Markku Ruotsila annab põhjaliku ülevaate võitlusest Ühendriikide Ülemkohtu pärast – vaatleme põgusalt seaduse ja õigluse taastulekuga seotud nüansse.
„Kõige halvem, mis Trumpi puhul saab teine pool teha, on üritada talle kohutavalt meeldida. Seda kindlasti Euroopa, Eesti ega keegi siinkandis ka ei tee," ütles välisministriks peetav kubermanguametnik Margus Tsahkna.
Järelikult on kõige parem olukorras, kus taas on poliitikaareenile ilmunud kohutav koletis Donald, üritada kohutavalt meeldida poliitilistele jõududele, mis ennast Trumpile vastandavad. Ametlik, ehk „esimene Eesti," mis väidab ent olevat rahva tahte elluviija, seisab vankumatult koos nendega, kes on kuulutanud omariikluse düstoopiaks ehk vägivaldsusele põhinevaks kahjulikuks fantaasiaks. Globaalses külas, ehk totalitaarses kolhoosis, nähakse siis korralike kodanike kogumit, kes rõõmsasti astuvad ühte jalga. Sellele vastupanijaid, isiku- ja usuvabadusele viitajad on uue aja „parasiidid" ja „rahvavaenlased" nii siin- kui sealpool ookeani. Nad on lõhestajad ning rahurikkujad, kes tuleb korrale sundida.
„Elame keset ohtlikku väljakutset Ühendriikide vabale riigikorraldusele, mida keegi elusolevatest on eales kogenud," kuulutas vabariiklaste seas tekkinud „Never Trump" („Ei ealeski Trumpi") liikumise juhtfiguure David Frum, George W. Bushi kõnede kirjutaja. Selle liikumise esindajad on levitanud Trumpist pilti kui „grotesksest hullumeelsest," kes on liitunud koos teiste „röövlite, kurjategijatega ja diktaatoritega oma maa väärtuste vastu." New Yorki kongressisaadik Jerrold Nadler, esindajate koja õiguskomisjoni esimees, avaldas üleskutse: „Trump on diktaator, kes tuleb ametist eemaldada," kuna Trump oli kunagi lubanud endale sellist väljendust: „Mul on presidendina õigus teha, mida tahan."
Ameerika Ühendriikide põhiseadus, konstitutsioon, on kirjutatud aastal 1787. a, heaks kiidetud 1789. a, ning sellesse on tehtud 27 korral lisandusi. Ei ole olemas sellest eraldiseisvat või selle üle olevat struktuuri või normi. Riigi kõik institutsioonid on sellega seotud ning kõik seadused-määrused Ühendriikides peavad mahtuma „selle paberitüki nelja külje vahele" – „within the four corners of the law." Ameerika Ühendriikide põhiseadus on ameeriklaste jaoks pea sama oluline dokument kui Piibel. Nii oluline, et 70 protsenti äratusliikumise taustaga kodanikest peab seda lausa Jumala poolt inspireeritud tekstiks.
Ameerikas on aga pidevalt kasvav häälekas inimrühm, kuhu kuuluvad lisaks erinevat karva tegelastele tervenisti vasakpoolsed liikumised. Sellel rühmal on üha suurem teadmatus sellest, mida endast üks põhiseadus kujutab. Postmodernsel moel elab neis arusaamine, et põhiseaduslikkus on see, mida nemad kujutavad selle olevat ja kuidas nemad seda näha tahavad. Selle kehtestamiseks on kasutatud kohtuinstantse sellisel määral, et demokraatide pingutuste tulemusena „nende inimestega" mehitatud kohtuinstitutsioonide mässu põhiseaduslikkuse vastu võib pidada osaks kultuurisõjast. Selle tulemusena ei ole suurel osal ameeriklastest enam korralikku arusaama sellest, mida kujutab endast põhiseaduslik riigikord.
Põhiseaduslikkuse tingimustes võivad kõik väljakuulutatud seadused ja bürokraatiamasina antud korraldused saada ümber lükatud kõrgema kohtuinstantsi poolt. Alates aastal 1803 tehtud otsusest kohtuasjas Marbury v Madison[1] on ülemkohus reserveerinud endale õiguse analüüsida ja otsustada, kas president, kongress ja osariigid on ületanud seaduses ettenähtud võimupiire. Seega ei ole USA presidendil kuidagi võimalik olla ainuisikuline diktaator.
„Vabaduse valvuril" on seega palju võimu. Nagu on öelnud Ülemkohtu kohtunik Clarence Thomas, võib sellise võimuga institutsioonist saada kergesti ka kodanike õiguste piiraja, sest kui selle kohtunikud otsustavad ise eirata põhiseadust, ei või neid takistada keegi. Kohtunikud on ametis eluaegselt ning neid saab vallandada vaid ametis sooritatud kuritegude tõttu. Ühtegi Ülemkohtu kohtunikku ei ole kunagi vallandatud. Võitlus Ülemkohtu koosseisu pärast on seega kahe suure partei üks olulisimaid lahingutandreid.
1930-ndatel aastatel saavutasid selles 9-liikmelises institutsioonis ülemvõimu „progressivistid", kes asusid „kivisse raiutud" sõnadele andma „uut hingamist," andes põhiseaduslikule korrale hoopis uue sisu ja mõtte. Majandus- ja sotsiaalküsimuste juurest jõuti 1960-ndatel ja 1970-ndatel aastatel moraaliküsimusteni, mil näiteks legaliseeriti abordid ja homoseksuaalsus. Alates sellest ajast on poole sajandi jooksul olnud iga presidendi lubaduseks tuua Ülemkohus tagasi oma tegelike ülesannete juurde tagasi. Trump on esimene, kellel see õnnestus.
Markku Ruotsila kirjutab:
„Erinevalt juristiks õppinud Barack Obamast, kes mõnda aega ka õigusteaduse professorina oli tegutsenud, ei olnud Donald Trumpil isiklikku kokkupuudet põhiseadusega sellisel moel, ega ka teadmist põhiseaduse tõlgendamise erinevatest koolkondadest. Küll oli seda tema nõunikutel ja kongressi vabariiklastel. Trump tegi oma 2016. a valimiskampaania ajal midagi sellist, mida ei olnud varem teinud keegi presidendikandidaatidest: avaldas nimekirja kohtunikest ja õigusteaduse akadeemilistest asjatundjatest, keda kavatses nimetada uuteks Ülemkohtu ja osavaldade taseme kohtunikeks. Seda ta ka tegi ametisse saanuna – kõik need originalistid ja tekstualistid said ametikohad. Põhiseadusliku originalismina ja tekstualismina nähakse selle dokumendi tähttähelist interpreteerimist ja selle sõnastusega seotust. Seadus koosneb sõnadest-sõnastusest ja tekstualistid rõhutavad, et sõnad tähendavad seda, mida nad tähendavad, mitte seda, mida nad kohtuniku arvates tähendavad. Kohtuniku ainus ülesanne on selgitada, mis on põhiseaduses kirjapandu tegelik tähendus ja lihtne ehk algupärane selgitus.
Põhiseadusega tagatud eraomandi puutumatus, usuvabadus (riigikiriku puudumine) ja riigi ülesehitus föderaalsel põhimõttel (tugevad osariigid, nõrgem keskvõim) on kirja pandud nö konservatiivsel moel ja seda ei anna ka teisiti tõlgendada, kui läheneda Konstitutsioonile selle loojate mentaliteediga. Nii, nagu see toimus 1930-ndate aastateni. Kui Trump asus korrigeerima pea üheksakümmend aastat väldanud vabameelset tõlgendust ehk naasma „konstitutsioonilugemise" algupära juurde, kutsus see, loomulikult esile vastureaktsiooni. Kutsub nüüdki – riik oli korraga „eksistentsiaalses kriisis" ja on nüüd taas.
Sarnast asja näeme ka Eestis, kui meil liigitatakse Põhiseaduse 1. paragrahvi – „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas" – täitmist nõudvad hääled „tagurlasteks" ja „kremli agentideks."
Aastatel 2017, 2018 ja 2020 väljus trumpivastane protest tänavatele, kasutas peavoolumeediat oma olulise relvana ja korraldas sissetungi Kongressi. Sealhulgas ka selleks, et takistada või pidurdada Trumpi kohtunikeks nimetatud originalistidest ja tekstualistidest kandidaatide ametisse seadmist.
Lõppkokkuvõttes oli Trumpil võimalik nimetada ametisse kolm kõrgema taseme kohtunikku ja enam kui kakssada osariigi tasemel õigusemõistjat. Vaid Jimmy Carter ületas selle tulemuse, ent Kongress oli loonud üle 150 uue kohtuniku ametikoha. Trump nimetas ametisse palju 40-50-ndates eluaastates kohtunikke, et nad võiksid olla ametis võimalikult kaua. Obama poolt ametissenimetatuist olid selles vanuseklassis 7%, Trumpi kandidaatidest 60%.
Ülemkohtunike Gorsuchi, Kavanaugh' ja Barreti ametisse nimetamisega kaasnes meeleheitlik vastupanu vasakpoolsetelt. Ei põlatud ära valesüüdistusi ega valeuudiseid, sest kaotada oli palju. Eelkõige maksumaksjate raha, mida voolas üliohtralt erinevatele inimsust ja inimlikkust jalge alla sõtkuvatele organisatsioonidele. Hea lugeja saab toimuvast aimu kui mõtleb sellele, kuidas on mõjunud USA rahasüstide lõpetamine meie „inimõiguslastele".
Selle ja teiste presidendi otsuste kohtusse kaebamise korral on oluline, kes kohtunikest asja käsitleb. Seepärast on ka mõistetav, miks toimub praegugi võitlus „meelte pärast." Miks käib nõiajaht kodanike suhtes, kelle jaoks kodanikuvabadused on suurim aare. Sellest aga lähemalt järgmises loos.
[1] Thomas Jefferson alistas John Adamsi 1800. aasta presidendivalimistel. Enne kui Jefferson 4. märtsil 1801 ametisse astus, võtsid Adams ja Kongress vastu 1801. aasta kohtusüsteemi seaduse (Judiciary Act of 1801), mis lõi uusi kohtuid, lisas kohtunikke ja andis presidendile suurema kontrolli kohtunike ametisse nimetamise üle. See seadus oli sisuliselt Adamsi ja tema partei katse tema järeltulijat takistada, kuna Adams kasutas seda võimalust, et määrata ametisse 16 uut ringkonnakohtunikku ja 42 uut rahukohtunikku. Senat kinnitas need ametisse nimetamised, kuid need ei muutunud kehtivaks enne, kui riigisekretär oli nende ametikirjad kohale toimetanud.
William Marbury määrati Columbia ringkonna rahukohtunikuks, kuid tema ametikiri ei jõudnud kohale. Marbury esitas Ülemkohtule kaebuse, et sundida uut riigisekretäri James Madisoni dokumente üle andma. Marbury, koos veel kolme samas olukorras oleva ametisse nimetatuga, taotles mandaadikäsku, et kohustada Madisoni ametikirju väljastama.