Soome suurärimees Aatos Erkko rääkis, kuidas 1970-ndatel aastatel muutus maailm juhitavaks salajaste mõttekodade poolt, nagu Bilderberg ja Trilateraalne komisjon. Tegemist oli täiesti uue rahvusvahelise ühiskonnaklassiga, mille sündimist klassivõitluse ideoloogia rajaja Marx poleks osanud ette kujutadagi, kirjutab Roland Tõnisson.
Soome üks mõjukaimaid ühiskonnategelasi on olnud ajakirjanik ja meediaettevõtja Aatos Juho Michel Erkko (1932–2012). Teatmeteoste andmetel oli tema vanaisa Eero üks ajalehe „Päivälehti" asutajatest. „Päivälehti" oli eestlastelegi hästi tuntud väljaande „Helsingin Sanomat" (nimetatud ka „Helsingi Pravdaks") eelkäijaks. Aatose isa Eljas oli Soome suurima meediaettevõtte, kontserni „Sanomat" juht enne Aatost.
Aatos Erkko õppis meediat USA-s Columbia ülikoolis (magister), seejärel asus tööle tema perekonnale kuuluvas, suurimas meediaettevõttes „Sanomat." Aastatel 1953–1961 oli ajalehe „Viikkosanomat" peatoimetaja ja seejärel kuni 1970. aastani ajalehe „Helsingin Sanomat" peatoimetaja. Aastatel 1965–1976 Sanoma tegevjuht, seejärel ettevõtte juhatuse esimees. Temast sai üks Soome mõjukamaid ja rikkamaid inimesi. Talle kuulus 2009. aastal 23,29 protsenti meediakontserni aktsiatest. Oma varanduse, umbes 700 miljonit eurot, pärandas ta Jane ja Aatos Erkko ühingule.
Kuus aastat peale Aatose surma avaldati tema biograafiline teos „Eraviisiline riigimees", mille pani kirja ja varustas eessõnaga Lauri Karen. Tänase seisuga on seda üsna keeruline hankida. Nii pikk ilmumisaeg ei olnud peategelase poolt määratud. Küll aga see, et nimetatud teos pidi lugejateni jõudma siis kui asjaosaline ise on maisest maailmast läinud. Tekib muidugi küsimus „miks?" Mida on siin ilmas karta mõjukal ja varakal inimesel, kes läheb haudagi kätel kantuna, võib praadi süüa „Leegis" või mõnes muus peenes restoranis ja seejärel pahvida sigarit nii magus´t, mitte mingit pinutagust. Küllap oli loo peakangelasel põhjust olla ettevaatlik oma eluloo avaldamisega, sest oma positsiooni tõttu oli ta maailmas toimuvaga mitte lihtsalt tuttav, vaid ka teadlik sellest, mis toimub inimkonnaga.
Meie Eestis saame olla uhked selle üle, kui meie külastki on keegi kutsutud Davosesse Maailma Majandusfoorumi olengutele. Bilderbergi grupist kuuleme umbes samasuguseid ebamääraseid jutte, nagu Leningradi Parteiülikoolist ja muudest sarnastest asutustest, kus nii mitmedki Eesti ühiskonnategelased, kes veel hiljuti meid läänelike väärtuste poole juhtisid, olevat käinud vaid punase värgi üle nalja heitmas ja lihtsalt teed joomas.
Teatmeteosed (Wikipeedia) annavad meile kasinat teavet sellest, mida Bilderbergi grupp endast kujutab: „Bilderbergi grupp on valitsusväline mõjuorganisatsioon, mille esindajad kohtuvad kord aastas eri paigus toimuvatel konverentsidel. Nimetus pandi 1954. aasta konverentsi koha järgi. Siis toimus kokkusaamine Hollandis Arnhemi linna lähistel Hotel de Bilderbergis.
Ametlikult loodi Bilderbergi grupp selleks, et korraldada Euroopa ja Ameerika suhtlust üle Atlandi ookeani. Iga-aastasele konverentsile kutsutakse umbes 140 inimest rahanduse, majanduse, tööstuse, hariduse ja kommunikatsiooni valdkonnast. Osalejad esindavad iseennast, mitte organisatsiooni, kus töötavad.
Bilderbergi gruppi ühendab arusaam, et kohalikke probleeme suudab lahendada kosmopoliitse teadvusega eliit. Probleemiks peetakse kohtumistel toimuvate arutelude salastatust, sest ajakirjanikke sinna ei lubata. Bilderbergi gruppi on peetud uue maailmakorra juurutajaks ja nimetatud esimeseks „maailmavalitsuseks," sest grupis tekkinud arvamused võivad saada maailmas edaspidi teostatavate muutuste aluseks.
Bilderbergi grupi üks asutaja ja rahastaja on pankur David Rockefeller. 1973. aastal asutas ta ka teise valitsusvälise mõjuorganisatsiooni – kolmepoolse komisjoni ehk trilateraalse komisjoni, mille koosseisu kuulub üle 300 eraisiku Euroopast, Põhja-Ameerikast ning Aasiast ja Vaikse ookeani piirkonnast.
Kõige selle kohta ütleb Akseli Ratamo kirjutatud artiklis Aatos Erkko: „On olemas ühiskonnaklass, kes kõige poliitilise võimu ülapoolel – see juhib maailma tulevikku ja sellest ei räägita avalikult." Ja veel: „Näitelavale on ilmunud omalaadne, täiesti uus rahvusvaheline ühiskonnaklass, mille sündimist barrikaaditasandile jäänud Marx ei oleks osanud ette kujutadagi. See on kõikidest klassivõitlusteooriatest kõrgemal ja kättesaamatu."
Aatos Erkko kirjutas, et 1970-ndatel aastatel muutus maailm juhitavaks salajaste mõttekodade poolt. Ta mainib selliseid koosolekuid nagu eelpool nimetatud Bilderberg ja Trilateraalne komisjon, kus Erkko sõnul on ka tema ise osalenud ja otsustanud maailma tulevikku puudutavaid küsimusi – jutt on loo nimikangelase sõnul „harmoonilisest juhtimisest."
BBC on saanud võimaluse tutvuda Bilderbergi 1955. aasta koosoleku protokollidega ja tegi neist 2003. aastal raadiosaate. Saatetegijad annavad teada, et Euroopa Liidu loomine otsustati juba siis. Videos võib seda kuulata saate 10. minutist alates. Rõhutatakse ka otsuse salastatust.
Siinkirjutajal puuduvad andmed selle kohta, kellel Eesti poliitikutest on abonement ehk pilet Bilderbergi sündmustele, ent Soome kodanikud teavad, et sealse riigimeedia YLE peatoimetaja Merja Ylä-Anttila kuulub Trilateraalse komisjoni juhtkonda. Arvestades YLE üldist hoiakut, ei ole ka midagi imestada. Või siis tähendab see, et ei maksa imestada, miks on YLE ja Helsingin Sanomat nii aktiivsed kodanike ajude pesemisel homopropaganda ja rohedemagoogiaga.
Siinkirjutaja ei taha hakata üle kordama juba öeldut või ümber jutustama seda, mida enda ümber näeme – Rockefellerid ei eita tänapäeval enam oma huvi maailmakorra ümberkujundamise osas. Ilmselgelt tegutseb maailmas klasside- ja ühiskondade ülene seltskond, kes on „lihtsurelikele" kättesaamatus kõrguses. Nende huvides süttivad ja vaibuvad sõjalised, majanduslikud ja poliitilised konfliktid ning kriisid. Nende võimuses on tõsta kõrgustesse kaabakaid ja trampida mutta neid, kes neile ei meeldi.
Sellises maailmas me elame. Loodusseaduste kohaselt ei ole aga miski siin olemises igavene. Nii, nagu kadusid mongolite ja brittide impeeriumid, nii nagu pankrotistus keskaja Euroopa finantshiid – Fuggerite kaupmeestesuguvõsa, nii kaob ka kõik muu selle maailma hiilgus.
Üks tuttav vanahärra, kes nüüdseks on siit ilmast lahkunud, oli viimases sõjas Alfons Rebase pataljonis. Ta läks tribunali alla, kuna rääkis 1943. aastal sellist hullu juttu, et Kolmas Reich olla sõja kaotanud. Ükski tervemõistuslik inimene ei oleks toona temaga nõus olnud. Aga siis selgus, et vanal Evaldil oli õigus. Ei läinud kahte aastatki, et 1000-aastane Reich kokku variseks.
See´p see on … Aastal 1987 näis, et ka punavõim on vääramatult kuhugi teel. Küll vingerdades ja longates, aga jaksas veel tuld pursata ja inimsaatuseid lömastada. Ja kui see hirmus koletis kärvas, said tema tallipoistest korraga hoopis uued inimesed.
Oleks pidanud tegema neile luukambrit, aga nad olid harjunud poliitilises sõnnikus ellu jääma ja libistasid end vaikselt tagasi võimukoridoridesse ja veel kõrgematele korrustele. Aga, nagu öeldud, ei ole miski siin ilmas igavene. Minul on matusesüldi materjal juba ootamas.
Oled kutsutud pidusse, kui komissarid on ametist lahti lastud. Rõõmsaid peiesid, hea lugeja!