt vabatahtlikult" paraadile. Seekord „gayparaadile". Nii võttes ei olegi mingit vahet, kas tõmmata vardasse vikerkaarelipp või see omaaegse totalitarismi irvitav sümbol, mis mul sahtlist vastu vaatas.
Totalitaristid on tagasi. Nad ei ole kuhugi kadunud, vaid tunnevad end taas omas elemendis. Kunagi kiusasid nad taga nõukogude totalitarismi vastaseid, nüüd teevad seda meelsasti euroliidu poole kummardades. Et Eesti „kvaliteetajakirjandus" on nende nägu, ei olegi vaja imestada. Teisiti see olla ei saagi.
„Lipp sa valmis õmble, naine!" kirjutas kunagi Ungari poeet Sándor Petőfi, kes arvas, et võitleb monarhismi vastu rahva vabaduse nimel. Jagades oma naisele patriarhaalselt šovinistlikke käske, ei olnud ta oma vanamoodsuses veel piisavalt küps uuteks suheteks. Aga ajad ei ole ju enam endised, nagu me kuuleme. Naise ja mehe suhe kuuluvat ajaloo prügikasti.
Loomuliku, naturaalse maailma vastased unustavad siiski, et Looja poolt loodud rohi kasvab lõpuks välja ka väga paksust, mustast ja raskest inimeste poolt valmisvorbitud asfaltkattest. Traditsioonide vastased ei mõista, et traditsioon ei ole tuha säilitamine koldes, vaid tule edasi andmine järgmistele põlvedele. Kui neid järgmisi põlvkondi varsti enam üldse tulemas on.