Sarnaselt tsaariaegsete „vabadusvõitlejatega," kes demagoogiliselt nõudsid dialoogi ja „valusatel teemadel" rääkimist, nõuavad ka meie aja „liberaalid" ümarlaudu ja diskussiooni. Tsaari jaoks lõppesid „ümarlauad" ja vastutulek „ühiskondlikule arvamusele" tema enda, perekonna ja sugulaste planeeritud mõrvamisega, mis oli riigikukutajate projekti üks eesmärke, kirjutab Roland Tõnisson Avaldame viimase katkendi selle aasta jooksul ilmuvast autori teosest "Mõrvatud Vene keisririigi varemetel".

Saksa poliitik ja sõjaväelane Otto von Bismarck on tõdenud, et venelaste vastu sõdimine on mõttetu – igale strateegilisele ja taktikalisele ettevõtmisele vastavad nad uskumatu, ettearvamatu rumalusega, mis lõpuks toob neile võidu. „Venelasi on võimatu võita, ent venelastesse võib süstida valeväärtusi ja siis hävitavad nad end ise," kinnitas Bismarck.

See ei kehti ainult meie idanaabri, vaid kõigi inimeste kohta. Ei ole paremat moodust rahva ja tsivilisatsiooni likvideerimiseks kui aidata tal ise ennast hävitada mugavuse ja rumaluse läbi. Kui võrdleme praeguses Eestis ning üldiselt läänes toimuvat Venemaal eelmisel sajandil kogetuga, leiame hulgaliselt paralleele, sest inimene on läbi aegade muutumatu. Õngekonksud, mille otsa teda meelitada, on siiani samad. Inimene, hõim, riik, rahvas astub julgelt vastu nähtavale ja otsesele vaenlasele. Tasub aga panna ta kahtlema inimelu ja sootsiumi ülal hoidvatesse väärtustesse, kui ta sukeldub hedonismi ja enesepõlgusse. Me kuuleme praegusel ajal kriitikanooli hedonistliku loodusesse suhtumise vastu, aga samas toidetakse meie isu ja meeli, et enesehävituslik egoismivaim ei hääbuks ja meid julgustatakse õppima tundma oma vajadusi, et neid häälekalt nõuda.

Inimõiguste loosungite all on hävitatud paljut. Ilusate sõnadega on saanud alguse koletislikud kuriteod inimsuse vastu. Prantsuse „revolutsioon" vabastas kuningavõimu kohutavast sümbolist, Bastille vanglast, seitse vangi. Mõne kuu pärast oli vanglatesse heidetud üle riigi enam kui kolmekümmend tuhat kodanikku, kes ei olnud rahul mõrvarite riigikaaperdusega. Inimeste mälu on lühike – me ei mäleta enam Prantsuse revolutsiooni, ei mäleta „Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni" selle miljonite ohvritega – maha lastute, poodute, uputatute, vägistatute, vangistatute, pagendatutega. Unustame, sest ajakirjandus ja massimeedia aitavad meil seda teha. Nad on meile toeks maailmavaate kujundamisel, nagu nad olid ka 200 aastat tagasi.

Kui Napoleon lõpetas oma pagenduse ja naasis mandri-Prantsusmaale, teavitasid Pariisi ajalehed sellest pealkirjadega: „Korsika koletis on saarelt lahkunud." Napoleoni liikudes pealinna poole muutusid pealkirjad ajalehtedes neutraalsemaks: „Napoleon liigub Pariisi suunas." Päev enne Napoleoni sisenemist tema oponentidest tühjaks jooksnud Pariisi võisid pealinlased lugeda:  „Tema Keiserlikule Kõrgusele ustav Pariis tervitab oma valitsejat."

Ajalugu on prostituudi loomuga, öeldakse. Ta kiidab seda, kes tema seljas istub. Ajakirjandusega ei ole lood teisiti. Ta täidab selle tellimusi, kes teda elus hoiab, kes talle maksab, kelle armust ta eksisteerib. Ajakirjandus ei ole ühiskonna valvekoer. Temast on kujunenud repressiivorgan, kes võib hävitada inimese elu silmagi pilgutamata, kui peremees talle käsu annab. Ajakirjanduseetikast võime tänapäeval rääkida vaid soovunelma vormis. Aga seda kõike teab hea lugeja isegi. Käesolevas kirjatükis heidame pilgu sellele, kuidas žurnalism käitus nii tuttavlikult keiserlikul Venemaal rakendatuna tsaaririigi hävitamisele orienteeritud poliitiliste jõudude teenistusse.

Kui Venemaa 19. sajandi teise poole ajaloost mõnda aastanumbrit eraldi välja tuua, siis esmaseks valikuks on enamasti 1861. Seitse aastat enne Eesti esimest laulupidu kaotati Venemaal pärisorjus. Inimesi ei võinud enam ei omada ega müüa. Keiser Aleksander II ajal järgnesid pärisorjuse kaotamisele teisedki suuremastaabilised reformid:

  • 1863 – rahandus- ja kõrgharidusreform,
  • 1864 – zemstvo (omavalitsus)- ja kohtureform,
  • 1865 – tsensuurireform,
  • 1870 – linnade omavalitsuste reform,
  • 1871 – keskharidusreform,
  • 1874 – sõjaväereform.

Nendel ühiskondlikel muudatustel lähemalt peatumine ei ole praegu vajalik, ent oluline on osundada tsaaririigi püüdlustele kaasajastada riiklikku korraldust ja ühiskonnaelu. Nii üritati rajada teed kapitalistlikule ühiskonnale, mis ei saanud Venemaal piisavalt aega eksisteerida, ent püüdlused jõudsid anda liigagi tugeva tõuke kodanikuühiskonnale ja õigusriigile, kuidas iganes seda siis mõistetakse. Keisririigi ideoloogilised vastased ei võinud olla rahul mõningate tagasilöökidega – Aleksander II valitsemise lõpuperioodil pöörati kohtu- ja zemstvoreformid tagasi. Küllap see oli põhjuseks, miks Aleksander II, hoolimata oma paljudest vastutulekutest äärmusliberaalidele, nende kätega heidetud pommide läbi 1. märtsil 1881 hukkus. Mitte olla sallivate liberaalide meele järgi on alati olnud vägagi ebatervislik, seda ka varasematel aegadel.

Troonipärija Aleksander Aleksandrovitši mentor K. P. Pobedonostsev[1] nägi selles mõrvas liberaalsete reformide loogilist tulemust. Tulevasele tsaarile saadetud läkituses kirjutas ta:

„Aeg on kohutav ega anna armu. Venemaad ja ennast tuleb päästa kas nüüd või ei iial. Kui Teile hakatakse laulma juba kuuldud sireenidelaulu rahunemise vajadusest, et on vaja jätkata liberaalses suunas, et on vaja niinimetatud ühiskondlikule arvamusele järgi anda, siis, Jumala pärast, ärge uskuge, Teie Kõrgus, ärge kuulake! Sellest saaks hukk, Venemaa ja Teie hukkumine: see on minule päevselge … Meeletud jõletised, kes Teie isa hukutasid, ei rahuldu mitte mingisuguse järeleandmisega, vaid raevuvad üha enam. Neid on võimalik peatada, halvad taimed võib välja rebida vaid surmaheitluses nendega, raua ja verega. Uus poliitika tuleb välja kuulutada viivitamatult ja otsustavalt. On vaja kohe nüüd lõpetada kõik jutud trükivabadusest, koosolekute omavolist, esinduskogudest."

See kõik kõlab kaasaegse inimeste kõrvadele kohutavalt ja jubedalt. Pobedonostsevit on V. V. Majakovskigi ühes oma lavateoses kujutanud koomilise tegelasena nimega Pobedonossikov (vastavalt „võidukas" ja „võidu järgi meelas ninake, nospel"). Veel peale oma surmagi oli Pobedonostsev inimeste mälus äärmiselt negatiivse tegelasena, kelle  jaoks olid konstitutsioon ja konstitutsiooniline monarhia olemuselt võltsid ja Venemaa lõpu märgid. Parlamente pidas ta kõlvatuid, ebamoraalseid inimesi täis olevateks jututubadeks. Tema mõjul saatis Aleksander III erru Mihhail Tarelovitš Loris-Melikovi, kes oli ette valmistanud 4. 3. 1881 määratud koosoleku, millel Aleksander II pidi sisuliselt vaid kinnitama esinduskogudele suuremate õiguste andmise. Projekt ei meenutanud palju Euroopa konstitutsiooniliste monarhiate valitsuspraktikat reguleerivaid seadusakte, ent Venemaa oludes oleks see olnud suur samm isevalitsuse piiramiseks.

Keiser Aleksander II, nagu teame, hukkus 1. 3. 1881. Tema surmaga muutus ka suhtumine muudatustesse. Uus keiser väljendas kindlasti mentor Pobedonostsevi maailmapilti oma arvamusega: „Meie ministrid … ei peaks tegelema täitanud liberalismiga ja fantaasiatega, mida ei ole võimalik täide viia."

Pobedonostsev oli veelgi kriitilisem ajakirjanduse suhtes:

„Kes esindavad seda hirmsat võimu, mis nimetab end „ühiskondlikuks arvamuseks? Kes andis neile õiguse ja volitused valitseda terve ühiskonna nimel … ? Iga tänavahulgus, iga tunnustamata geeniusest lobamokk, iga tunnustuseotsija võib, omades ise vahendeid või spekuleerides võõra rahaga, asutada ajalehe, kas või suuremahulise. Igapäevane kogemus näitab, et seesama turg meelitab raha eest ükskõik milliseid talente, kes kirjutavad toimetajale ükskõik mida. Kogemus näitab, et kõige tühisemad inimesed – mõni endine jaekaupmees, … ajalehejagaja, bande liige võib asutada ajalehe, meelitada ligi andekaid kaastöölisi ja paisata oma väljaanne turule ühiskondliku arvamuse väljendajana."

Pobedonostsev avaldas liberalismikriitilises väljaandes „Moskva kogumik" seisukoha, et nii parlamentarismis kui ajakirjanduses valitseb samasugune vastutustundetus:

„Kas on olnud vähe kergemeelseid ja südametunnistuseta ajakirjanikke, kelle armust on ettevalmistatud revolutsioone, on vihkamiseni keema aetud vastasseisu seisuste ja rahvaste vahel, mis on üle läinud purustavateks sõdadeks? Monarh kaotaks sellise tegevuse eest oma trooni, minister saaks häbistatud, allutatud kriminaaluurimisele ja kohtule. Ajakirjanik aga tuleb tema poolt kokku keedetud segadusest puhtalt välja, naeratades võidukalt ja asudes uuesti oma purustava töö kallale."[2]

Ajakirjanikest sai üle-eelmisel sajandivahetusel ja 20. sajandi alguses suur jõud. Nende poolt kirjapandut usuti – „ajalehes on ju nii kirjas, järelikult peab olema tõsi". Siiani on idanaabri juures levinud naiivne usaldus meedia ja ülevaltpoolt antavate korralduste suhtes. Ajalehti loeti palju, kuigi Esimese Maailmasõja alguseks oli üldine kirjaoskus Venemaa kubermangudes keskmiselt 40 %. Ajalehti loeti kollektiivselt ja Pavel Miljukov, konstitutsiooniliste demokraatide[3] ehk kadettide partei juht, tunnistas, et nende päevaleht „Retš" („Kõne") on teinud erakonna populariseerimiseks enam kui partei kogu tegevus. Lenin kinnitas bolševike konverentsil 1913. aasta detsembris, et ilma häälekandja „Pravdata" kaotaks erakonna duumafraktsioon 99 sajandikku oma tähtsusest. Imperaator Nikolai II pidi 1907. aasta märtsis emale, leskkeisrinnale kirjutatud kirjas tunnistama, et „kõik oleks korras, kui Duumas öeldu jääks nende seinte vahele. Probleem on selles, et iga seal öeldud sõna ilmub järgmisel päeval ajalehtedes, mida inimesed innuga loevad."[4]

Nikolai II soov inimesi mõista ja nende soovidele vastu tulla väljendus muuhulgas vastutulekus lubada avaldada oma ideid leheveergudel. 1882. aastast pärinev tsensuuriseadus, millele toetus valitsus Aleksander III ajal, leidis Nikolai II ajal üha vähem rakendust, kuni 1905. aasta novembriks oli tsensuur Venemaal praktiliselt kadunud. Nagu seeni pärast vihma hakkas nimetatud aasta lõpus massiliselt ilmuma valitsusevastaseid väljaandeid, millistest kõige populaarsemad olid satiirilised pilalehed. Neis kujutati valitsevat riigikorda, ministreid ja ametnikke koomiliste, allegooriliste jõletistena. Keiser Nikolai evangeeliumile põhinevale arusaamale ligimesearmastusest ja veendumusest, et tulles valitsejana oma alluvatele vastu, leiab ta vastastikust mõistmist, sotsid, esseerid, kommunistid ja anarhistid sülitasid. Loomulikult avaldasid nad oma positsioone ajakirjanduses.

„Bõloje" ehk „Möödanik" hakkas ilmuma jaanuaris 1906. Selles avaldati mälestusi ja kirju emigrantidelt, kes olid olnud eksiilis ja saanud nüüd võimaluse naasta kodumaale. Samuti dokumente, mis olid „tilkunud" toimetuseni „hoolimatute" või „uuendusmeelsete" ametnike poolt. Selle lehe toon oli radikaalselt valitsusevastane ja flirtiv intelligentsi sarkastilise vaimuga, toites seda küünilise kriitikaga Venemaa olude suhtes.

Märtsis 1906 panid kadetid käima nädalalehe „Naša Žiznj" ehk „Meie elu". Kahe nädala pärast võis see lugejaid teavitada kodaniku läbi peksnud sandarmist. Kodanik oli üritanud oma vanglas viibivale sõbrale üle anda raamatuid.

Teine väljaanne „Pravo," ehk „Õigus" rääkis nädal hiljem raudteepolitseinikust, kes oli öelnud, et ta võib üles puua ükskõik kelle, kui tal selleks vaid soovi on. Loomulikult ei võinud sellised teated äratada sümpaatiat isevalitsuse vastu. Omaette küsimuseks jäävad nende juhtumite puhul sündmused või eellood, mis korravalvurid endast välja viia võisid ja mis üsna tõenäoliselt jäid ajakirjanduse huviorbiidist välja. Oli ju eelmisel aastal, mässude puhkemise ajal, bolševike suur juht Lenin, „laste sõber ja kõigi väetite kaitsja," instrueerinud oma parteikaaslasi järgnevalt: „Organiseeritagu jalamaid rühmad suurustes 3-st 10-ni, 30 ja enam inimest. Las nad jalamaid relvastuvad, kes kuidas saab. Kes revolvriga, kes noaga, kes petrooliumiga immutatud kaltsuga süütamiseks jne. … Kõneisikud peavad andma rühmadele igaühele lühidad ja lihtsaimad pommide retseptid, elementaarseimad juhtnöörid kõikidest töötüüpidest, seejärel aga andma kogu tegevuse neile üle. Rühmad peavad koheselt alustama sõjalist väljaõpet viivitamatutel operatsioonidel, koheselt. Ühed võtavad kohe ette politseiniku tapmise, politseijaoskonna õhkulaskmise, teised kallaletungi pangale konfiskeerimaks vahendeid ülestõusu jaoks … ärge kartke neid proovikallaletunge. Nad võivad, muidugi, minna äärmustesse, aga see on homse päeva mure, täna aga on häda meie pealiskaudsuses, meie doktriinikesksuses, õpetlaslikus paigaltammumises, vanurlikus initsiatiivipelguses. Las iga rühm ise harjutab kas või linnakordnike peksmise peal." Need tekstid leiab V. I. Lenini kogutud teoste 11. köite lehekülgedelt 336–338.

Ajakirjandusvabadus, mis ühiskondliku surve all kodanikele anti, tekitas „pressibakhanaali". 24.12.1906 võttis valitsus, seda ohjeldada püüdes, vastu seaduse (sedagi alles peale pikki debatte ja kaalukaid viiteid sarnastele seadustele Lääne-Euroopa riikides), mille kohaselt sai kriminaalselt karistatavaks seadusevastaste tegude ja riikluse vastu suunatud kuritegude kiitmine kas pressis või kõnes. Maikuus 1907 kuulutas Duuma demokraatlikul hääletusel seaduse kehtetuks.

Võitlemaks repressiivse tsaarivõimu vastu, mis kuidagi ei soovinud ise endale köit kaela panna, hakkasid ilmuma perioodilised väljaanded, puhudes lõkkele revolutsioonilisi ideid. Bolševikud üksi andsid 1907. aasta alguses üle riigi välja umbes 70 erinevat pressitoodet.

1906. aasta jaanuaris kaebles Ministrite Nõukogu esimees Sergei Witte, et tal ei ole võimalik leida ajalehte, mis sooviks avaldada avalik-õiguslikke teadaandeid või kehtivate seaduste selgitusi. Sageli pidi ta selleks pöörduma „Seljski Vestniku" ehk „Maaelu Teataja" poole, mis oli siseministeeriumi häälekandja.

Veebruaris 1917, just enne tsaari troonilt tõukamist, kurtis Vladimir Volkonski (1915. a. asesiseminister) suurvürst Andrei Vladimirovitšile (Aleksander II pojapoeg), et võita kommertsajakirjanduse tähelepanu oleks valitsuse jaoks suur ime.

Ühiskond ei koosnenud ometigi ainult kommunistidest, esseeridest ja kadettidest. Eksisteerisid ka monarhistid ja muud parempoolsed, kes samuti oma lehti välja andsid. Nende kogutiraaž ei ületanud aga kunagi 20 000 ja nad elasid suuresti vaid eraisikute annetustest. Valitsusevastaste kadettide „Retš" ja enamlaste „Pravda" ilmusid seevastu kumbki 40 000-s tiraažis. Riigi suurim ajaleht, Moskvas ilmuv liberaalide „Russkoje Slovo", ehk „Vene sõna," ilmus 1914. aastal tiraažiga 739 000. 1917. aasta märtsis, kui liberaalid haarasid võimu, paisus selle tiraaž enam kui miljonini.

Riik siiski võitles oma eksistentsi eest ja alates 1905. aasta lõpust kuni 1906. aasta lõpuni sulges ainuüksi pealinna Sankt-Peterburgi kohus 25 sotsiaalrevolutsionääride (esseeride), sotsiaaldemokraatide ja anarhistide häälekandjat. Ajavahemikus 1905–1910 suleti 224 ajalehte-ajakirja. Juunis 1906 kandis peaminister Ivan Goremõkin keisrile ette, et suletud väljaanded jätkavad ilmumist uute nimetuste all ja eriti kuritegeliku ilme on võtnud riigi kaitsevõimet puudutavad artiklid.

Palju on räägitud keisririigi ja isevalitsuse repressiivsest olemusest. Äsja mainitud suletud perioodikaväljaannete hulk tundub Eesti lugejale üüratult suurena. Võrdluseks on aga hea vaadata, mis toimus Venemaa ajakirjandusmaastikul alates 1898. aastast, mil ajalehti ilmus kogu riigis täpselt 123 nimetust. 1908. aastal võis lugeja valida 800 ja 1913. aastal 1158 nimetuse vahel. Ajakirju ilmus aastal 1900 1002 nimetust ja 1914. aasta keskel 3111. Kontroll nende üle ei olnud kaugeltki totaalne. 1913. aasta esimese kümne kuuga kandsid 69 väljaannet kõigi nende hulgast 59 % tsensuuri poolt määratud trahvidest. Kurikuulsate tsensorite eneste arv oli kasvanud 44-lt (aastal 1882) 46-le (aastal 1917).

Hoolimata vabadusest, mida Nikolai II valitsemise ajal liberaalid nautisid nii Duumas, kus nad olid erinevate erakondade näol esindatud ja, nagu näeme, ka publitsistlikus tegevuses, ei vaibunud üleskutsed repressiivse tsaarirežiimi kukutamiseks. Ilmasõja ajal oli väga keeruline leida ministriametisse inimesi, sest vaevalt olid nad ametitesse nimetatud, kui vasakpoolne ajakirjandus valas nemad ja nende lähisugulased üle kirjeldamatu solgiga. Riik oli pudelist välja lastud džinni vastu võimetu. Asi arenes nii kaugele, et 1916. aasta detsembris pidas Kerenski, hilisem Ajutise Valitsuse juht, Duumas kõne, milles kutsus tsaariperekonda tapma. Ainus reaktsioon sellele oli keisrinna raevupurse koduseinte vahel. Loomulikult ei kritiseerinud Kerenski jultunud sõnavõttu ükski vasakpoolne ajaleht. Võib öelda, et toonaseks peavoolumeediaks oligi kujunenud välismaisel kapitalil priskelt elav liberaalne ajakirjandus, mille jaoks vahendeid ei säästetud ja mida suuresti finantseeriti ka Venemaa „liitlaste", Prantsusmaa, Inglismaa ja USA finantsringkondade ja ühiskondlike organsatsioonide poolt. Sõda meediarindel kandis vilja ja viis keiser Nikolai Aleksandrovitši troonilt tõukamiseni.

Demagoogiliselt kuulutas Ajutine Valitsus 1917. aasta märtsis tsensuuri laialisaadetuks ja inimvaenuliku tsaarirežiimi ajal palju kannatanud ajakirjanduse vabaks. Kauaoodatud priius lõppes 12. juulil 1917, mil „Venemaa esimene demokraatlik valitsus" võttis endale vabaduse sulgeda teda kritiseerivad väljaanded – süüdistusega kodusõja õhutamises. Praktikasse see aga ei rakendunud, sest tsaarivõimu kukutanud kohapealsed jõud, kaotasid kontrolli olukorra üle, ega julenud, näiteks, teha midagi äärmiselt küüniliste ja võimujanuste enamlaste vastu, kes olid võtnnud oma võimu alla erinevad nõukogud, kus nüüd kollektiivselt erinevaid küsimusi arutati ja eluliselt tähtsaid otsuseid hääletuse teel vastu võeti. Ei olegi vast vaja seletada, et see lõppes Ajutse Valitsuse jaoks krahhiga.

27.10.1917 (vkj) andis Ajutise Valitsuse kukutanud Lenin välja dekreedi pressi kohta, mis lubas sulgeda valitsuse äranägemisel ükskõik millise ajalehe: „Kodanlik ajakirjandus, nagu kõik teavad, on relv pursuide käes, mis ei ole sugugi ohutum kui kuulipildujad ja pommid." Dekreet pidi olema ajutine, kuni uus, „rahvavõim," saab end kindlamalt tunda. Vähem kui kaks nädalat hiljem teatas Lenin oma kõnes Kesktäitevkomitee ees: „Eelnevalt kuulutasime, et suleme kodanlikud ajalehed kui võtame võimu enda kätte. Tolereerida selliste ajalehtede avaldamist tähendab mitte olla sotsialist."

23.12.1918 kuulutas sõjarevolutsiooniline komitee välja täieliku tsensuuri pressile, postiteenustele, telegraafile ja telefoniteenustele, kinokunstile ja teistele kommunikatsiooni ja infovahetuse moodustele. 1922. aastal organiseeritud Glavlit (Literatuuriasjade Peavalitsus), mis on tuttav lugejale ka teosest „Meister ja Margarita", tegeles kõige riigis avaldatavaga, sealhulgas ka maakaartide ja kunstiteoste kontrollimisega. Nõukogude võim ja selle juhid sai endale sellise võimutäiuse, millest "verise" Nikolai II ajal ei oleks võinud keegi unistadagi. Algas aeg, mil nõukogude võim kirjutas oma võimu esindajatele kubermangudes ette normid, kui mitu inimest tuleb igas kuus maha lasta korra ülalpidamiseks ja kaoks mõtegi uuele võimule vastu hakata.

Sarnaselt tsaariaegsete „vabadusvõitlejatega," kes demagoogiliselt nõudsid dialoogi ja „valusatel teemadel" rääkimist, nõuavad ka meie aja „liberaalid" ümarlaudu ja diskussiooni. Tsaari jaoks lõppesid „ümarlauad" ja vastutulek „ühiskondlikule arvamusele" tema enda, perekonna ja sugulaste planeeritud mõrvamisega, mis oli riigikukutajate projekti üks eesmärke. Kõik läks nii, nagu oli ettenägelikult hoiatanud Pobedonostsev, vihatud tagurlane, kibedamoeline „tujurikkuja" ja kõige progressiivse, edumeelse, õnnetoova ning uuendusliku kitsarinnaline vastaline.

Meie aja liberaalidel ja seksuaalrevolutsionääridel on olnud soov olla mõistetud ja kuulda võetud. Neid on mõistetud ja kuulda võetud. Nüüd on Euroopa liikumas liberaalse ideoloogia kritiseerimise kuritegelikuks kuulutamise suunas. Käimas on projekt „Inimese lambakstegemine." Sisuliselt on tegemist traditsioonilise ühiskonna hävitamise järjekordse etapiga. Kas see tähendab traditsiooniliste väärtuste kandjatele nende mõtete ja ideede vangistusega korrigeerimist? Selles suunas me liigume. Kas ka surmanuhtlust? Kui Prantsuse revolutsioon ja selle järeltulijad, „revolutsioonid" Venemaal, Saksamaal, Ungaris ja ka Eestis, käivitasid oma vastaste suhtes verise sõjakommunismipoliitika, on alust arvata, et pelgalt trahvidega ei piirduta ka nüüd. Nii on see alati olnud. „Jätta kodanlased karistamata, tähendaks mitte olla sotsialist."

Ajalugu pidi inimestele õpetama, et ajaloost ei õpita midagi. Kui see vaid meie ajal nii ei oleks. 

Sellega lõpetame väikese sarja teemal „Mõrvatud tsaaririigi varemetel." Kuidas ja kes likvideerisid tsaaririigi, seda saab hea lugeja täpsemalt teada veel pooleliolevast teosest, mis eeldatavasti aasta lõpuks ilmub – ei või ju kõike kohe ära rääkida. Sellele on plaanis järjena tuua lugejateni eraldi raamatutena üle- ja sisevaade kommunistide võimuhaaramisest, Teise Maailmasõja eelsest perioodist Venemaal ja naaberriikides, ning Teise Maailmasõja ajast läbi nendel rasketel aastatel elanud inimeste silmade, mälestuste ja kirjutiste.

[1] Konstantin Petrovitš Pobedonostsev (1827-1907), õigusteadlane, kirjanik, kirikuloolane. Aleksander III vastureformide peaideoloog ja paljude poolt vihatud persoon. Õpetas õigusteadust tulevastele tsaaridele, Aleksander III-le ja Nikolai II-le. Nimetatud „halliks kardinaliks". Kirikuvalitsuse, ehk Püha Sinodi ülemprokurör aastatel 1880 – 1905.

[2]http://rushist.com/index.php/philosophical-articles/3357-pobedonostsev-moskovskij-sbornik-kratkoe-soderzhanie                                                                                       

[3] Kadettide erakond eksisteeris perioodil 1905 – 1921, eesmärgiks isevalitsuse asendamine konstitutsioonilise monarhiaga.

[4] Jonthan W. Daily „Government, Press, and Subversion in Russia 1906-1917." The Historicl Society and Wiley Periodicals, Inc. 2009