Meie ajal toimuv – manipulatsioonid tervise-, ja kliimatemaatikaga, rahvastiku- ja rändeküsimustega – on saanud alguse sellest, et me üha vähem mõtleme ise. Esindusdemokraatia läbikukkumine ja muutumine rahvavõimu ebardlikuks koomiksiks on saanud võimalikuks just nimelt meie enda mõtlemis- ja analüüsivõime vähenemise läbi, kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Üks mu väljamaine venekeelne tuttav teatas pühapäeva hommikul, et „penkeiki" on tal juba valmis ja tema „petfrendli" pere on ka kodustele elukatele juba „brekfesti" nina ette andnud. Šokki ma ei saanud, aga kulmu kergitama võttis küll ja kui küsisin kuhu on jäänud „blinõ" ja „zavtrak" siis sain vastuseks, et ei ole nad kuhugi kadunud, vaid moodsas keeles nimetatakse neid asju nüüd niiviisi. Selle va „petfriendli" kohapealt ei osanud ma üldse midagi arvata.
Venelased on olnud mures inglise keele invasiooni pärast nende keeleruumi. Enam ei ole poode, vaid on „šopõ" ja „butiiki." „Lantš" poolitab päeva, „kreativnõje jangsterõ" kogunevad õhtul „na parti" ja kes pittu ei tule on „heiter." Nii ongi „Russkij mir" täis anglitsisme ja nii nagu Vene sõjatööstus on kimpus ilma Lääne tehnoloogiata, kaugeneb vene keel samuti oma allikatest, võttes võikaid vorme vene keele reeglite järgi mugandatud inglise keele laenude näol.
Eesti keel on samuti risustatud, ent mitte nii tugevasti. Kindlasti peaksime võtma rohkem eeskuju soomlastest ja ungarlastest, kes on ka kaasaegsetele leiutistele üritanud leida omakeelsed vasted. Heaks näiteks on soome „tietokone" ehk „teadmisemasin", mida meil tänuväärselt „arvutiks" nimetatakse. Erinevalt „rüperaalist", mis mulle endale on meele järgi, on „arvuti" eesti keelde hästi juurdunud. Ka inglisekeelne „hate speech", mida vene keeles sellisena kasutataksegi, on meite keelde ilusti ümber pandud „vihakõneks" ja soome keeli on see „vihapuhe." Väga armas!
Me oleme need, millisteks vormivad meid meie mõtted ja sõnad. Sõnadele järgnevad teod. Nii on meie kultuuriruum üritanud ka oma noori liikmeid kasvatada. Siiani. Sest on oldud teadlikud noore inimese pürgimuste toetamise olulisusest ja vajadusest seda tagant turgutada. Siiani. Nüüd on haridusmaastik Eestis võtmas kurikuulsa vabakasvatuse vorme – eksameid ei ole vaja, ning suur osa klassikalisest kirjandusestki on sattund "heitspiitši heiterite" koostatud "bläkklistile," ehk musta nimekirja.
Kui Sa, hea lugeja, oled jõudnud selle kirjatükiga juba siiamaani, siis võib sind õnnitleda – oled „longreader", ehk „pikaltlugeja" ja seega ühe väheneva inimliigi esindaja. Sa jõudsid pealkirjast kaugemale ja see on tähelepanuväärne! Sest inimesed loevad üha vähem ja vähem pikki tekste. Üha vähem mõtestavad inimesed loetut, üha vähem analüüsitakse loetut ja üha vähem pakub lugemine inimestele naudingut. Ei ole ilmaasjata tekkinud tekstide juurde teave sellest, kui mitu minutit ühe või teise teksti läbilugemine aega võtab – inimeste tähelepanu on hajutatud, inimesed ei suuda fokusseerida.
Tänaseid tekste sotsiaalmeediakanalites, näiteks Facebookis, nimetatakse juba „kaualoetavateks". Kolmkümmend aastat tagasi oleks meie aja inimese vaatlemine kutsunud esile heal juhul naeru, pigem aga siiski kaastunde ja õuduse. Sest keskmine „long read" kujutab endast A4 formaadis lehekülje pikkust teksti. Seda võib nimetada mõtiskluseks, mõtteuiduks, lühikeseks mõtteavalduseks, aga mitte tõsiseks tekstiks. Aga see ei ole veel kõik, nagu reklaamideski öeldakse.
Siis tuli Instagram pildikestega. Siis Twitter umbes 140 sümboliga, mis on mõttevahetuse asemele toonud emotsioonisäutsud. Nüüd on TikTok, mille tarbijate jaoks on juba enam kui 5 sekundilise klipi vaatamine tõeline kangelastegu.
Infohulk, mida kaasaegne inimene suudab analüüsida, on ühe inimpõlve, 25 aasta jooksul, kahanenud kümnetes kordades. Ja see tendents viib meid äärmiselt kurbade tagajärgedeni, sest igasuguse informatsiooni tuumaks on sõnum, mis jõuab meieni teksti kujul – olgu siis kirjutatuna või räägituna. Sõnum ja tekst on nii juriidilises dokumendis kui loomingulises protsessis.
Kui inimesel puudub oskus tegeleda laiamahulise tekstiga, lõikab ta end ära teadmistest ja ta saab manipuleeritavaks. Inimene on seda ennegi olnud – juristid, kindlustusfirmad jt on kasutanud ära inimeste suutmatust keskenduda ja teinud neist oma mängukannid, nüüdseks on aga jõutud selleni, et inimest julgustataksegi olema loll, viiesekundilise emotsiooni tarbija. Inimesest luuakse olendit, kellel puudub mõtlemisvõime, kelles elab vaid reaktsioon oma emotsioonile. Inimesed kaotavad oskuse mõelda lõpuni.
Seepärast, hea lugeja, hakka vastu idiotismi võidukäigule ja hoia oma lähedasi selle eest nendega suheldes. Pööra tähelepanu oma lastele ja seda enam, kui laps on sul ainuke. Sina oled tema maailm ja kui sa seda ei ole, siis on sul viimane aeg selleks saada. Kui nukker on näha mänguväljakul istuvat noort ema või isa, kellega tema laps tahab saada kas või silmsidet, aga see on võimatu, sest küürus kaelaga lapsevanem on puurinud oma silmad telefoniekraanil libisevasse linti. On jube näha hüsteerilist väikelast, keda rahustab vaid see, kui vanemad viskavad talle kätte nutiseadme.
Hea lugeja! Hakka vastu! Loe romaane! Loe tõsiseid artikleid ja publitsistikat.
Jah, see võib olla igav. Jah, see võib olla raske. Ent kui oled süvenenud teemasse ja sellega tegelenud, enda jaoks selgeks teinud, oled sa teinud enda jaoks suure teene ja sa tunned ka ise, et oled Inimesena elanud hea päeva.
Ei maksa unustada, et meie ajal toimuv – manipulatsioonid tervise-, ja kliimatemaatikaga, rahvastiku- ja rändeküsimustega – on saanud alguse sellest, et me üha vähem mõtleme ise. Esindusdemokraatia läbikukkumine ja muutumine rahvavõimu ebardlikuks koomiksiks on saanud võimalikuks just nimelt meie enda mõtlemis- ja analüüsivõime vähenemise läbi. Eelkõige muidugi selle läbi, et läbi aegade on võimukünade juurde nihverdanud end mitte rahva teenrid, vaid pererahva seljas parasiteerida armastavad puugid.
Nii me kuulamegi „liidreid", kes ei ole meist kuidagi targemad, ent oskavad manipuleerida ja demagoogitseda. Ja meie ei suuda neid läbi näha, sest oleme „ühe pildi emotsiooni" ja „kolmesekundilise video" rahvas. See ei tohi nii jääda. Meie lapsed ei tohi sellisteks saada. Oleme nende jaoks olemas.
Teksti koostamise inspireeris jurist Jeržan Jessimkhanovi mõtisklus.