Ühes hiljutises kõnes juhtis endine Dallase Föderaalreservi president Richard Fisher tähelepanu sellele, et Föderaalreservi (Fed) hõlpraha ja madala intressimäära poliitika põhjustaski rahva viha, mis Donald Trumpi Valgesse Majja virutas. Loomulikult on Fisheril õigus, et Fedi poliitika on keskklassi õhukeseks "hööveldanud," kirjutab Ron Paul. Siiski pole probleem mitte Fedi teatud poliitikates, vaid süsteemis endas – nn fiat-raha ehk maksevahendi süsteemis, mida majandab salatsev keskpank.
Föderaalreservi poolt genereeritud lisaraha tekitab majanduslikku ebavõrdsust. Seda seetõttu, et kui Fed sekkub ja raha kogust rohkendab, on jõukal järjel investorid ja teised omapoistest kapitalistid esimesed, kelle kätte see uus raha läheb. Ja see majanduslik eliit jõuab nautida kõrgendatud ostujõudu, enne kui Fedi inflatsiooniline poliitika massilise hinnatõusu kaasa toob. See aitab tõsta nende elustandardit.
Kuniks uus raha allapoole ehk kesk- ja töölisklassi ameeriklasteni nõrgub, on inflatsioon majanduses juba oma töö teinud. Ja nii käib keskmise ameeriklase elatustase Fedi rahatrüki tõttu alla.
Mõned Fedi kaitsjad kinnitavad, et inflatsioon ei mõjuta negatiivselt kellegi elustandardit, kuna hindadega samas tempos tõusevad ka palgad. Kes seda väidavad, eitavad tõsiasja, et Fedi sammude mõju sõltub sellest, kuidas inimesed Fedi sammudele reageerivad.
Nagu ajalugu näitab, ei tõsta rahahulga kasv üksnes hindu, vaid põhjustab ka raha voolamise teatud spetsiifilistesse sektoritesse, tekitades mulli, mis tagab nende sektorite investoritele ja töötajatele (ajutiselt) sissetulekute kasvu. Mis puudutab töötajaid ja investoreid teistes sektorites, mida Fedi poolt genereeritud buum ei puudutanud, siis nende ostujõud ja elustandard käivad alla.
Fedi tekitatud mullide, buumide ja krahhide probleemi ei likvideeri ka "reeglitepõhine" rahapoliitika, kuna kongress ei saa kehtestada reeglit, mis dikteeriks, kuidas üksikisikud peaksid Fedi poliitikale reageerima. Ainus viis buumide ja krahhide tsükli likvideerimiseks on kõrvaldada Fedi vägi raha juurde trükkida ja intressimäärasid manipuleerida.
Kuna Fedi sammud moonutavad investorite, ettevõtete ja töötajate pilti majandustingimustest, pole Fedi poolt tekitatud buumid jätkusuutlikud. Lõpuks sekkub reaalsus, mull lõhkeb, ning majandus kukub langusse.
Krahhi puhul oleks kongressi ja Fedi poolt parim lubada langusel lõpuni käia. Langused on majanduse viis ennast Fedi tekitatud moonutustest puhastada. Kuid kongress ja Fed loomulikult keelduvad seda lubamast. Nad käivitavad hoopis järjekordse uue äritsükli – taas tükitakse juurde raha, jälle järgnevad stiimulid kulutuste genereerimiseks, taaskord päästetakse ettevõtteid.
Mõned progressiivsed ökonomistid tunnistavad tõsiasja, et Fed tekitab majanduslikku ebavõrdsust ja kahjustab tavalisi ameeriklasi. Sellised progressiivid pooldavad permanentselt madalaid intressimäärasid ja rahatrükki. "Töölisklassi õiguste eest võitlejaina" eiravad nad seda, kuidas rahatrükk juba iseenesest majanduslikku ebavõrdsust tootab. Pikemad hõlpraha perioodid tähendavad ühtlasi pikemaid ja valusamaid surutisi.
Järgmiseks presidendiks valitud Donald Trump on tunnistanud, et kuigi tema äri lõikab madalatest intressimääradest tulu, on Fedi poliitika enamikele ameeriklastele kahjulik. Valimiskampaania ajal lubas Trump viia Fedis läbi auditi, ja seda juba esimese 100 päeva jooksul pärast ametisse astumist. Kahjuks ei ole Trump pärast valimisvõitu teinud ühtegi avaldust rahapoliitika ega Fedi auditeerimise seadustamise kohta. Need meie hulgas, kes mõistavad, et rahapoliitika muutmine on võtmelise tähtsusega Ameerika taas suureks muutmiseks, peavad kahekordistama oma pingutusi veenmaks kongressi ja uut presidenti, et Föderaalresevrile tuleb teha audit ja kogu asutus seejärel kinni panna.