Praegu peaks toimuma spordi suur pidu. Traditsiooni kohaselt on see aeg ka rahu ja vastastikuse lugupidamise loomiseks, nagu antiikajal, mil mängude ajaks lõpetati vaenutegevused linnriikide vahel. Olümpiamängude avatseremooniast sai aga hoopis satanismi, hälbimise ja kristlike sümbolite rüvetamise festival, kirjutab Roland Tõnisson.
Enne veel kui möödub mõni päev ja ununeb Pariisi olümpiamängude avatseremoonia tekitatud tunnete torm, nagu atentaat ameeriklaste presidendikandidaadile, võtan minagi midagi sel teemal arvata. Varsti on kodanikele meedia poolt juba uus kont närida antud ja uued "selle nädala" pahad või ka vaprad-ilusad pjedestaalile tõstetud. Karol Kallas on juba kirjutanud põhjaliku selgituse toimunu osas ning heal lugejal tasub seal öeldu meeles pidada. Proovin mitte väga kopeerida juba seletatut ja pigem iseendale selgeks teha, millega sellel moodsa kunsti etteastel siis tegelikult tegemist oli.
Muidugi võib alati öelda, et on lapsik iga asja peale reagererida. Raul Rebane ütleb ERRis avaldatud arvamuses: „Minu kõrge hinnang Pariisi avatseremooniale ei kattu üldse Venemaa välisministeeriumi pressipealiku Marina Zahharova arvamusega, kes reedest show'd peab ebaõnnestumiseks iga liinis. Sama kuri oli ka duumapealik Vjatšeslav Volodin, kes nägi selles lääne moraalselt allakäiku. Arvaku pealegi." Ehk siis arvata midagi halvasti 2024. aasta olümpiamängudest on kas naeruväärselt lapsik või vastutustundmatult riigivastane. Lapsikuks ülereageerimiseks võib aga pidada kõike nii kaua, kui see ei puuduta konkreetselt ja isiklikult. Kui, hea lugeja, Sinu laps osutub äkki koolikiusatuks, kas Sa ütleksid talle: "Ole rahulik! See on ju ainult nali! Parem naera koos nendega ja sa saad aru, et maailm ei olegi nii hirmus paik!" Kas ütleksid? Seda enam olen ma seisukohal, et kui keegi vaimulik või teoloog on seisukohal, et reageerimine on tseremoonial nähtu puhul liigne ja tegemist ei ole Kristuse ja kristluse mõnitamisega, siis ei ole ka sellel vaimulikul ja teoloogil isiklikku suhet ei Kristuse ega kristlusega. Olgu ta kas või piiskopiks nimetatud. Ja kui Raul Rebane nimetab Pariisi palagani tippsaavutuseks, siis tasub vaadata eelnevate mängude avatseremooniaid ja arvata uuesti.
Muidugi oli väga kena mõte anda tõrvikut kanda Prantsusmaa vanimal elusoleval olümpiavõitjal Charles Coste´il ja poolest kehast halvatud endisel sportlasel Kevin Piette´il, kes tegi tänaval samme tänu eksoskeletile. Tseremoonia loojad, kelle meeskonda juhtis Thomas Jolly, üritasid väidetavalt kaasata nende mängude kaitsvate tiibade alla võimalikult kõiki ja et oleks parem kui mullu, aga välja tuli nagu alati. Ja olen kindel, et juhuslikkuse või eksitusega ei ole kindlasti tegemist, sest kava kokkupanijad teadsid väga hästi, mida nad teevad.
Esmalt torkas mulle meediast silma mahavõetud peaga karikatuurne, peenes riides daami punane figuur. Kuna uudis oli seotud Pariisiga, siis ma ei eksinud. Tegemist oli tõesti Marie Antoinette'iga, Prantsusmaa viimase kuningannaga. Inimesega, kelle tappis enne tema füüsilist surma juba toonane noor, ent agar ajakirjandus, kujundades kodanike jaoks temast südametu koletise võrdkuju. Tema kujutamine ei jätnud kahetist mõtet – oleme uhked selle mõrva üle.
See on tõesti Prantsusmaa, mille üle tundis avatseremoonial uhkust president Macron. See riiklik moodustis, mis kasutab massimõrvarite lahingulaulu siiani hümnina, sai alguse 250 aastat tagasi revolutsiooniks nimetatud riigipöörde ja genotsiidiga omaenda rahva vastu. Ehk siis nende vastu, kes ei tahtnud kuidagi uude, vabasse ja õnnelikku ühiskonda sulanduda.
Kuidas töötas toona meedia? See levitas müüti kuningannast, kes olevat soovitanud nälgivatel talupoegadel sahvrist kooki võtta. kui neil midagi süüa ei ole. Enne hukkamist avaldasid nad artikleid, millega köeti üles rahva kättemaksujanu. Muuhulgas väitsid ajakirjanikud, et tal oli seksuaalsuhe oma 8-aastase pojaga ja rahvas uskus, sest "ajalehes ju oli nii kirjas." Ajakirjandus toitis liberalismi ideid. Ideoloogiat, mille kohta on öelnud Nietzsche: "Liberalism on inimkonna muutmine loomakarjaks." Sellest filosoofist võib olla erinevat meelt, ent mõeldes sellele, millist tulevikku planeerib meile "uus maailmakord", kas ta eksis?
Ärgu lugeja pangu pahaks kui võtan siinkohas ära tuua lõigu ühest oma varasemast artiklist, milles on kirjeldatud "vabadusliikumise" õnnistavat saabumist Prantsusmaale: " … 14. juuli. Seda meenutatakse kangelasliku päevana, mil verise kuningavõimu ohvrid vabastati kurikuulsast Bastille' kindlusvanglast. Sarnaselt Oktoobrirevolutsioonile, mil mässavad punasotside jõugud vallutasid Talvepalee, mida kaitses naistest koosnev väeosa, ei ole ka prantsuse humanistidel tegelikult põhjust oma rahvuspüha puhul millegagi uhkeldada. Vahe on vaid sellest, et kui punased vallutasid Peterburis palee üsna kergelt ning võisid oma klassiviha väljendada vange vägistades, siis antirojalistid kaotasid Bastille' kindlusvanglat vallutades pea 90 meest.
Bastille' vallutamise järel algas selle sündmuse heroiseerimine ja riikliku mütoloogia loomine. Kümned ja kümned publikatsioonid tõid teatraalsusega oma lugejateni riigikukutajate sangarlikkuse ja kuningavõimu julmuse, õigustades seda riigireetlikku akti. Legendaarseteks said "mees raudse maski taga" ja fiktiivne krahv de Lorges, väidetavalt Bastille's vaevelnud romantilised kangelased. Need väljamõeldud tegelaskujud valdasid pariislaste meeli ning muutusid kuulujuttudes ning rahvalugudes reaalseteks inimesteks nagu Sherlock Holmes, kelle nimele siiamaani Baker Streetile kirju saadetakse.
Prantsusmaa juhtumi puhul olid mässulised niisiis teatud raskuste ees. Nagu ka 1940. aasta suvel, kui kommunistid ja sotsialistid presenteerisid Tallinna vanglatest väljalastud poliitvange ehk tavalisi retsidiviste (kommud ja vapsid olid juba ammu saanud amnestia alusel vabaks), leiti Bastille'stki vaid seitse vangi. Nendest üks, valge habemega vanahärra, sobis isegi kuninga ärapiinatud ohvri rolli. Teda talutati mööda tänavaid, kus ta vastas inimeste hurraahüüetele õnnelikult kätt lehvitades. Veel leiti vanglakongidest Tavernier' nimeline mees, kes koos valgehabemelise taadiga osutus psüühiliselt haigeks ning paigutati Carentoni vaimuhaiglasse. Siis oli sellesse kurikuulsasse kinnipidamisasutusse lukustatud veel krahv de Solages. Tema oli aga sinna pistetud sugulaste palvel, kuna auline aadlikuhärra oli silma paistnud oma perversse seksuaalsusega. Tänapäeval võiks ta ilmselt olla mõne vikerkaarevärvilise paraadi aukülaline. Ülejäänud neli tegelast olid tavalised retsidivistid, kes peagi peale vabanemist pealinna rahvamurdu kadusid.
Ka tõestusi rojalistide kuritegudest ja vangide piinamisest ei olnud vangimajast leida. Lõpuks toodi rahva ette mõned vanade relvade ja trükimasinate metallosad tõestusena kuningakoja elajalikust loomusest. Ei ole ka ime, et selle nõndanimetatud Prantsuse kodanliku revolutsiooni eufooria haihtus õige pea, sest valgustatud riigikukutajad näitasid peagi oma tõelist palet. Rahva nimel teostatud "revolutsiooni" ohvriteks said suures osad lihtsad inimesed ning sotsialistide verivaenlased – kirikutegelased.
Euroopa valgustatud ringkonnad, kes soovivad inimesi vabastada religiooni kütkeist, ei taha meenutada, et Euroopa uusaja esimene genotsiid pandi toime 1793. aastal Prantsusmaal, mis oli kuulutanud end humanismi, vabaduse, võrdsuse ja vendluse kantsiks. Vendée ülestõus puhkes inimeste valgustatud orjastamise lõpetamiseks ja inimestele olulise Kiriku hävitajatele vastu astumiseks. Vendée maakonna matsid sunniti õnnele ning aasta lõpuks oli kuni 300 000 õnnetut talupoega ja nende pereliiget likvideeritud. Prantsusmaast sai seeläbi tunduvalt õnnelikum maa.
Konvent ehk vabariiklik valitsus mõtles selle aasta jooksul välja hulgaliselt nutikaid mooduseid rahulolematute likvideerimiseks. Populaarseks sai meeste, naiste ja laste kokku sidumine ja üheskoos uputamine. Seda nimetati "vabariiklikuks abielutseremooniaks". Hiljem kasutasid seda enda lõbuks ka Kroonlinna punamadrused.
"Keegi neist ei tohi ellu jääda", "naised on reproduktiivsed tootmisvahendid, mis tuleb hävitada", "vaid hundid peavad sellele maale roomama jääma", "me vajame tuld, verd ja surma, et säilitada oma vabastuslik missioon" – need olid vaid mõned väljendid, mida kasutati Konvendis, kui teemaks olid mässulised matsid, inimprügi. Ometigi – see inimrämps leidis endas palju jõudu, et astuda vastu uuele normaalsusele, sallivuse diktatuurile.
Paljud inimesed kannavad tänapäevalgi Vendée maakonnas 14. juulil toonase kurva sündmuse meenutamiseks oma riietel musti linte, kuigi Prantsusmaal sellest ei räägita. Näiteks ajaloolane, kes teemat käsitleda võtab, võib demokraatlikult sotsialistlikus riigis jätta hüvasti oma akadeemilise karjääriga.
Ometigi avati Vendées 1993. aastal muuseum tähistamaks selle julma genotsiidi 200. aastapäeva. Aukülalisena viibis sündmusel Aleksander Solženitsõn, kes oma kõnes tõdes, et kristlaste massimõrv Venemaal oli otseselt inspireeritud Prantsuse valgustatud, sotsialismi jutlustavate ringkondade poolt korda saadetust. Lenin tõi Vendée sündmusi eeskujuks kui ainuõiget moodust saada ühele poole ebamugavate rojalistide ja kristlaste küsimusega.
Seega – mida siis Prantsusmaa tähistab 14. juulil? Ei midagi enamat kui genotsiidi aastapäeva, mil inimeste inimlikku rahulolematust igapäevaste probleemidega kasutas ära grupp seltsimehi, kelle ainsaks sooviks oli ise võimule saada. Ent inimesed elavad illusiooniga, mille kohaselt toona tehti maailmast parem paik."
Prantsuse revolutsionäärid nägid palju vaeva, et inimkond peab veel tänapäevalgi toonast sündmust inimkonna koidikuna. Selleks kõlbasid kõik valed ja iga julmus, mida inimene on võimeline välja mõtlema. Arvan, et äsjase tseremoonia väljamõtlejad teadsid, mida nad tegid demonstreerides karikatuurset, maha võetud peaga kuningannat, ehk ärge unustage, milleks me võimelised oleme!
Ka "uue maailmakorra" üheks oluliseks tööriistaks on massimeedia ja uusideoloogiad, mis kasutavad inimkõrvale meeldivaid sõnus ja silmale ilusaid sümbole. Prantsusmaal toimus selle tõeline defilee. Olümpiaatleete võõrustaval maal teeniv piiskop Laurent Demets kirjeldas seda nõnda: "Prantsusmaa nätas "ärklemist" ja okultismi (Kuldvasikas, apokalüptiline ratsanik, Püha Õhtusöömaaja parodeerimine …) Kes veel ei näe, et Kiriku vanemast tütrest (Laurent peab silmas oma kodumaad) on saanud apokalüpsise prostituut?"
Äärmusluse tunneb ära selle järgi, et propaganda puhul ei ole isegi mitte taevas talle laeks ega piiriks. Selsamal vanal heal Prantsusmaalgi ollakse näiliselt väga mures paremäärmusluse tekitatud pingete pärast. Ainsad parempoolsuse tekitatud pinged on seotud pigem võimulolijate hirmuga kaotada oma positsioon. President Macron ei näe probleemi vasakpoolsuse pealetungis ühiskonnale ega sissetungis inimeste isiklikku ellu. Kui me näeme viit olümpiarõngast sõnas "woke" "o"-tähe asemel, siis on tegemist poliitilise propagandaga. Hitler ei kasutanud ruunimärke, kui jutt oli Berliini mängudest aastal 1936 (Die Olympischen Spiele in Berlin), kuigi kasutas seda spordipidustust oma režiimi vägevuse ülistamiseks. Sisuliselt ei olnud tal neljandal ametisoleku aastal veel millegi väga vägevaga kelkida ja ta ajas vaid sulgi puhevile. Ei mäleta, et ka Moskvas oleks karu Miška Leninit tsiteerima pandud või oleks staadionil näidatud mahalastud tsaari ja tema perekonda.
Olümpiamängude avatseremooniast sai satanismi, hälbimise ja kristlike sümbolite rüvetamise festival. Praegu peaks toimuma spordi suur pidu. Traditsiooni kohaselt on see aeg ka rahu ja vastastikuse lugupidamise loomiseks, nagu antiikajal, mil mängude ajaks lõpetati vaenutegevused linnriikide vahel.
Tänane vasakliberaalsus pole rikkunud üksnes põhimõtet, et sport hoitakse poliitikast eemal, vaid on võetud on ka avalikult rünnata ühe religiooni alustalasid.
See religioon ei ole ei islam, budism, taoism, hinduism, juutlus või muu. See on kristlus. Ja president Macron tervitab Kristuse Jeesuse mõnitamist. Rünnatakse seda, kes või mis isiklikult ohustab. Rünnatakse seda naeruvääristades ja alandades.
Kas sellele ei peaks reageerima? Kas ei ole alandav, et Euroopas kaitsevad Jeesust vaid moslemid, kelle jaoks Isa, nagu nad Jeesust nimetavad, on nende prohveti eelkäija? Kas ei ole "kristlased" öelnud lahti end Kristusest, kui pööravad ära oma näo kunstiüritustest, kus Jeesust kujutatakse osalisena homoseksuaalses orgias? Kas ei peaks kristlased midagi arvama sellest, et Barbara Butch, kes karikeeris Kristus Jeesust selles irvitavas klounaadis, mida nimetatakse olümpiamängude avamistseremooniaks, identifitseerib end kui "queer lesbiline" ja on uhke selle üle, et on valinud kristlusevaenuliku ideoloogia oma elupõhimõtteks?
Tegelikult peaksime olema palves nende hingede pärast, kes selles saatanlikus vaatemängus osalesid, sest Suurel Kohtupäeval ei ole neil ilmselt palju šansse jõuda Issanda õuedesse.
Tegelikult peaksime mõtlema ka selle üle, et patte on erinevaid ja kui keegi ei ole osaline ühes patus, siis leidub temas kindlasti teine, mis teda Kristusest lahutab.
Seega, vennad ja õed, olgem üksteise pärast mures ja tundkem igaühe pattu kui enda oma. See on palju keerulisem kui vihata, mida on nii kerge enda sisse lasta.
Kristlus – see ei tähenda seda, kuidas peavad elama teised inimesed meie ümber. See tähendab seda, kuidas elame meie ise, hoolimata sellest, mis toimub meie ümber.
Seega – see kõik on nii keeruline…. Aga satanismile on kaastunne tundmatu. Ja sellest räägime järgmises loos.
Eesti sportlastele aga soovin minagi edu!