Poliitikute valed ja ahned silmad ajavad südame pahaks – ükskõik, kas nad vahivad teiselt poolt jõge, karvast rusikat viibutades, või siitpoolt jõge, ülalt mäelt ülbelt rahvale pähe sülitades, kirjutab Roland Tõnisson.

Eelmisel nädalavahetusel tähistati mitme ammuse sündmuse ümmargust tähtpäeva. Üks neist oli Teise Maailmasõja lõpu 80. aastapäev. Suure pompöössusega marsiti Moskvas ja teistes Venemaa linnades.

Entusiastlikumad võidupühitsejad riietasid mundritesse ka lasteaialapsi, kes siis grupeeriti erinevate väeliikide järgi kehastama tulevasi võitlejaid Lääne satanismi vastu.

Patriootlikud lemmikloomapidajad riietasid mundritesse kasse-koeri. Koduelukate jaoks on võimalik hankida spetsiaalsed riideesemed koos miniatuursete vöörihmadega ja pilotkadega. Lemmikloomad demonstreerivad nende omanike meelsust, aidates koguda „meeldimisi" sotsiaalmeedias ja plusspunkte võimude silmis.

Tegelikult on see üks kummaline lugu, sest selliste entusiastide poolt paljukiidetud „päikeselise isa" Stalini ajal oleks nende tegevus kvalifitseerunud provokatsiooniks ja nõukogude korra halvustamiseks kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Küllap on veel minu sugupõlvekaaslastele tuttavad väljendid „sabotaaž,"  „kahjurlus" ja „nõukogude tegelikkuse väärastamine." Rääkimata sellest, et „Suureks Isamaasõjaks" nimetatud tapatalgute ajal kandsid Georgi mustoranže linte „vlassovlased" – vene vabatahtlikud Saksa armee ridades. Seda pealegi valge-sini-punaste trikolooride all, mis praegu on Venemaa riigilipuks. Segane lugu.

Segast on selles loos palju igal pool mujalgi. Erinevates maailmaosades riietusid nõukogude sõjaveteranide järeltulijad või nende mälestuse austajad Teise Maailmasõja aegsetesse mundritesse ja korraldasid meelsuse- ning jõudemonstratsioone.

Tallinnas käidi „Aljoša" juures ja avalikkuse jaoks kulges sündmus suuremate vahejuhtumiteta. Aga Vene Föderatsiooni lipud ja Georgi lindid lehvisid mujalgi. Kõlasid lubadused kõigile koht kätte näidata. Näiteks Berliinis, Treptowi pargis monumendi juures, mis kujutab Berliini lahingute ajal väikese sakslanna päästnud nõukogude sõdurit.

Ainult et seekord ei tulnud Saksamaal elavad stalinistid Treptowi parki kedagi päästma (ka monumendi legend võib olla pelgalt nõukogude mütoloogia väljamõeldis, nagu Matrossovi juhtum Tallinnas), vaid lubati uuesti korrata Berliini vallutamist ja Saksamaa hõivamist. Hoolimata sellest, et Saksa riik maksab isegi tema territooriumil elavatele Nõukogude sõjaveteranidele mingit sorti tuge, mis on kindlasti väärikam kui näiteks kotitäis pelmeene „sõjalise erioperatsiooni" käigus Ukrainas hukkunu eest või supikondikogu sõjaveterani lesele suure võidu aastapäevaks.

Küllap on meist igaühele südamelähedane oma suguvõsa lugu. Veri on paksem kui vesi ja sõjas hukkunud jäävad igas perekonnas meelde teisel moel kui loomuliku surmapõhjuse läbi lahkunud. Igal inimesel on õigus ajaloolisele mälule olenemata tema rahvusest. Iga rahvas ja riik vajab oma sangarlikku ajalugu.

Eestlastel on Ümera, Sigtuna ja Võnnu. Soomlastel Kodusõda, „hakkapeliidid," ja Tali-Ihantala. Lätlastel Iseseisvussõda. Leedulastel Grünwaldi lahing. Venelastel on nende suur võit Teises Maailmasõjas, mida nemad nimetavad Suureks Isamaasõjaks. Siin on tõmmatud paralleel 1812. aasta sõjaga Napoleoni vastu, mida pikalt Isamaasõjaks nimetati.

Ega selles midagi viga ole, kui võite meenutatakse. Sellega seoses on meie ajal õpitud mõtlema ka ammu surnud vaenlastele kui inimestele, kes sattusid omaaegsete poliitiliste mängude ohvriks. Koguni 1930-ndate aastate algusest juba, mil Saksamaa ja Prantsusmaa sõjaveteranid korraldasid ühiseid kokkusaamisi ja konverentse eesmärgiga, et sõda enam eales ei korduks. Saksamaa poolelt organiseeris seda tegevust veel kurikuulus propagandaminister Joseph Goebbels.

Vaid Venemaa sõdib veel kontidega. Ja mitte ainult võõrastega, vaid ka „omadega." Nõukogude Liidu võiduga Teises Maailmasõjas on Putini Venemaal toimunud metamorfoos. „Mälestus sellest sõjast sai lähtepunktiks putinlikule imperialistlikule, militaristlikule ja natsionalistlikule müüdile," ütleb protsessi kohta Irina Štšerbakova, nüüdseks Venemaal juba suletud ühingu „Memoriaal" asutaja.

Müüt põhineb ilustatud faktidel. Selles konkreetses müüdis on saanud uue osa stalinlik režiim ja Stalin ise, tänu kellele olevat õnnestunud sõda võita. Ununenud on Stalini toostid lääneliitlaste terviseks, kelle teras, konservid, lennukid ja tankid hoidsid aastatel 1942-1943 idarinnet püsti. Vähe sellest – ka reakoosseisu mundrid õmmeldi suures ulatuses USA-s. Selle tõestuseks on tekst punaarmeelase frentšikuue kannal: „Made in Chicago".

Mis siin rääkida ameeriklastest, kanadalastest, brittidest ja nende lend-leasist … Venemaal räägitakse sõja sangarlikkusest ja kannatusi meenutatakse üsna üldsõnaliselt. Aja möödudes on toonased sündmused muutunud veelgi kuulsusrikkamaks. Sõjas osalenud veelgi sangarlikumaks ja üllamaks.

Kuvand nendest kui õilsatest, ennastohverdavatest superkangelastest on müüdi kindel osa. Selles müüdis ei ole kohta Stalini armee rohketele ja väga võigastel, eripalgelistel vägivallategudel taas okupeeritud Balti riikides, Poolas, Saksamaal, Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Ukrainas, Valgevenes.

Selles müüdis ei ole kohta faktile, et ameeriklaste vabastatud ja Nõukogude Liidu okupatsioonitsooni jäänud Buchenwaldi koonduslaagris alustas 1945. aasta augustis tegevust NKVD erilaager № 2.

Teisisõnu – surmakonveier vahetas sildid ja jätkas oma harjumuspärast tööd kuni 1950. aastani. Sellest käis läbi 28 455 vangi, kellest 7113 hukkusid. Laagri likvideerimise järel viidi selle varustus NSVLiitu, kus leidis eesmärgipärast kasutamist GULAGi süsteemis. Samamoodi tegutses NKVD erilaager № 7 ehk endine Sachsenhauseni koonduslaager.

Selles müüdis ei ole kohta ka tõsiasjale, et sõja ajal täitusid Nõukogude Liidu linnad sõjainvaliididest, kellest väga paljud kerjasid, kuna olid ilma jäänud elatusvahenditest ja riigi poolne tugi oli sisuliselt olematu.

Sõjast naasis umbes 10 miljonit nõukogude inimest suuremate või väiksemate invaliidsuse vormidega. Nendest 755 000-l olid peavigastused, 155 000 olid kaotanud ühe silma, 54 000 olid jäänud pimedaks, 3 miljonit olid jäänud ilma ühest käest, 1,1 miljonit mõlemast käest. Väga suur hulk jalutuid liikus linnatänavail primitiivsetel alustel, lükates end edasi käte jõul.

1948. aastal anti välja määrus töökohustusest kõrvalehoidjate vastutusele võtmisest. Määrus puudutas mittetöötavaid invaliide. Lühikese ajaga puhastati suurlinnade tänavad „linnapilti rikkuvatest elementidest," kes saadeti virelema eraldatud „sanatooriumidesse."

Selles müüdis ei ole kohta „tõkestussalkadele", mida rakendati nõukogude sõdurite motiveerimiseks rünnakutel. Eriti aastatel 1941–1942. Mitte ainult sakslaste kuulid ei tapnud punaarmeelasi. Tõkestussalgad niitsid „omasid" tuhandete kaupa.

Vene ja Nõukogude kirjanik Viktor Astafjev väidab, et sõjatribunalid hukkasid miljon Nõukogude sõjaväelast deserteerimise ja lahingus üles näidatud arguse eest. See arv on ehk liiga suur. Teistel andmetel mõistsid armeekohtud ehk tribunalid surma 284 000 inimest, kellest 158 000 lasti maha ja ülejäänud saadeti oma süüd lunastama trahvipataljonidesse. Aga olid ju veel NKVD ja GULAG…

Ameeriklasi hukati tribunalide poolt selles sõjas 146, britte 40, prantslasi ja koletislik hitlerlik režiim hukkas suisa 7810 sõjaväelast.

Putini režiimi propagandamasin meenutab praegu väga ja väga 1930-ndatel aastatel toimunut, mil linastusid suurfilmid „Kui homme on sõda" ja „Suur kodanik." Esimeses näidatakse, mismoodi purustatakse mängleva kergusega vaenlase enda territooriumil vaenuvägi, mis paistab hirmsasti Saksa armee moodi välja. Teises peab peategelane sütitava kõne, milles unistab Nõukogude Liidust, kuhu kuuluvad 50–60 liiduvabariiki.

Vene meedia hoiab tänasel päeval pidevalt kodanike meeli ülal loosungitega, mis lubavad kerget militaarset jalutuskäiku „Pribaltikasse", Gotlandile ja Poola, rääkimata Berliinist ja Pariisist, kuhu jõudes ei tehtavat enam seda viga, et sealt Vene väed ära toodaks. Sellisena meenutab idanaaber mulle suurekasvulist, aga väiksearulist jõmmi, kes meenutab nostalgiliselt oma elu ilusaimat aega – koolipõlve, mil ta väiksemaid klobis ja nende taskuraha ära võttis. Hiljem ei ole tal mitte millegi muuga õnnestunud silma paista, nagu Venemaal, kelle saavutused, millega uhkeldada, jäävad Nõukogude Liidu või Keisri-Venemaa perioodi.

Keegi on öelnud hästi: „Riigi suurust ei peaks mõõtma selle järgi, kui palju on seal tuumalõhkepäid, vaid poeete ja aednikke." Eks ta üks ilus, naiivne mõte ole. Aga mulle meeldib.

Veel enam meeldib mulle mõte Kristuse taastulekust. Vaadates seda, mismoodi ühel pool jõge olev valitsus lubab kõigil seljad prügiseks teha ja kuidas teisel pool jõge olev valitsus selle jõmina taustal hirmutab oma kodanikke kohe-kohe süttiva sõjaga, mida oskavad ainult nemad ja nende maksupoliitika (loe: rahva raha omaenda ja sõprade taskutesse kantimine) vältida, muud enam tahta ei oska. Ega taha.

Poliitikute valed ja ahned silmad ajavad südame pahaks – ükskõik, kas nad vahivad teiselt poolt jõge, karvast rusikat viibutades, või ülalt mäelt ülbelt rahvale pähe sülitades.  

„Ma arvasin, et kõik inimesed on sõja vastu, kuni avastasin, et on selliseid, kes sõda pooldavad. Eriti kui nad ei pea ise sinna minema," on öelnud I Maailmasõja veteran, kirjanik Erich Maria Remarque …

Sõda on tulus äri. Eriti kui selle kasumi nimel surevad teised. Ja see teeb veel ebameeldivamaks nende inimeste palged, kes sõtta minekut õhutades ise sinna kunagi ei lähe.

Kristus, tule! Lõpeta viimaks ometi see kohutavalt halb palagan, mida nimetatakse kaasaegseks, valgustunud ühiskonnaks. Kus inimesi sunnitakse pealtvaatajate meelelahutuseks üksteist tapma, nagu Rooma tsirkustes.

"Kui ma ei teaks, et viimane sõna jääb Issandale Kristusele, läheksin ma hulluks, vaadates seda, mis maailmas toimub," on öelnud meie kaasaegne, Athose mäe püha Paisios.