Natsionalism ja rahvuslus on kaks väga erinevat nähtust. Patriotism ja rahvuslus ei ole teiste halvustamine, tugevamate ees pugemine või eneseimetlus. Kui poliitik või arvamusliider soovib olla tõeline eestlane ja patrioot, siis peab ta suutma end lahti rebida Brüsseli magusa šokolaadi sõltuvusest, kirjutab kirjanik ja vaimulik Roland Tõnisson.
Inimene sünnib teatud keelelisse-kultuurilisse keskkonda ning identifitseerib end selle osana. Inimene on sageli uhke selle üle, mille jaoks ta ei ole ise erilisi pingutusi teinud. Kui tal ei ole põhjust tunda uhkust oma isikuomaduste üle, siis tõstab ta esile enda rahvuse, keele, religiooni, poliitilised seisukohad ja kasvõi kombed ning liigitab ennast kõrgemaks nendest, kes temaga neid omadusi ei jaga. Temast saab natsionalist. Keegi on öelnud hästi, et olla natsionalist on sama hea kui olla uhke selle üle, et on siia ilma sünnitud, näiteks, teisipäeval.
Minu jaoks on natsionalismil ja rahvuslusel suur vahe, kuigi neid peetakse sünonüümideks.
Natsionalismi saame praegu näha idanaabrite juures, kelle jaoks naaberrahvad on kas vaenlased või pärisorjad, kes tuleb ajada tagasi ühisesse barakki, kus kõigil on võrdselt halb olla. Aleksandr Solženitsõn, vene kirjanik, dramaturg, publitsist, poeet, ühiskonnategelane, Nobeli kirjanduspreemia laureaat, on selles asjas arvanud järgmist: „ … sellel maal ei ole sõpru – naabrid on kas tema tallalakkujad või vaenlased. Tema maa on võimeline ainult ähvardama, alandama ja tapma. Ja selle Venemaa staatuse säilitamise nimel on reavenelane valmis ohverdama omaenda elu, oma vanemate ja laste elud, omaenda rahva elukvaliteedi."
Tänasel Venemaal ei ole palju, millega kiidelda. Ainus, mis aitab tal oma identiteeti üleval pidada, on meenutus Suurest Isamaasõjast ja enda identifitseerimine maailma päästjana, hüljates ajaloolised faktid Lääne abist, mis teda selle Pyrrhose võiduni tõid. Nii meenutab ta suurekasvulist, halva edasijõudlikkusega koolikõurikut, kes suudab end väljendada vaid rusikatega. Kui teised on kooli jätnud selja taha ning end elus igaüks omal moel tõestanud, on talle jäänud vaid helged mälestused ajast, mil teda koolis kardeti, mil ta raputas väiksematelt välja nende taskuraha ja ülbitses õpetajatega.
Venemaa, õigemini moskoviitliku ekspansionismi viljad on kibedad. Tänapäeval elatub Moskva võimueliit sajandite jooksul alistatud alade loodusressursside müümisest. Vassili Vassiljevitš Rozanov, religioonifilosoof, kirjanduskriitik ja publitsist, on arvanud: „Meie, moskoviidid, jootsime põhja kirgiisid, tšeremissid, burjaadid ja teised. Röövisime paljaks Armeenia ja Gruusia, keelasime isegi gruusiakeelsed jumalateenistused, tegime vaeseks rikka Ukraina. Euroopale taas andsime anarhistid Kropotkini, Bakunini, piinamise ja purustamise apostlid Netšajevi, Lenini ja muu moraalse saasta."
Naabreid halvustav ja alandav natsionalism on olnud omane ka Euroopale. See on olnud ja on praegu omane eestlastelegi, sest olla natsionalist, vihata ja põlastada on lihtne – selleks ei ole vaja teha pingutusi, sest meie ümber on palju inimesi, kes räägivad teist keelt, kellel on erinevad arusaamad kultuurist ja geopoliitikast.
Olla rahvuslane on palju keerulisem. Minu jaoks on rahvuslus oma keele ja kultuuri väärtustamine sellisel moel, et seda soovivad omaks võtta ka need, kes elavad teatud keele- ja kultuuriruumiga ning riigipiiriga fikseeritud alal.
See on ebaõnnestunud mujalgi kui Eestis, ent see ei tohi olla vabandus, ega ka mitte põhjus enam mitte üritada. Rahvuslane olla on ka täna võimalik. Olla rahvuslane on kindlasti parem kui alluda praegu Euroopas valitsevale globalismile, mis on kaotanud ära inimkooslust säilitada aitavad „hoovad." Globalism on kohitsenud mehed, teinud naistest egoistlikud feministid, tallanud porri eneseteadlikkuse ja asendanud kõik selle tolerantsusega, mis tegelikult tähendab pimedat allumist välistele mõjudele ja suutmatusele säilitada enda olemasolu.
Mingid enese alalhoiuinstinktid on aga meie poliitikutel siiski säilinud, kuigi nad ei julge vastu astuda eesti rahva, keele ja kultuuri tühistamisele. Vanasti nimetati sellist argpükslikkust kahjurlikkuseks, tänapäeval nimetatakse seda progressivismiks. Mina nimetan seda limukluseks.
Limukas kompenseerib oma puudujääke isikuomadustes (millest ta, muide, hästi teadlik on) teiste halvustamisega. Ta ei julge seda aga teha omal initsiatiivil, vaid talle on omane haukuda tugevama selja tagant selle peale, keda on parasjagu moes halvustada. Seejuures ei ole limukal oma seisukohti.
Vene presidendi Putini propagandamasinal on, näiteks, „grupp seltsimehi," kes etendavad vajadusel tehasetöölisi ettevõttes, millega „isake" on tutvuma tulnud, või siis kirikulisi pühakojas, kuhu Vladimir Vladimirovitš on tulnud palvet pidama, või meedikuid ja patsiente haiglas, mida Putin on tulnud üle vaatama. Sellised inimesed tutvuvad ilmselt hommikul tööülesannetega ja kehastuvad ümber vastavalt sellele, kelleks parasjagu vaja. Limuklusel ei ole rahvuslikke piire. Võib öelda, et see on nähtus "Limukad ilma piirideta", ning kahjuks on selle algorganisatsioon olemas ka Eestis.
Nüüd on aktuaalseks teemaks hansalinna Tallinna puhastamine Aleksander Nevski katedraalist, mis rikub silma ja mille olemasolu solvab tõelisi eestlasi. Ma isiklikult ei arva Neeva Aleksandrist midagi, sest kujutelm tema persoonist on mütoloogilise historiograafia vili. Tema puhul on keskendutud võitlusele katoliikliku Lääne vastu, tehes annaalides nendest lahingutest suuremad, kui nad tegelikult olid. Võimalikult vähe on räägitud tema truudusest Kuldhordile, kellelt sai jarlõki, ehk lubatähe, maksude kogumiseks oma usukaaslastelt ja Kuldhordile edasiandmiseks. Võimalikult vähe on räägitud tema arveteõiendamisest poliitiliste oponentidega.
Peab silmas pidama, et pühakuid on vahel tõesti tehtud poliitilistel ajenditel, ning Neeva Aleksander, kelle isiku puhul on palju küsitavusi, on üks sellistest. Aastal 1547 lülitati ta toonase Moskva metropoliidi Makari eestvedamisel üle-Venemaalisse pühade loenditesse, millega Makari ise endise Novgorodi piiskopina tahtis anda olulisemat kaalu Novgorodimaale uues tsaaririigis, mille ta organiseeris Ivan Vassiljevitši tsaariks kroonimisega. Aga see kõik ei kahanda märtrite ja imetegijate olulisust, nende rolli nähtava ja nähtamatu maailma suhtluses.
Heakene küll – Aleksander Nevski katedraal on solvang eesti rahvale. Ei saa eitada, et meil on olnud venestamise periood ja venestamine on praegugi idanaabri repressiivse, jätkuvalt koloniseeriva regionaalpoliitika üks olulisi eesmärke. Vene šovinism on igapäevane ilming ka Eestis elavate venelaste seas, ning sellega on keeruline midagi ette võtta.
Kuidas sobivad aga hansalinna miljööga kokku Viru tänava McDonalds ja selle naabruses olevad kaubanduskeskused?
Kuidas sobib eestluse eest seismisega kokku koolihariduse lammutamine, koolide sulgemine ja eestikeelse kõrghariduse marginaliseerimine?
Kuidas sobib iseseisva riikliku poliitikaga kokku lakeilik Euroliidu ees kummardamine ja Riigikogu muutmine dekoratiivseks inimkogumiks?
Kuidas nimetada asjaolu, et vabaks rahvaks nimetatud Eesti kodanikkonnal puudub õigus algatada referendumeid ja valida endale presidenti?
Kas seda saab nimetada enda ülalpidamiseks vaba rahvana? Kas see solvab ja alandab eesti rahvast vähem kui ühe pühakoja olemasolu?
Ja kui võtta maha see nimetatud Aleksander Nevski katedraal, siis miks peaks sellest piisama? Ei ole midagi halvemat kui poolikud lahendused. Ei saa olla „natuke rase," nagu „Vigastes pruutides." Kui eesti „poliitikud" ja „arvamusliidrid" tahavad olla väärilised pruudid euroglobalismile, siis on vaja seista ka Rakvere Jumalaema Sündimise kiriku hävitamise eest, kus puhkab punaterrori ohver, märterpreester Sergius Florinski. Sergius ise, kui tsaariarmee vaimulikuna teeninud preester, tuleks visata prügimäele, nagu seda on teinud marksistid pühade säilmetega nõukogude võimu ajal.
Eesti maa ja rahva puhastajad – ärge kõhelge! Lenin on kõhklejad maa põhja mananud ja ootab oma jüngritelt halastamatust kõige vastu, mis seotud ortodoksse idakristlusega! Seltsimehed – nõudke Pühtitsa nunnakloostri minemapühkimist Kuremäelt! Kindlasti tuleb lammutada hoone Nevski katedraali kõrval, mida on ööbimisega rüvetanud Peeter I!
Tuleb lammutada komandandi maja Toompea nõlval, kust on represseerinud Tallinna ausaid kodanikke poeet Puškini elajalik esiisa!
Maatasa tuleb teha Peetri Maja Kadriorus ja kogu seal laiutav loss! Kindlasti tuleb viia läbi lageraie Kadriorus, mis on rajatud sellesinatse Peeter I isikliku provva tarbeks!
Vähe sellest – eluõigust ei tohi olla ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku pühakodadel Välgis ja Levalas, mis on Neeva Aleksandrile pühitsetud. Rääkimata Tartu pühade Aleksandrite kirikust, kelle üheks taevaseks eestkostjaks on Neeva Aleksander.
Seltsimehed – poolikud lahendused ei ole revolutsionäärile mingi variant! Kui te olete juba otsustanud Eesti Kirikute Nõukogust vikerkaarevärvilise teerulliga üle sõita, siis ei tohi jääda seisma poolel teel!
Tühistama peab kõik need kultuuritegelased, kes on omal ajal saanud ENSV, või mis veel hullem – koguni NSVL rahvakunstniku aunimetuse! Kas ei peaks me hävitama kõik helikandjad, teosed, maalid, filmirullid, mis kuidagi meenutavad nende tööd ja olemasolu?
Kindlasti peaks kustutama kirikuloost selle fakti, et üsna pea peale suure osa eestlaste siirdumist õigeusku moodustasid eestlastest vaimulikud preesterkonnast 80%, samal ajal kui luterlikke kogudusi teenis 1919. aastal 58 eestlasest pastorit, 74 sakslast ja 4 rootslast, nagu ütleb Konrad Veem teoses "Eesti vaba rahvakirik." Pilt selles osas paranes tunduvalt peale Eesti iseseisvumist.
Iseseisvumisest rääkides – selles oli suur ja oluline roll eestlastest õigeusklikel, nagu lugeja kindlasti teab. Kuidas selle valguses suhtuda Konstantin Pätsi, kes 20.sajandi alguses lõi Tallinnas koalitsiooni kohalike venelastega ja võttis võimu sakslastelt, kes hansalinna Revalit sajandeid euroopalikult (või siis mitte nii euroopalikult) valitsenud olid?
Tegelikult on asi naljast kaugel, sest rahvuslaseks saada on väga raske. Milliseid väärtusi on praegusel Eestil pakkuda, et need mitmed rahvused, kes Eestis elavad, sooviksid saada eestlasteks? Jah – Ida-Virumaa, mis elab siiani Russki Mir'is, on raske juhtum ja pisikesele Eestile on see Nõukogude Liidu repressiivse venestamispoliitika tagajärjel jäetud tükk liiga suur. Kahtlen aga, et ühe pühakoja hävitamisega suudaks Eesti „juhtkond" seda kontingenti Eestit ja eestlasi austama panna.
Praegune „parketikõlbulik eestlus" ei ole rahvuslus, vaid eneseväärikusest väga kaugele jääv sauniklik keksimine uue peremehe ülesandel. Ometigi on eesti rahvuslus olemas! Ma olen seda näinud veerand sajandit tagasi kauges Kanadas, kus oli võimalus osaleda ühel aktusel, mille väliseestlased korraldasid Vabadussõja alguse aastapäeva puhul. Lipu toomine saali, skautide auvahtkond selle juures, harda tõsidusega peetud kõned Eesti iseseisvuse saavutamise, hoidmise ja säilitamise teemal olid vabad võltspaatosest. Ettekanded olid kantud respektist iseseisvusidee vastu ja ettekandjad ei nautinud oma sõnu või võimalust publiku ees särada. Eesti Vabariik oli selles saalis suurem kui aktusele kogunenud.
Need inimesed oli vabad, kuigi identifitseerisid ennast kodanikena, kelle osaks siin ilmas on ka omariikluse alalhoidmine ja vajadusel selle eest ka suremine. Mitmed saalis viibijad olid Eesti eest oma eludega riskinud. Toona, sellel aktusel, adusin ma, et viibin Eesti Vabariigis, mis on elus nende inimeste südametes. Nüüdseks on see Vabariik neis inimestes ja nende inimeste näol, läinud üsna kindlalt hingusele. See Eesti Vabariik ja eneseteadlik, väärikas rahvuslus, on olnud etaloniks eestlastele enestele ja eeskujuks teistele. Ei, minu arvates Kodu-Eestis ei ole ta Toompeale veel jõudnud. Küll on teda märgatud nende seas, keda halvustavalt "rohujuure tasandiks" nimetatakse.
See oli rahvuslus, mis tegi Eesti patrioodi Toilas elanud maailmakuulsast poeedist Igor Severjaninist, kes rõõmustas talle südamelähedseks saanud uue kodumaa üle oma loomingus ja lükkas otsustavalt tagasi Nõukogude Liidu ametnike ettepaneku naasta Nõukogude Venemaale. See oli selline omariiklus ja rahvuslus, mida sai kogeda üleilmselt kuulus laulja Fjodor Šaljapin, kes Eestis ülesastumiste kaudu leidis Nõukogude Venemaalt tee läände. 1935. aastal viimast korda Tallinna lihtsalt turistina külastades olevat ta teinud otsuse, mida jagas ka oma tuttavatega – mõne aja pärast, kui on laulmisele tulnud lõpp, ostab ta endale mõne jõe ääres elamise ja asub elama Eestisse. Nii vähemasti väidetakse teoses Хроника русской культурной и общественной жизни в Эстонии (1918–1940). Материалы к истории Русского Зарубежья. В 2-х т. 2016 г.
Fjodor Tjuttšev, filosoof, lüüriline poeet, konservatiivne publitsist, Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige, salanõunik ja, muide, suur patrioot, on andnud oma kodumaale järgmise hinnangu: „Venemaa ajalugu kuni Peeter Suureni on vaid üks matusetalitus, pärast Peeter Suurt aga vaid üks kriminaalasi." Akadeemia korrespondentliikme ja nõunikuga võiks ju vaielda, sest enne Peeter I-st kasvas Venemaa elanikkond üsna jõudsalt. Kuidas muidu oleks Pjotr Aleksejevitši valitsemise ajal saanud Venemaa elanikkond väheneda 30-40% võrra. Parafraseerides Tjuttševit võib aga öelda: „Eesti ajalugu kuni iseseisvumiseni 20. sajandi alguses oli üks suur eneseületamine sauniklusest lahtisaamiseks. Eesti ajalugu peale taasiseseisvumist on üks suur saunikluse kinnistumine Brüsseli šokolaadiga suu magusakstegemise nimel."
Hea Eesti Vabariigi poliitik ja arvamusliider – kui sa soovid olla rahvuslane, ära ole natsionalist või saunik. Turvaliselt ühelt jalalt jalale keksides, narre häälitsusi tehes ja plõksides ei jäta sa endast usutavat, soliidset muljet. Kui sa tahad seista Eesti maa ja rahva eest, siis lõpeta limuklus, aja selg sirgeks oma rahva kestmajäämise nimel. Aga seda sa ju ei tee, sest Belgia šokolaad on magus ja sa oled sellest sõltuvuses. Kui sa suudaksid hakkama saada petipiima ja kamaga, ei peaks see nii olema ja sa ei peaks Brüsseli maiuse pärast koogutama.