Nägude kontroll „15-minuti linnas" on eesti rahva jaoks ettevalmistatav globaalkolhoos. Eesti ametnikud on kujunenud ühiskonna tegelikeks isandateks, kes ei täida Eesti põhiseadusest lähtuvaid tööülesandeid, vaid tegutsevad hoopis teiste gruppide huvides. Isegi poliitikud ei tea, mis „meie" ministeeriumides tegelikult toimub, kirjutab Roland Tõnisson.

Eestimaa rahvastele on antud teada uus rõõmulugu: „Riik kavandab üle-eestilist näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrku". Kes või mis on „riik", kes seda kavandab, jääb selgusetuks. Miks me ei tea, kes ametnikest on Eestis selle projekti tagant tõukajad?

Nagu tõdeb isegi ERR: „Valdkonnaga seotud poliitikud rääkisid ERR-ile, et neile pole tutvustatud siseministeeriumi plaani arendada välja üleriigiline näo- ja numbrituvastust toetav valvekaamerate võrgustik ning et tegemist on ilmselt ametkondliku ettepanekuga." Arengukavas "Siseturvalisus 2020–2024" on märgitud, et aastaks 2030 on plaanis välja arendada üleriigiline näo- ja numbrituvastust toetav kaamerate võrk, mida on võimalik igal ajahetkel kasutada korrarikkumise lahendamiseks. Valdkonnaga seotud poliitikute sõnul pole aga plaani neile tutvustatud. Endine siseminister Lauri Läänemets (SDE) ütles ERR-ile, et ilmselt on tegemist ametkondliku ettepanekuga.

„Mis puudutab üle-eestilist valvekaamerate võrku, seda ma kommenteerida ei oska. Ju ta on siis ametkondlikult ettepanek, mida mulle ministrina tutvustatud veel ei oldud," vastas Läänemets, kuid lisas, et kiirusemõõtmine politseiautost on tema hinnangul mõistlik.

Rääkida näotuvastusest kui vaid liiklusturvalisuse meetmest on äärmiselt petlik. Tegelikult ka valelik, sest Hiinas kasutatakse süsteemi uiguuri vähemusrahva kontrollimiseks islamiterrorismi sildi all. Ka mujal maailmas on nimetatud tehnoloogia üsna levinud ja leidnud laialdast kasutamist koolides, lennujaamades, pankades, reisijateveos. 2024. aasta sügise seisuga olevat vaid Belgia ja Luksemburg riigid, mis on täielikult keelanud näotuvastusprogrammid.

Asjaolu, et poliitikud on avaldanud hämmeldust „riigi kavatsuse" üle, annab lootust, et meie regioon, mis siiani on näokontrollivabaks jäänud, jääb selliseks veel kauaks. Jääb lootus, et poliitikute eneseimetlus on sellises asjas saanud kannatada nii palju, et sellest isegi teistele inimestele kasu on.

Kuus aastat tagasi oli Hiinas juba 30 linnas käimas eksperiment „Sotsiaalse usalduse programm", mille eesmärgiks oli tehisintellekti kaudu jälgida kodanike käitumist ning jagada nad viide klassi, mis võimaldavad klassikuuluvusele vastavaid hüvesid. Programm käivitus aastal 2014 Hiina rahvavabariigi Riiginõukogu algatusel, eesmärgiks ohjeldada asotsiaalset käitumist. Tegemist oli riikliku programmiga, mida kureerib Hiina Kommunistlik partei, programmi ei ole keegi lõpetanud ja tänaseks on Hiina maailmas „näotuvastaja number 1."

Selle programmi raames valitsuse usalduse võitnud kodanikud võisid kuus aastat tagasi nautida kõiki ühiskonna poolt võimaldatavaid teenuseid. Usalduse kaotanud isikud ei võinud samas iseseisvalt astuda pea sammugi. Andmetöötlussüsteem kogus Riiginõukogu jaoks informatsiooni ostude, trahvide, liikumise ja isegi sotsiaalmeedias jagatud „meeldimiste" kohta. Süsteem jagas inimesed ka automaatselt kastidesse, nagu hinduistlikus ühiskonnas. Iga eksperimendipiirkonnas elav kodanik alustas 1000-punktilise „saldoga." Edasi sõltus kõik temast endast. Jätsid junnid koera tagant koristamata? Võeti 5 punkti maha! Aitasid vanuri teisele poole teed? Said 5 plusspunkti. Vabatahtlik töö ja doonorlus andsid samuti lisaboonuseid.

Lee Jeng-un, süsteemi testiva ettevõtte Sesame Credit tehniline direktor, selgitas toona: „Inimene, kes mängib 10 tundi päevas videomänge, saab külge loodri sildi. Mähkmeid sageli ostev inimene klassifitseerub lapsevanemaks, seega ka vastutustundlikuks isikuks." Kuna asjaga olid seotud kommunistid, siis oli ometigi selge, et küsimus ei ole ainult veredoonorluses, mähkmetes ja õiges kohas teeületamises, vaid totaalse kontrolli saavutamises oma alamate üle. Riigi plaanide kohaselt oli eesmärgiks seatud avaliku „musta nimekirja" kokkupanek, mille alusel piirata ebausaldusväärsete isikute ligipääsu toodetele-teenustele ja töötada välja karistusmeetodid.

Kõik inimesed jagunesid vastavalt oma reitingule viide kategooriasse. AAA „gruppi" kuuluvad kodanikud, kellele on kogunenud üle 1050 punkti, AA „kastis" olid enama kui 1000 punkti omanikud, B „grupi" tegelased võisid nautida skoori üle 900 palli, C kategooriasse kuuluvad tegelased, kellel alla 850 palli ja viimane, grupp D olid need, kelle ebakorrektne käitumine oli jätnud neile punkte vähem kui 600.

AAA – see on eliit. Neid võeti meelsasti tööle, nad said laenu väga headel tingimustel: Kui nad sattusid haiglasse, ümbritses neid hool sellest hetkest, mil saabusid raviasutuse lävele. Kategooriasse D kuuluvail isikuil (õigemini häbimärgistatuil) oli tööd leida keeruline, laenudest võis vaid unistada, neile ei müüdud lennupileteid. Hiina valitsus oli võtnud 2018. aasta mai seisuga võimaluse kasutada lennukeid 11,4 miljonil ja kiirronge 4,25 miljonil inimesel. Nendega ei olnud ohutu isegi suhelda, sest see madaldab kõrgemalseisva kodaniku „reitingut."

„Neist eemale hoida on normaalne, sest minu reiting on seotud minu sõprade reitingutega ja nii liigun õigel teel. Inimesed hakkavad paremini käituma, sest ülejäänud inimesed hakkavad neid (kõrgema reitinguga kodanikud) järgima," oli üks intervjueeritud hiinlanna eksperimendi käiguga rahul.

Sotsiaalse usalduse programm töötas juba umbes kolmekümnes Hiina linnas. Alates aastast 2021 kavatseti seda rakendada kogu Hiina territooriumil. Tänaseks on see kommunistlik plaan täidetud.

„Ma arvan, et see aitab inimestel üksteist paremini usaldada. Ja see annab suurema reitinguga inimestele paremaid võimalusi. Minu arvates on see hea idee, aitab paremini kontrollida seaduserikkujaid," oli rahul üks korralik kodanik, kes ei põtki poliitiliselt ebakorrektselt vastu kompartei suunistele.

Euroopa poliitikutele on Hiina eksperiment jätnud sügava mulje. Ilmselt on ka Eesti ametnikud pidanud vajalikuks hakata läbi suruma üldise elektrikarjuse ideed, mida võib tõesti nimetada „Sotsiaalse usalduse programmiks."

Märksõnade „turvalisus," „usaldus" ja „võrdsus" puhul on tegelikult juba ammu hästi teada, et „turvalisuse", „usalduse" ja „võrdsusega" on neil pistmist sama vähe kui hüäänil, püütonil või šaakalil kanaarilinnuga. Ilusate loosungite varjus on võimalik toppida inimesed täiesti uuelaadsesse getosse. „15-minuti linnas" ei ole inimesel mingitki privaatsust ega isikliku arvamust. See on valitsejate jaoks ideaalne süsteem, kus inimkari on kergesti käideldav.

Miks me ei tea, kes ametnikest on Eestis selle projekti taganttõukajad?