Kodanik peab olema valvas oma õiguste osas, sest demokraatia põhimõtted on juba ammu unustatud ja elame näilise õigluse ajastul. Ent ka kristlane peab aga olema pidevas võitluses oma hinge pärast. Kui seda ei toimu, siis on ta „parimal" juhul lihtsalt kiriku liige, nendib Roland Tõnisson.

Elame uudisteväljas 24/7. Seega pidevalt. Teame, et kogu aeg toimuvad koledad sündmused laias maailmas ja kohalike ning väljamaiste tähtede-staarise ja tähekeste elus. Pidevalt oleme šokis, pabistame, hämmastume ja tulevik näib õudne. Elame enda arvates kõigi ajastute koledaimal ajal.

Ehk siis meediakontsernide ja poliitikute omanikud on saavutanud eesmärgi – lambakari väriseb ja lõdiseb ja ootab, kas teda hakatakse šašlõkiks – kebabiks tegema juba täna või on homseni armuaega antud. Ja kui selgub, et täna veel kõri kallale ei tulda, annab see põhjust rõõmustada ja tänada nii lihunikku kui head karjast teesklevat peremeest, kes tegelikkuses ei hooli lammastest, vaid tulust, mida ta saab liha ja nahkade müügist.

Oleme hirmutatud ja hirmul. Ka praegu, Suure Paastu ajal, mil kristlik maailm valmistub ülestõusmispühadeks, oleme koormatud muredega hindade ja maksukoormuse tõusu üle. Otsapidi on see ju mõistetav – elu ei ole tõesti lihtne ja need on reaalsed mured ning väljakutsed, millega iga päev kokku puutume. Sipleme nende küüsis ja meil ei olegi palju aega mõelda sellele, mis tuleb siis kui keha ja hinge jaoks on juba ükskõik, mis maailmas toimub.

Muuseas. Kunagi piirdusid mongolidki, südametud vallutajad, vaid kümneprotsendise maksukoormusega. Rohkem võeti siis kui allutatud piirkond oli mässuline. Selle loogika kohaselt peab Eesti valitsus oma alamaid mässulisteks ja riigi territooriumi koos elanikkonnaga allutatud alaks.

Maailmas toimub aga ühte ja teist. Muuhulgas toimub kirikute ja valitsuste suukorvistamine. Eespool nimetatud mongolid olid nutikad – nad vabastasid usuorganisatsioonid maksudest ja delegeerisid maksukogumise kohalikele võimukandjatele. Venemaal vabastati maksudest kirik ja vürstidest, sh Aleksander Nevskist, said mongolite truud ja ustavad vasallid, kes isikliku võimu ja rahakirstu huvides oponentide hingi ja kehasid üksteisest lahutasid.

Kirik Venemaal on pea alati olnud võimude suhtes lojaalne. Viimastel aegadel on olnud üksikuid perioode, mil kiriku juhtkond on oponeerinud avalikult jumalavastaste jõududega – patriarh Tihhoni ametiaja algus, näiteks. Pärast 1917.aasta märtsis toimunud tsaarikukutamist pommitasid Venemaa piiskopid Petrogradi telegrammidega: „Keda me peame nüüd palves pidama?" See oli ainus mure.

Väga vähesed jäid ustavaks Jumalast salvitud keisrile, kelle ees nad alles nädal varem oleksid kummardanud. Ent Venemaa kirikulool me täna ei peatu.

Küll aga toon näite ühest mehest Venemaa ajaloost. Nagu on öelnud kirjanik Ivan Bunin: „Jumala juurde ei tulda ekskursioonibussidega. Jumala juurde tulevad üksikud rändajad," oli religioonifilosoof Nikolai Berdjajev üks kompromissitu isik kiriku tõelisuse kaitsel. Ta kritiseeris maiste autoriteetide ees lömitavat, tsaaririigi kassast palka saavat, mugandunud vaimulikkonda kui ka sedasama kirikut vaenavaid marksiste: „Igasugune revolutsioon vahetab vaid ühed türannid teistega. Tõeline revolutsioon võib olla vaid vaimne: südame sisemine muutumine."

Väga raske on uusima aja kirikuloos leida repressioone, mida võiks võrrelda marksistide poolt korraldatutega – olgu siis NSVLiidus, sotsialistlikes maades Euroopas, Aasias, Kuubal, sotsialistlikus Hispaanias ja Mehhikos (Viva Cristo Rey! Ühe hiljutise ristisõja meenutuseks – Objektiiv ).

Fašistlik Saksamaagi ei korraldanud selliseid tapatalge vaimulike ja ilmike seas, ent ometigi pidas paavst Pius XI vajalikuks välja anda entsüklika nimega „Põleva murega" („Mit brennender Sorge") olukorrast Saksamaal, mis esmakordselt katoliku kiriku ajaloos pandi kirja algselt saksa keeles ja toodi Reichi salakaubana, et preestrid saaksid seda ette lugeda.

1937. aasta 20. märtsil loeti kõigis Saksamaa katoliiklikes kirikutes entsüklika ette: „Kui keegi seab rassi, etnilise grupi, riigi või selle spetsiifilise vormi või mõne muu inimühiskonna põhiväärtuse — ükskõik kui vajalikud ja austatud nende funktsioonid ka ei oleks — tavalisest väärtusest kõrgemale ja teeb neist kummardamise objekti, siis ta moonutab Jumala kavandatud ja loodud maailma."

Natsiriigi reaktsioon oli karm. Korraldati läbiotsimisi kirikutes ja piiskopkondades, konfiskeeriti entsüklika koopiad ja trükimasinad, püüti välja selgitada entsüklika levitamise korraldajaid. Mitmed preestrid ja kirikutegelased arreteeriti. Mõned saadeti koonduslaagritesse.

Dachaus, näiteks, oli nende jaoks eraldi „vaimulike blokk." Natsirežiim alustas laialdast mustamiskampaaniat katoliku kiriku vastu, süüdistades vaimulikke moraalirikkumistes ja välisriikide (eriti Vatikani) huvide teenimises ja saksa rahva reetmises.

Korraldati näitlikke kohtuprotsesse, kus süüdistused olid enamasti poliitiliselt motiveeritud. Nii katoliiklik kui evangeelne kirik jagunes suures laastus kolmeks: vastu panijad, ellu jääda püüdjad ja võimu teenrid (KOLUMN ⟩ Roland Tõnisson: koogutavat kirikut ei austa keegi – Objektiiv ).

„Vaimulik, kes kardab riiki rohkem kui Jumalat, ei ole enam vaimulik. Temast on saanud vaimulikukuues ametnik…" Nii on tõdenud Klemens Maria Hofbauer, 19. sajandil elanud preester.

Seni, kuni ametivennad kaeblesid, et Napoleon ja Austria keisrid on muutnud kirikuelu liiga raskeks, maadles see mees sisuliselt üksi kahe kõige võimsama Euroopa impeeriumiga. Hofbauer elas ajastul, mil Napoleon Bonaparte ja Austria keisrid olid otsustasid võtta katoliku kiriku täieliku kontrolli alla. Kloostrid suleti, orduid keelustati ja preestritele pandi ette, mida täpselt altarist rääkida.

Hofbauer mõistis: diktaatorite reeglite järgi mängimine tähendab Kristuse reetmist. Ta korraldas Varssavis ja seejärel Viinis kodututele lastele salajased koolid ja raamatukogud. Püha Benno kirikus Varssavis, kus Hofbauer teenis, toimusid missad varahommikust hilisõhtuni. Teda heideti vangi, saadeti maalt välja, aga ta naasis ja alustas kõike uuesti. Ta tõestas: kirik ei ole kiviseinad, mille ette võib luku riputada. See on elav tuli, mis lahvatab lõõmama seda enam, mida rohkem seda püütakse lämmatada.

Mida teha, kui riik otsustab sinu kiriku ära osta? Thomas Chalmers näitas väljapääsu — lüüa uks kinni.

Aastal 1843 otsustasid Briti valitsus ja rikkad lordid, et kuna nad maksavad vaimulikele riigitöötasu, on neil täielik õigus määrata pastoreid kogudustesse ja öelda kirikule, mida teha. Enamik vaimulikke oleks oma mugava elu nimel selle alandamise alla neelanud. Kuid Šoti teoloog Thomas Chalmers ütles: „Kirikut juhib ainult Kristus, mitte parlament."

Ta juhtis mässu, mis läks ajaloos kirja kui „Suur lahknemine" (The Disruption). Chalmers ja 450 vaimulikku tõusid püsti Peaassamblee istungil ja lahkusid koosolekusaalist. Nad loobusid vabatahtlikult riigipoolsest palgast, hubastest majadest ja kindlustatud vanaduspõlvest. Nad astusid absoluutse vaesuse teele, et luua iseseisev Šoti Vaba kirik. Chalmers tõestas, et vaimset vabadust ei müüda valitsuse toetuste eest: „Kirik, mis on neelanud alla kompromissi riigiga raha nimel, on vaid surnud kantselei."

Soomes on luterlik kirik jagunenud kaheks just nimelt sel põhjusel, et osadel vaimulikest on raske ületada künnist, mil südametunnistus saab vaigistatud ja õpetus lagastatud hea palga ja nn „kindlustatud vanaduspõlvega." Tõesti – üks organisatsioon võib end riietada vaimulikukuube ja välja näha nagu kirik, ent sisu võib kardinaalselt erineda Kiriku tõelisest ülesandest.

Nii on ka inimesega – ta võib olla kiriku liige, aga mitte Kristuse jünger (KOLUMN ⟩ Roland Tõnisson: Eesti vajab meeleparandust rohkem kui kunagi varem – Objektiiv). Kristus ei öelnud apostlitele: „Minge ja tehke kõik rahvad kiriku liikmeks!" Kristus ei öelnud Paulusele: „Sinu peale ma rajan klubi, mille peamiseks ülesandeks on vältida mainekahju ja Heroodesega – Pilaatusega hästi läbi saada!"

Kristlane peab olema pidevas võitluses oma hinge pärast. Kui seda ei toimu, siis on ta „parimal" juhul lihtsalt kiriku liige.

Kirik peab olema pidevas võitluses oma karja hingede pärast – patutunnetuse ja Kristuse Kuningaks kuulutamise läbi. Kui seda ei toimu, on tegemist tõesti „surnud kantseleiga ja riigiametnikega."

Lõpuks ei ole sellisel „kirikul" mitte mingisugust arusaamist võitlusest vaimulikul areenil. Rumeenia anglikaani, hiljem luterliku kiriku vaimulik Richard Wurmbrand oli aastaid kommunistliku režiimi vang. Ta oli hiljem tuntud põrandaaluse „krüptikiriku" eestkõneleja, kes üritas vabaks maailmaks peetava Euroopa silmi avada ja anda neile võimalust panustada sotsialistide-marksistide poolt ahistatud kristlaste olukorra parandamiseks.

Keegi Briti anglikaani riigikiriku piiskop kõnetas teda ühe sündmuse raames: „Mister Wurmbrand! Kuulasin huviga Teie ettekannet. Ma, nimelt, olen suur arhitektuurisõber… Öelge palun, milline arhitektuuristiil on valitsev teil Rumeenias krüptikirikute rajamisel?"

Mugav vaimulik olesklemine on veel kohutavam kui jagelemine selle üle, kas Trump on hea või halb. Hea lugeja! Kuni sina kakled sotsiaalmeedias surelikega, on su tähelepanu pööratud ühele detailile ja sinu hing on hingevaenlase jaoks praokil nagu pisike, lahti unustatud värav Konstantinoopoli müüri sees, millest moslemid linna tungisid. Pisike uks, aga häda suur.