Meil on tegemist türanniaga, kui inimesi hoitakse materiaalses sõltuvuses. Meil on tegemist türanniaga, kui ühiskonnas tekib privilegeeritute seltskond, kelle huvides muudetakse ja võetakse vastu seadusi. Meil on tegemist türanniaga, kui see seltskond topib maksumaksjate raha oma taskusse, kirjutab Roland Tõnisson.

Inimese elu on täisväärtuslik ainult siis, kui see on lõbus ja seksikas. Nii me kuuleme ja loeme massimeediast, mis edastab meile kahetisi sõnumeid.

Esiteks – inimesi tuleb hoida pidevas hämmingus ja ärevuses: „Kohe-kohe juhtub midagi kohutavat ja me peame olema selleks valmis. Aga koos valitsusega saame kõigest üle."

Teiseks – inimestele tuleb pidevalt ette sööta meelelahutust. Palju meelelahutust. Meie päevad on täis maskides lauljad ja laulvaid maske. Olukord on sarnane vaesuses virelevale rahutule Poolale 1980-ndatel aastatel, mil sealses riigitelevisioonis näidati proportsionaalselt enim meelelahutust Euroopa telekanalitel – inimesed ei olnud rahul riigis toimuvaga ja meelelahutus hoidis neid ohjes.

Ja inimesed lasevad enda meelt meelsasti lahutada, et elada kujuteldavas maailmas. See tõesti toimib. Nii aitas viimase suure Ilmasõja ajal inimesi raskustega hakkama saamiseks nii Hollywood, sakslaste filmitööstus „UFA" kui „Mosfilm."

Ka praeguses Eestis eelistavad inimesed ümiseda „kahve makiatot" selmet tegeleda küsimustega – kellele parseldatakse maha Eesti maavarad, kelle huvides surutakse läbi tuuleparkide ja Rail Balticu rajamist ja kuhu lähevad tegelikult kõik need maksurahad, mis kodanikelt kokku riisutakse.

Teisalt on selle kõigega keeruline tegeleda, sest kodanikkonnalt on võetud ära kõik hoovad kuidagigi mõjutada meie sootsiumi käekäiku. Meil ei toimu referendume, president on Reformierakonna „jah-mees" ja mis olulisim – Eestis ei toimu ausaid valimisi. „Meie Eesti" on liikumas türannia poole.

Esiteks – näib, et e-hääletamist ei hakka keegi ära jätma ja Reformierakond, kelle võidukäik sai alguse koos e-hääletuse kasutuselevõtmisega, liigub monopoolsele positsioonile poliitikas. Varastatud võim on türannia kehtestamise üks vahenditest. Nagu ütles sotsialistide, roheliste ja muude uusmarksistide vaimne isa Stalin: "Oluline ei ole, kuidas hääletati, vaid kuidas hääled kokku loetakse."

Teiseks – inimesed surutakse „riigi" poolt etteantud raamidesse. Kodanike ohjamiseks on erinevaid vahendeid. Üheks tõhusamaks on materiaalsete vahendite üha kättesaamatuks tegemine. Aristotelesele omistatakse sellist mõtet: „Türannia huvides on teha inimesed vaeseks … et nad oleksid hõivatud igapäevase eluga, ega poleks aega mässata."

Nii juhtus Ühendriikides, kus veel 1960-ndate alguses võis tehase liinitööl hõivatud pereisa lubada oma perele head eluaset, võimaldada emal kodus lapsi kasvatada ja anda lastele haridus. See viimane nõudis küll pingutamist, ent toona said noored inimesed hariduse, mitte ajupesu koos üüratu võlakoormaga. Naise „vabastamise" sildi all suunati naised tööturule ja kahekordistati maksumaksjate arvu. Neile maksumaksjatele jääb aga kätte vähe, ning tänapäeval peavad sellelgi „lubatud maal" pingutama kaks inimest selle nimel, millega varem sai hakkama üks inimene. Kodaniku köis kaela ümber ei tohi liiga pikk olla.

Ilmekaks näiteks oli nõukogude ajal see, et ENSV-s hoiti vaid kolme-nelja päeva kütusevarusid, et hoida Eestit keskuse lõa otsas.

Ilmekaks näiteks on ka see, et inimesi hoitakse tänases maailmas materiaalses sõltuvuses. Kui vaba talupoeg võis enda majapidamist üle talve pidada enda hoolsa töö tulemusena, siis tänastel linnainimestel jätkub sääste väga lühikeseks ajaks. Kas inimesed on laisemad? Ei – neile makstakse sellevõrra vähe, et nad tunneksid pidevalt "leivaisa" hingust kuklas.

Pühakiri, tark raamat, räägib, et ei ole miskit uut siin ilma peal ja kõik kordub. See on tõsi. Senecagi tõdes omal ajal, et inimesed lasevad end meelsasti hullutada vaatemängudest. Osav manipulaator teab, kuidas inimesi ohjes hoida.

Meil on tegemist türanniaga, kui „liider" ei ole avameelne oma tegudes, otsustes, motiivides. Kas ei ole meil sellega tegemist, mõeldes maavarade- ja tuulikute küsimustele?

Meil on tegemist türanniaga, kui „liider" summutab ja kägistab opositsiooni ning tapab kriitilise mõtlemise, mis on hädavajalik ühiskonna ellujäämiseks ja edenemiseks.

Meil on tegemist türanniaga, kui „liider" kasutab manipuleerivat taktikat – õhutab hirmu, desinformeerib, loob koletislikke stsenaariume, mille eest päästab vaid tema tarkus.

Meil on tegemist türanniaga, kui „liider" keeldub vastutamast ja otsib enda läbikukkumiste põhjustajaid mujalt.

Meil on tegemist türanniaga, kui „liider" üritab kõigi vahenditega, eelkõige ebaausatega, püsida igavesti võimul.

Meil on tegemist türanniaga, sest meie ühiskond ei ole läbipaistev. Meie parlament ei otsusta enam midagi. Oleme ametnike ja poliitikute käes kui vaha, millest nad vormivad selliseid kujukesi, nagu neil parasjagu vaja on.

Itaalia kirjanik Gianni Rodari on avaldanud suurepärase allegoorilise raamatu lastele, mida on kasulik ka täiskasvanutel lugeda. See räägib pisikese sibulapoisi Cipollino võitlusest türannia vastu. Aga ainult selles raamatus tõusevad juurviljad üles.

Päris elus, näib, lähevad juurviljad meelsasti katlasse. Peaasi, et meelelahutust ära ei võetaks.