Inimestega manipuleerimiseks on terved teooriad ja metoodikad. Kõige paremini töötavad vägivald ja äraostmine, mille üheks variandiks on hirmutamine ja teesklemine, et inimesele või tervele rahvale pakutakse kõige valutumat varianti ja sellest paremat alternatiivi ei ole, kirjutab Roland Tõnisson.
Charles Chaplin tõi aastal 1936 kinolinale oma viimase tummfilmi „Moodsad ajad." Heale lugejale on kindlasti tuttav, kuidas Charlie satub inimese „elu kergemaks tegevate" masinate meelevalda ja maailmaparandajad peavad juba toona tõdema: „Tahtsime, et oleks parem, aga välja kukkus nagu alati." Midagi uut siin päikese alla aga ei ole, kuigi iga sugupõlv arvab, et nende aeg on maailma ajaloo olulisim ja see, mida nende ajud toodavad, progressi tipp.
Lõppemas on väga ärev aasta ja ees ootab meid mitte kergem aeg. Tegelikult raskemgi, sest seda meile lubatakse lausa ametlikult. Sest Venemaa. Sest Putin. Selle juures tekib soov laenata Valgevene irvhammaste ideed ja panna tubakatoodetele hoiatav reklaam: „Kas sul sellest veel vähe, et Reformierakond on röövinud sinu vabaduse? Kas tahad tappa ka oma tervise?"
Maksude tõus, Eesti maavarade röövelliku kaevandamise planeerimine koos raudtee rajamisega, Eesti territooriumi sõjatandriks muutmise plaanid … Kui kahju, et sellest kõigest on põhjust kirjutada, sest see on isiklikult minu ainuke viis midagigi asjast arvata olukorras, kus minul kodanikuna on võetud ära võimalused mõjutada kuidagigi elu oma asukohariigis. Ma ei saa osaleda referendumitel, valimisi võltsitakse, ning end võimu juurde laveerinud inimesed on teinud kõik selleks, et see nii ka jääks.
Muidugi võiks hakata voolima puulusikaid ja anda nii oma panus eesti keele ja kultuuri säilimisse – etendades õnnelikku aborigeeni. Veel on võimalus imetleda Eestimaa loodust, kuniks seda veel on. Ja võib unistada helgest tulevikust, sest eesti rahvale räägitakse, millise rahahunniku otsas me istume ja kuidas fosforiit meid kõiki rikkaks teeb. Lähtudes „meie" valitsuste viimastest tegevusaastatest kaldun siiski arvama, et nende eeskujuks ei ole mitte Norra, kus naftatulusid kasutatakse üldiseks hüveks, vaid pigem Venemaa, kus maapõuest väljapumbatavad rikkused jagatakse käputäie võimu juures olevate inimeste vahel. Eestil on siis kaks võimalust – kas meid ootab ees Jakuutia tee, mis on maavarade poolest rikkaim Vene Föderatsiooni territoorium ja elatustasemelt kõige vaesemate hulgas, või meid ootab „variant Nauru." See tähendab ülestuhnitud ja elamiskõlbmatut maad, mille elanikkond on evakueeritud mujale. Eesti rahvas peab siis olema valmis mõlemaks, sest tegelikult meid selleks ju ette valmistatakse.
Polügoonide, raudteetrasside ja kaevanduste planeerijad ei vaeva ennast teiste inimeste muredega. Nad arvavad, et rahapuruga on võimalik kõik kinni maksta. Ilmselt see töötab nende eneste puhul hästi. Neil puudub kõige tõenäolisemalt isiklik side nii nende territooriumitega, mida planeeritakse hävitada, kui inimestega, kes neil aladel elavad. Seega ka kogu maaga ja sellel elanud esivanemate pärandiga. Nad elavad „moodsates aegades." Siinkohas tahaks laenata Põhja-Ameerika põlisasukate, krii-hõimu indiaanlaste sõnumit valgetele meestele: „Kui viimane puu on maha raiutud, viimane kala söödud ja viimane oja mürgitatud, siis te saate aru, et raha ei kõlba süüa." Tarkus tarkuseks, aga kriidest ja teistest sealsetest põlisrahvastest sõitsid üle raudteed ja sõjamasinad ning osav manipulatsioon.
Sellest, kuidas inimestega manipuleerida, on olemas terved teooriad ja metoodikad. Indiaanlaste ja Siberi põlisrahvaste puhul töötasid vägivald, alkoholiseerimine ja äraostmine. Kuna eesti rahvas on end ise juba alkoholiseerinud, siis selle etapi võib vahele jätta. Jäänud on äraostmine ja vägivald.
Äraostmise üheks variandiks on hirmutamine ja teesklemine, et inimesele või tervele rahvale pakutakse kõige valutumat varianti ja sellest paremat alternatiivi ei ole. Nagu praegu ei ole alternatiivi valitsevale parteile.
Oluline on ka luua illusioon vabadusest. Nagu tõdes kirjandusklassik Fjodor Dostojevski: „Parim tee takistada vangi põgenemast on veenduda, et ta ei saa kunagi teada, et on vanglas." Elame illusoorses olukorras, mida peame vabaduseks, kuigi meie seadusandlus toodetakse mujal ja meist on saanud võõramaalastest ettevõtjate huviobjekt. See tähendab, mitte meie inimestena, vaid see, mis on meie jalge all. Nii, nagu on seda ka Ukraina oma viljaka maa ja loodusvaradega maapõues. Seal on muidugi ka suur tarbijaskond, kellele korporatiivide toodangut turustada.
Vana aastat maha jättes on mul esmakordselt tunne, et uuelt aastalt ei ole palju oodata. Otsapidi olen igal aastal pidanud veenduma selles, et ka seekord olen pidanud ise oma eluga hakkama saama. Ja hoolimata „minu" riigi pingutustest olen siiani elus. Ausalt öeldes olen ma selle üle uhke ja selles kontekstis ei ole isegi patt ennast õlale patsutada. Seda saab teha ka siinse artikli lugeja. Meid toidetakse kõige ebardlikumate loosungitega, millest üks veel mõni aeg tagasi kannustas talente Eestimaale tagasi tooma. Nagu oleks kõik Eestist lahkunud inimesed geniaalsed või oleks riigil olnud midagi selle lubaduse katteks ka pakkuda. Kui ma lõpetasin pea üksteist aastat kestnud perioodi väljaspool Eestit ja tulin tagasi sünnimaale, ei huvitanud minu isik mitte kedagi peale lähisugulaste. Nagu ei huvita praegugi. Loomulikult ma ka ei oodanud midagi muud, ent mida aeg edasi, seda õõvastavam on lugeda Eesti iseseisvuse mahamüüjate loosunglikult tühje tulevikuprogramme. Hiljuti on üks endine Eesti poliitikatippe tõdenud, et Eesti riik on iseennast oma regulatsioonidega viinud sellisesse stagnatsiooni, kus mingisugusele operatiivsele küsimusele seadusandlikult ei ole võimalik reageerida, ametnike võim on ebaproportsionaalne ja riigieelarve koosneb absurdsete programmide loetelust.
Olukorras, kus ei suudeta valitsetavatele enam midagi pakkuda, jääb üle vaid kolmas meetod – vägivald. Sellegagi on eesti rahvast tutvustatud. Muulaste jaoks on loodud omakeelne keskkond, mis võimaldab jätkuvalt eksistentsi paralleelmaailmas, kus Eesti Vabariigi passi omanik isegi ei tea, et Эстонская Республика on eesti keeles Eesti Vabariik. Muulastega räägib dialoogipolitsei.
Eesti rahvaga räägib monoloogipolitsei ja mats hoiab oma suu kinni, muidu süda jahtub ära. Süda peab aga olema kuum ja tuksuma kaasa ainuõige partei epohhiloovatele plaanidele.
Mida siis oodata aastalt 2025? Inimlikus plaanis ma ei loota enam midagi peale lähisugulaste, aatekaaslaste ja selle riigi ülalpidajate, maksumaksjate, heale tervisele ja hakkamasaamisele. Seda soovin ka neile, kellele meie illusoorne rahva ja partei ühtsus sobib ja loob sooja turvatunde. Sest sõda.
Parafraseerides vana nalja tõden, et „meie" riigil on kaks võimalust elu normaliseerimiseks – üks on reaalne ja teine ebareaalne. Reaalne oleks see, et tulevad marslased ja õpetavad meid ühiskonda ehitama, nagu nad seda tegid kunagi iidsete rahvaste juures. Ebareaalne võimalus oleks see, kui meie riigijuhtideks isehakanud võimukaaperdajad võtavad mõistuse pähe ja hakkavad riigi toimimise planeerimisse kaasama ka spetsialiste, mitte ainult oma erakonna- ja korporatsioonikaaslasi.
Ja tegelikult ootan ma kõige rohkem meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulekut. Et maskid langeksid. Ka minult. Et see kohutavalt halb näitemäng nimega "demokraatlik progress" inimeste korraldatud absurditeatris lõpeks. Issand, tule!