Sotsialistlik paradiis on haige ja infantiilse mõttemaailma pettekujutelm, mis kujutab endast islamismi „kasulikust idioodist venda," kes rajab enesetapjaliku idiotismiga islamismi asja, nii Euroopas kui ka New Yorgis, kirjutab Roland Tõnisson.

Nende ridade kirjutamine on sattunud 7. novembrile. Sellel kuupäeval tähistati varem enamlaste riigipöörde aastapäeva. Seda nimetati ka Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks. See punaste mäss süvendas hävingut Venemaal ja on siiani eeskujuks maailmapurustajatele, kes enda arvates ehitavad üles midagi uut ja ilusat. Kelle arvates revolutsioon peab olema permanentne – mitte kunagi lakkav, kuni kõik eesmärgi on saavutatud.

Kunstnik Konstantin Korovin, kuulsa laulja Fjodor Šaljapini sõber, on meenutanud revolutsioonipäevi oma memuaarides:

„Üks ärevuses mees ütles mulle, et kõik tuleb hävitada ja põletada. Ja siis kõik uuesti üles ehitada.

„Kuidas" küsisin ma, „ka majad kõik põletada?"

„Muidugi, ka majad," vastas ta.

„Aga kus te siis elate, kuni uusi ehitatakse?"

„Maa sees," („B земле") vastas ta kõhkluseta."

„Kommunist Njuša elas majas, kus minagi elasin. Ta poseeris mulle. Tal oli „latseke" („рабёнок"), nagu ta ütles. Ta oli ülemusest rasestunud ja oli väga vaene ja vilets. Tal polnud kingi ja kevadises lumes kõndides sidus jalad rättidega kinni. Ta rääkis mulle nii:

„Meile räägiti Saadikute Nõukogus: „Rikkused jagatakse ära – nad jagavad kõik meie vahel võrdselt ära." Aga nüüd ütlevad nad meile Saadikute Nõukogus: „Kuulge, meil oli vähe rikkaid. Aga kui nad Iglise ja Meerika milardöörid liistule tõmbavad, siis jagub meile kõigile. Lihtsalt pingutage rohkem," ütlevad nad."

Teisipäeval, 4.11.2025 valisid maailmalinna New Yorki elanikud endale uueks linnapeaks Zohran Kwame Mamdani, kes on vormiliselt demokraat, sisuliselt, islamist.

Kas on meil asja kauge ülemeremaa linnaga? On ja vägagi. Maailmas käib ringi üks tont. Sellel teemal on ajaleht „Postimees" avaldanud 31.10.2025 tähelepanuväärse juhtkirja nimega „Islamistliku usukeskuse võit." Selles on kolm olulist tõdemust: Tartu maakohus keeldus uut islamiühendust registreerimast; ringkonnakohus tühistas selle otsuse; usuvabadus ei tähenda õigust luua eesti rahvale ohtlikke ühendusi.

Juhtkiri on võrguväljaandeski saadaval ja seepärast ei ole vajadust hakata seda ümber jutustama. Piisab, kui ära tuua juhtkirja viimane lõik:

„Postimees leiab, et põhiseaduslikke väärtusi kaaludes tuleks eelistada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade. Seega ei ole eestlasi ohustavad uued usuühendused ja neist johtuda võiv radikaliseerumine ning nendega seotud immigratsioon põhiseaduslikud. Igal juhul peaksid kohtud lähtuma eeskätt põhiseaduses sõnastatud Eesti riigi tähtsaimast eesmärgist."

Tänaseks on immigratsioonist saanud rahvaste rändamine ja sellest omakorda invasioon, mille ees tuntakse hirmu. Rahvad on alati rännanud. Ameerika ja Kanada on olnud immigrantide unistuste maa, kus „lehepoisist võib saada miljonär."

Tänapäeval on aga Lääne-Euroopast ja Ühendriikidest eriti saanud „marjamaa," kus elanikkonna teatud gruppidele on antud suurepärane võimalus vegeteerida. Sellest on sujuvalt saanud parasiteerimine. California osariik ja New Yorki linn on selles osas musternäidised. Toidutalongidest on saanud poliitilise võitluse relv – pooled osariigid süüdistavad Trumpi administratsiooni teatud otsuste pidurdamises ja 42 miljoni!!! madala sissetulekuga ameeriklase (22 miljonit leibkonda) elude ohtu seadmises.

Toidutalongide saajatest 39% on alaealised. Tegelikkuses pidurdavad otsuse langetamist demokraadid – vabariiklastest senaatorid on andnud kõik oma hääled programmi rahastamiseks. Puudu on vaid seitsme demokraadi hääled ja neid võibki ilmselt ootama jääda, sest praeguse presidendi ametist kukutamiseks sobib kõik – eriti rahvarahutuste tekitamine ja tagant õhutamine.

Demokraadid kui head äärmusvasakpoolsed sotsialistid teavad, kuidas poliitilisi lahinguid võita. Kuidas saada endale kuulekaid parteisõdureid.

Selle nimel on New York siiani oma peost toitnud suuri immigrantide horde, sest „demokraadid" (loe: vasakäärmuslikud sotsialistid) vajavad nende hääli. Ka riigi ja kodanikevabaduste hävitamise hinnaga.

Ronald Reagan luges kord ühel avalikus esinemisel ette talle saadetud kirja:

„Üks meesterahvas saatis mulle kirja, milles ta ütleb – Sa võid kolida Prantsusmaale elama, aga sinust ei saa kunagi prantslast, võib sõita elama Saksamaale, Türki või Jaapanisse, aga sinust ei saa kunagi ei sakslast, türklast või jaapanlast. Ent iga inimene igast maailma nurgast elama Ameerikasse ja saada ameeriklaseks.

See oli „vanadel headel kaheksakümnendatel." Aastal 2020 elavad Ühendriikides umbes 4 miljonit moslemit, kellest 725.000 elavad New Yorki osariigis. See on 3,6% osariigi elanikkonnast.

Muuseas – Minnesota, kes laskis enda territooriumile esimesena somaallased (moslemeid osariigis 2%) ent see seltskond oskas juba vähem kui kümne aastaga pöörata kohaliku elu täiesti pea peale.

Tänapäeval on sotsiaalmeedial suur jõud. Erinevaid platvorme kasutab ka New Yorki linnapeakandidaat  Mamdani, kelle sõnul on iga moslemi unistuseks vaid see, et neid koheldaks võrdselt kõigi teiste New Yorki elanikega (https://www.facebook.com/reel/1135169405466747 ), aga liiga kaua on moslemeid kästud hakkama saama vähemaga. Kus me oleme sarnast demagoogilist retoorikat juba kuulnud? Viidatud lõigust saab hea lugeja näha, mis on islami tegelik agenda – maailma allutamine ja orjastamine, mis praegu poeb nõrgukese maski taha, lollitades mõtlemisvaegusega sotse ja muid liberaale.

Nõukogude Liidus sündinud ja praegu Iisraelis elav kirjanik, kinoprodutsent, stsenarist ja dramaturg Eduard Topol pöördus oma ameeriklastest rahvuskaaslaste poole USA-s mõni päev enne valimisi „Suures õunas," nagu seda Ühendriikide suurima linna kutsutakse. Ta pani lugejatele südamele: sotsialistlik paradiis on haige ja infantiilse mõttemaailma pettekujutelm. Artiklis meenutas ta lahkumist „sotsialistlikust paradiisist" järgmiselt.

„28. novembril 1978 saabusin koos teiste Nõukogude Liidust emigreerunud inimestega Rooma ja olin šokeeritud sellest, mida ma seal nägin.  Kogu linn oli täis Lenini, Che Guevara ja Fidel Castro portreid ning kaunistatud punaste lippudega isegi rohkem kui Moskva oktoobrirevolutsiooni aastapäeval.

Via Venetol, Rooma peatänaval, marssis lõputu kolonn kauneid Itaalia medõdesid, kes kandsid hiiglaslikke loosungeid: „ME TAHAME, ET MEILE ANTAKS TASUTA LIHA KAKS KORDA NÄDALAS, NAGU NÕUKOGUDE LIIDUS!"

Meie, värsked emigrandid NSVL-ist, vaatasime üllatunult üksteisele otsa. Alates 1917. aastast anti Nõukogude Liidus tasuta ainult vanglakaristusi. Isegi selle eest, et enne lahkumist võeti meilt ära passid ja kodakondsus, pidime maksma 500 rubla (umbes 600 dollarit)!

Sel hetkel olid kõik toidupoed Nõukogude Liidus mitte lihtsalt tühjad, vaid täiesti tühjad – peale Bulgaaria konservide „Letšo tomatis" ei olnud vitriinides mitte midagi!

Ettevõtetes ja valitsusasutustes anti töötajatele ja teenistujatele kuponge, mis andsid õiguse osta kuni kaks kilo luid, millel oli mõningaid liha jälgi. Seda nimetati „antakse liha."

Kui kusagile paisati müüki mingeid toiduaineid, jooksime me sinna raha ja kottidega, teatades naabritele: „Poes antakse tatart!" või: „Poes antakse suhkrut!" Nõukogude sõnavaras tähendas sõna „antakse" müüki riikliku hinnaga.

Sõna „müüakse" kasutasime ainult turu puhul, kus samad toiduained olid viis korda kallimad. Me saime kohe asjale pihta: Moskvas elavad välisajakirjanikud ei süvenenud sellistesse nüanssidesse. Nad kuulsid, kuidas inimesed jooksid poodi hüüetega „kartulit antakse!" ja kirjutasid seda ka oma ajalehtedesse…

1979. aasta mais lendasin Roomast New Yorki. Seal Lenini ja Che Guevara portreid tänavatel ei olnud. See-eest ei olnud aga näha ka tänavate nimesid, sest mustad, prügi täis kilekotid olid isegi Broadwayl teise korruse akende kõrgusel.

Aastatel 1979–1980, sotsiaaldemokraat Jimmy Carteri presidendiks olemise ajal, oli New York täielikult pankrotis – suurte maksude tõttu olid kõik ettevõtted põgenenud New Jersey osariiki, linnavalitsus ei maksnud palka mitte ainult prügivedajatele, vaid isegi metroo töötajatele ja bussijuhtidele. Kõik nad streikisid pidevalt ja kui nende streigid langesid kokku, oli linn halvatud – bensiinijaamades tekkisid tohutud järjekorrad kütuse saamiseks, mis viisid isegi kaklusteni.

Just siis ütles mulle vana Sam, väikese poe omanik 179. tänava ja Broadway nurgal: „Jah, me tegime vea, kui valisime Carteri presidendiks. Aga kahe aasta pärast viskame ta Valgest Majast välja ja kõik saab korda…"

Siis tuli pärast Carterit suur Ronald Reagan, kes ütles: „Me oleme ameeriklased, me suudame seda teha!" ja vedas Ameerika sotsialistlikust pankrotist välja.

Täna tahan ma öelda kõigile New Yorgi elanikele, kes on sündinud pärast 1980. aastat ja kes hääletasid sotsialisti Mamdani poolt: kõik, mida ma eespool kirjeldasin, ootab teid, kui teete vea ja linnapeaks saab sotsiaal-islamist Mamdani. Aga kes tõstab New Yorgi pärast teda üles?

Kunagi lubas ka Lenin: „Võim rahvale, maa talupoegadele!" Tegelikult ei saanud keegi ei võimu ega maad, vaid saadi kaela toitlustusluurerühmad, kes konfiskeerisid maapiirkonnast toiduaineid nälgivatele proletaarlastele. Saadi Gulag ja Stalini repressioonid.

Ja nii on see alati ja kõikjal: niipea kui sotsialistid võimule tulevad, hakkavad nad esmalt maksude ja röövimistega lämmatama neid, kes hoiavad üleval majandust ja põllumajandust. Ülejäänuid sunnitakse repressioonidega kas vaikima või ülistama nende tarka juhtimist. Seda teeb ka Mamdani.

Kas te tahate näha Iraani ajatollade portreid Broadwayl ja 5. avenüül?

P.S. Juudid peavad põgenema, sest just juudid kuulutab Mamdani süüdlasteks selles, et linnakassa on tühi ja lubab neid röövida kõigil soovijatel.

Täpselt nii, nagu see on juhtunud kõikjal alates Aleksandria pogrommist 38. aastal pKr. Küsimus on ainult selles, kas juudid jõuavad põgeneda?

1939. aastal, nähes Hitleri natsismi sündi Saksamaal, saabus Varssavisse Vladimir Žabotinski (juudi päritolu vene ja poola kirjanik, juutide õiguste eest võitleja keiserlikul Venemaal, RT) Varssavisse ja kutsus Poola juute üles kiiresti Palestiinasse ümber asuma:

„Ma tulin teie juurde viimase katsega. Ma kutsun teid. Ärgake üles!" Siis ärkasid Poola juudid alles Buchenwaldis.

Kas täna ärkavad New Yorgi juudid või ootavad nad „moslemi vendade" ümberasumist New Yorki?"

Küsimuses ei ole ainult juudid. Võib arvata, et New Yorkis kujuneb peagi välja katastroofiline olukord, mille edasilükkumist võib ehk oma vahenditega saavutada Soros, kelle palgal on elukutseline revolutsionäär Mamdani (selliselt on ta Trotski ja Lenini kolleeg) seni olnud.

Kujuneb välja revolutsiooniline olukord ja kerkib küsimus, kas võtavad Ühendriikide tööl käivad maksumaksjad, ehk valge keskklass, ette vajalikud meetmed, enne kui revolutsioonilised islamistid neid veristama hakkavad?