Aeg on käsitleda veelkord Rudolf Rimmeli enesetapukirja „Brüsseli niidi otsas Toompeal karglevad päriseuropiidid“. Ka Euroopa Liit nagu kõik impeeriumid, laguneb, kuid paljud rahvad on selleks ajaks olematud, kirjutas luuletaja Rudolf Rimmel aastal 2003, kaheksa päeva enne vabasurma minekut. Sissejuhatuse ja lõpuusutluse autoriks on Aldo Maksimov.

Euroopa Liit on rahvaste kalmistu.
Valmistu, eesti rahvas, valmistu!

2003. aastal, samal ajal kui Eesti otsustas referendumiga saada Euroopa Liidu liikmeks, läks vabasurma luuletaja ning publitsist, omaaegne tuhandete noorte kaustikute ning päevikute lemmikautor Rudolf Rimmel.

Rudolf Rimmel viskus oma korteri aknast surma laupäeval 6. septembril 2003 kell 12.09. Ta jättis endast maha hüvastijätukirja, millest koopia tõi tema lesk Eesti ajalehtede toimetustesse. Ainsana avaldas sellest katkendeid Õhtuleht. Nii valikuline ja ebaobjektiivne oli Eesti meedia juba 16 aastat tagasi…

Nädal aega hiljem otsustas pisut alla 67 % Eesti rahvast saada ELi liikmeks. See oli Malta järel altpoolt teine tulemus, näiteks Slovakkias, Sloveenias ja Leedus oli see 90 % kandis. Kolmandik Eesti rahvast oli siiski ELi suhtes kriitiline, mida tagantjärgi on hea meeles pidada.

Ning mitte juhuslikult ei lahkunud RR elust samal ajal kui toimusid määrava tähtsusega sündmused Eesti poliitikas, elus ja enesemääramise ajaloos. Sellest allpool jutt ongi.

Kõigepealt avaldame täismahus artikli, mille RR saatis septembri algul 2003 Eesti ajalehetoimetustesse.

Rudolf Rimmel – “Viimne kujund” (2003)

Kasutan õigust viimasele sõnale ja soovile. Minu viimane sõna on “Viimne kujund” ja viimane soov, et lisaks päevalehtedele avaldaksid selle koos värssidega maakonnalehed.

Miski ei ole kirjutatud honorari saamiseks. See on hüvastijätt oma rahvaga ja kõigil on õigus öeldut soovi korral kasutada. Olen avalikkust vältinud üle kuue aasta, sageli olen “avalikkuses” toimuva pärast tundnud häbi. Nüüd soovin ja vajan inimeste kaasamõtlemist.

Peale ühe ja ainsa ei ole euroliiduga kaasnevatel hädadel minu silmis tähtsust. Seetõttu räägingi ühest ja ainsast, mille tekitab iseseisvuse “osaline delegeerimine”.

Jüripäeval 1991 kirjutasin luuletuse “Iseseisvumine”, mis ilmus Rahva Hääles 14. augustil, seega kuus päeva enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Tõe huvides palun luuletus avaldada ka nüüd koos nopetega hilisaastate lühivärsistustest. Autorina on kõhe, kuidas “Iseseisvumises” öeldu on täide läinud. Täitumata on lõpu veeuputuse kujund, kuid läheb täide seegi, kui hääletame pimesi Euroopa Liitu astumise poolt. Noa laeva ei maksa oodata.

“Eestlaste koha hõivavad sisserändajad“

Mis võib Eestis toimuda pärast taasiseseisvumist, oli aimatav juba aastail 1990. Samuti on aimatav, mis juhtub, kui ühineme euroliiduga. Umbes inimpõlve pärast on meid 900 000 asemel 700 000 ja Igavikku läinud kahesaja tuhande eestlase koha on hõivanud sisserändajad.

Ainuüksi Eesti kliima ja seni suhteliselt lagastamata loodus muutuvad järjest ligitõmbavamaks. Kas tahame või ei, seguneme tulnukatega ja kahe kuni nelja inimpõlve möödudes on eesti keel kui kultuurkeel muutunud tähtsusetuks. Või olematuks. Ilusast emakeelest on saanud köögi-, kodu- ja klubikeel. Veel paar inimpõlve ja eesti keel jääb vaid kandjatele ning ajalukku. Pole keelt – pole rahvast.

Enne kokkusulamist nn. vabalt liikuva tööjõu, pagulaste, juhuseotsijate, mujalt tulnud kurjategijate, terroristide ja kõigi teiste seaduslikult või salaja tulnutega tabavad meid rahvus- ja usukokkupõrked. Esimene mošee kerkib pärast moslemite eelsalga saabumist.

Meie inimmass on nii väike, et ei suudaks sisserändajate lainele vastu seista juba nüüd. Põlvkonna või kahe pärast oleks see täiesti välistatud. Meie ettevõtlikumad noored koliksid mujale ja sünnitaksid lapsed seal. Need ei oleks enam eestlased.

Noored ja elujõulised muulased – kõigi etnilist päritolu on võimatu ennustada – sünnitaksid oma lapsed siin ja neist ei saaks eestlasi. Tulnukate esimese surve all hakkaksid ägama koolid ja seejärel hakkaks koos seadustega rebenema põlisrahvas.

Tähtsusetud keeled kaovad“

Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin kaksikvärsi Rahvas, mõtle halvale sagedamini kui heale. / Juurteta mets tungib juurtega metsale peale.

Euroopa Liiduga ühinemisel kasvaks juurteta inimmetsa pealetung pidurdamatult. Ja nimelt seda kuskil soovitaksegi, muidu ei oleks välja mõeldud tööjõu ja kapitali vaba liikumist. Väikeste rahvaste ja keelte näiline kaitse on pinnavirvendus ja miljonite kodumaa hüljanud inimeste ränne on põhjahoovus.

Praegu Euroopa Liidu nime kandev ühendus ei ole algusest peale olnud miski muu kui suurettevõtete/kartellide huve teeniv äriprojekt, mille vormistasid poliitiliselt ja õiguslikult riiklikud institutsioonid.

Tänaseks on ühendusest saanud äriimpeerium, millel on demokraatlik esikülg ja hämar kulissidetagune, kuhu “vabalt liikuva tööjõu” silmad ei ulatu vaatama. Sinna ei ulatu vaatama ka n.-ö. kohalike poliitikute silmad.

Jutt suurte ja väikeste liikmete võrdsusest ja võrdõiguslikkusest peab paika sama palju kui jutt eesti keele võrdväärsest staatusest. Nn ametlike keelte rohkus on pelk demokraatiamäng. Ainsad võrdsed ja “kõige võrdsemad” on ühenduse töökeeled ja nende hulka koos teiste tähtsusetute “ametlikega” ei tõuse eesti keel iial.

Varem või hiljem tehakse ülikulukale, kohmakale ja totrale keelte ilutulestikule lõpp ning jääb kaks kuni neli töökeelt. Öeldakse, et rahal ei ole rahvust. Õigem ja täpsem oleks öelda teisiti: raha ei salli rahvust.

„EL – kogu maailma liit ilma kristlike väärtusteta?“

Massipsühhoosi teke on sageli sama märkamatu kui aeglane. Ent mida suuremad hulgad saavad haaratud, seda kiiremini hakkab nakkus levima. Euroliiduga ühinemise ümber toimuv oli/on massipsühhoosi eri liik nii meil kui ka mujal.

Seni on ELi nimelise äriimpeeriumi laiendamine kulgenud suhteliselt hõlpsasti ja Balkani riikide püünisesse meelitamine läheb veel libedamalt. Mida aeg edasi, seda vähem osatakse ütelda, kus Euroopa Liit algab, ja kus lõpeb.

Võibolla tosina aasta pärast on liidu idapiiri tähtsaim kants Vladivastok. (Viisavabadus Venemaaga tähendaks sedasama.) Ja kui liiduga on ühinenud Türgi, võib mõni eriti suure kaliibriga “transkontinentaalne strateeg” sõbralikult soovitada võtta liitu ka Türgi naabermaad Süüria, Iraan, Iraak ja teised.

Etniliselt ongi euroliit ammuilma Euroopa, Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika, araabiamaade ja kokkuvõttes kogu maailma liit. Kes ta siis on, see müstiline eurooplane, kelleks kutsutakse saama eestlasi? Ja kes oleme meie, kas asiaadid? Ja millised on need euroopalikud väärtused, kui liidu kavandatavas põhiseaduses ei taheta isegi vihjata Euroopa kristlikele traditsioonidele?

Kirjanik Rudolf Rimmel kassiga. Foto: erakogu

Eesti ei ela ELi etnilist paabelit üle“!

Endiste koloniaalimpeeriumide emamaad oigavad kunagiste asumaade põliselanike sissetungist ja on eluliselt huvitatud nn pagulaste hajutamisest teistesse riikidesse. Kui suured “kvoodid” on siin määratud Eesti kanda, ei teata Toompeal ega Kadriorus. See-eest on teada, et peame olema valmis tulnukate vastuvõtuks.

Olemegi “valmis”: meilt on rahvus juba võetud, nagu on kombeks “unistuste Euroopas”. Kes ei usu, võib avada oma sinise passi. Ühe impeeriumi etnilise segipaiskamise suutsime üle elada ning jääda rahvaks. Nüüd peame “vabatahtlikult” valmis olema veel mitme endise koloniaalimpeeriumi etnilise paabeli üleelamiseks. Me EI ELAKS SEDA ÜLE, MEID ON LIIGA VÄHE.

Väited Eesti kaitsetusest, majanduskrahhist, Venemaa ahelatesse sattumisest, isoleeritusest jms. väljaspool euroliitu on nii jaburad, et neist ei tasu rääkidagi. Väitjad loodavad rahva rumalusele, paremal juhul kergeusklikkusele.

Ise osavalt manipuleeritud, on nad ka osa rahvast suutnud pöörata paradiisi tõotavasse eurousku. Ja ega siin ole õigust kellelegi midagi ette heita. Kes tahab olla manipuleeritav, see olgu; kes tahab olla ostetav, see olgu; kes tahab olla müüdav, see olgu. Vabal maal võib kõike vabalt müüa ning osta.

Üks jaole pääsenud vennaskond müüs maha rahva kätega ehitatud vara, nüüd on tegutsemas teised. Et vara on valdavalt müüdud, on jäänud viia Euroopa turule eesti rahvas. Seda üritataksegi 14. septembril. Kui müük õnnestub, siis “rahva enda tahtel”. (Nagu hiljem selgus, 66,83 % Eesti rahva soovil, tõsi – toim.).

„Tean, et Eesti tuleks toime iseseisvalt, ilma ELita“

Nagu Euroopa Liit on algusest peale monopolistlik äriprojekt, nii on ka sellega ühinemine kohalike persoonide äriprojekt, kellele poliitiline ja kellele majanduslik. Massipsühhoosist haaratud jooksevad kaasa. (Palun andestage pisut jõhkralt kõlav otsekohesus.)

Eesti riik ei ole veel välja kujunenud, iseseisvusaastail on seda pigem lõhutud kui ehitatud. Meie nn poliitikute jõud on kulunud enamasti võimuvõitlusele, kaklemisele, vaenu õhutamisele, ahnitsemisele jne.

On neid, kellele ühinemine euroliiduga on põgenemine vastutuse eest tegemata jäänu pärast, ja on neid, kes tahavad põgeneda vastutuse eest praegu ja tulevikus. Kui ühineme, saab kõik hädad veeretada Brüsseli kaela.

Aga palju on neidki, kes julgeksid võtta vastutuse enda kanda, et muuta Eesti tugevaks rahvusriigiks väljaspool (juba juhitamatut ja liitriigiks pürgivat) euroliitu. Usun, sest tean, et iseseisev Eesti tuleb toime sama edukalt kui Šveits, Norra, Island ja kõik teised, kes on europüünisest väljas.

Inimeste lõputa peibutamine Euroopa Liidu nänniga on häbiväärne, alandav, eksitav ja lõpuks alatu. (Nännil on vähemalt neli tähendust.) Kõik tuleb kord kuhjaga kinni maksta, ja rängim tagasimakse on eesti rahvas.

“Hirm oma rahva pärast seletab ka minu lahkumist“

Rahva enesesäilitamisvaist suikus pärast 20. augustit 1991. Kiiresti ununes ka kogemus, mida tähendab olla eestlane. Noortel seda kogemust õieti polegi. Kui Eesti ühineb ELiga, kogetakse eestlaseks olemist – kunagi hiljem, uuesti. Kuid siis pole valusa kogemusega enam midagi peale hakata. (Siinkohal me saamegi rääkida rahvusluse ja iseseivusmeelsuse ning EKRE tõusust 21. sajandi II kümnendil – toim.).

Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima mitme rahva vahel, tuleb valida oma rahvas.

Sügavaim ja ilusaim tõde, mille sain kasuemalt, kõlab lühidalt nii: inimene peab elama ja surema oma rahva keskel. Minu vabatahtlik lahkumine ei ole vabatahtlik, selleks sunnib hirm oma rahva pärast.

Ärge võtke minu otsust ja tegu kui vabasurma, vaid kui viimset kujundit. Kui astume Euroopa Liitu, kustub eesti rahvas ajaloo seisukohalt sama kiiresti nagu mina hetkeajas.

See kujund tuli esimest korda pähe 25. juunil, kui selgus, et rahva ajude pesemine ja loputamine ning europrügiga täitmine on viidud kõrgeimale tasemele. Püüdsin kujundist vabaneda, kuid mööda Eestit rändnäitlejatena ringi sõitvate euroagitaatorite järjest tihenevad etendused ei lasknud.

Palun andestust kõigilt, kelle vastu olen ehk olnud tahtmatult ülekohtune.

“Laguneb ka äriimpeerium nimega Euroopa Liit”

14. septembril selgub, kas uus veeuputus jõuab Eestisse või ei. Ja võib-olla on nii, et eestlased suudavad hääbumisest päästa ka läti keele ja rahva…

Hääletama peavad minema kõik, kellele on tähtis oma maa saatus. Palun, et keegi, kes on seni kõhelnud või tahtnud jääda pealtvaatajaks, siiski läheks ja ütleks “EI” minu asemel.

Kõik impeeriumid on inimvaenulikud ja lagunevad varem või hiljem. Laguneb ka äriimpeerium nimega Euroopa Liit. Pole tähtis, kas see toimub vereliselt või veretult, paljud rahvad on selleks ajaks olematud.

Kui suurem osa hääletajatest ütleb ühinemisele “jah”, olen käitunud nagu oma rahva vaenlane ja kõigil on õigus tulla ja loopida mälestus minust kividega surnuks.

*       *       *       *

Palju kuid on peas keerelnud kaks värsirida ja ei tea, kas need peaksid olema neliku algus- või lõpuread. Ehk õnnestub kellelgi leidlikumal nelikvärss lõpuni kirjutada. Read on sellised:

me sõdime võõras sõjas
seal valame oma verd

August-september 2003

Kirjanik Rudolf Rimmel töölaua taga. Foto: erakogu

Rudolf Rimmel – “Iseseisvumine”

müü maha mets ja meri ja kallas liivane
su lahjenenud veri siin pole viimane

müü maha au ja häbi ja veri vesine
nii tunned pole läbi sul ninaesine

müü maha õhk ja vesi müü hingest isamaa
ja hakka kambakesi siis rõõmust kisama

müü maha laps ja naine see mitte viimane
kui kauge aseaine näib küllalt kiimane

müü maha hing ja ihu mis soe ja süldine
ja tõesta müümiskihu on ilmas üldine

kui maa on müüdud haljaks ta hakkab klantsima
siis kisu ennast paljaks ja kuku tantsima

sa tantsi paesel kaldal mis jääst on tuline
ja karju ülalt alla hei nii me tulime

müü maha kaldatuled müü kogu kupatus
siin sinu järel tuleb uus suur veeuputus

  1. aprill 1991

“Rudolf Rimmeli lühivärsistused”

ähkiv valitsus lükkas rahvast ja maad
keegi lõugas no kuhu nii jõuad
keegi vastas ära lõuga vastu lõugu saad
Euroopa Liit ajas pärani lõuad
+++
viib Euroopasse koolirada
valitsus läbi teeb õppe
kuidas eestlased nakatada
viiruslikku eurotõppe
+++
aus eesti mees käis endisajal Moskvas
seal Moskva härralt sai ta sugeda
nüüd eesti härra Brüsselis käib kostmas
tal Brüsselis on meeldiv pugeda
+++
isamaalased üksi ja grupiti
müüvad Eestimaad hulgi ja jupiti
müügi vahel nad rõõmuga kisavad
armas eestlane armasta isamaad
+++
poliitikas ei ole Eestis diletante
on ühes tõllas vaenutsevad leerid
Euroopa Liidust tuleb konservante
ja saabki eesti rahvas palsameerit
+++
Austriale löödi trahvilöögid
ülal Toompeal jätkus eurovirkus
eesti rahvas aga välja öögib
Brüsseli eurootikute tsirkust
+++
sündmused ja asjaolud hargnevad
Brüsselist ja Brüsselisse niidid
tõmbamisel niidi otsas karglevad
Toompeal nood päriseuropiidid
+++
jahiturism on euroturism
euroturism on noobel turism
noobel turism on jahiturism
jahiturism on tapmisturism
+++
meie jalge alt müüakse maad
müüakse Eestit me isamaad
tunne on nii nagu laguneks jää
seisame järvel ja tuge ei jää
+++
omariiklust vaikselt antakse käest
riigikujud mõtlevad kõigest väest
kui omariiklus ei taha lakata
mis siis sellega peale hakata
+++
Napoleon ja Hitler pole olnud liidus
kuid eri ajal vendadena käitunud
ja homme ainsa pauguta Euroopa Liidus
on nende usk ja unistused täitunud
+++
maha tantsime kaerajaani
head sotsialistlikud noodid
Moskva dikteeris plaani
Brüssel dikteerib kvoodid
+++
kui vanake nõdraks muutus kiidust
ta hakkas eurounelmates vestma
et eesti rahvaski Euroopa Liidus
jääb tema seltsis igavesti kestma
+++
aus inimene otsib tarka poolt
kui totrus vahib kahest kaarest vastu
kes hääletab Euroopa Liidu poolt
see annab hääle eesti rahva vastu
+++
Euroopa Liit on rahvaste kalmistu.
Valmistu, eesti rahvas, valmistu!
+++
Kui elab see rahvas ja elab keel,
siis sinagi kestad veel ja veel.

Loo lõpetuseks on üsna sobilik teha lühiusutlus Rudolf Rimmeli nimekaimu Kai Rimmeliga (715), uue Riigikogu kandidaadiga neil valimistel. Tema aitab meil RRi hõimlasena ka avada pisut selle artikli tagamaid ja mõtestada neid ridu.

Kai Rimmel EKRE rändeleppe vastasel meeleavaldusel. Foto: erakogu

Kes on RR sulle?

Mulle otseselt pole keegi, ta on mu abikaasa vanaonu tütre poeg.

Ma isiklikult teda väga hästi ei tundnud. Nagu ütlesin, siis oli ta suhteliselt eraklik. Tema värsiread aga on jäänud mind kummitama ja aegajalt loen jälle üle. Ma isegi ei oska öelda, mis neis on.

Kas ja millist vastukaja Õhtulehes 2003 septembris ilmunud artikkel tekitas?

Jutt on ilmunud loost.

Esmane mõte oli ilmselt kõigil lähedastel, et ta vandus alla oma saatuselöökidele ning sellest ka taoline kirjatükk.

Tema elu oli lugemine ja luuletuste kirjutamine ning nüüd pimedaks jäädes kaotas elu igasuguse mõtte. Ilmselgelt keegi ei osanud võtta tema värsiridu “Iseseisvumine” või “Rudolf Rimmeli lühivärsistused” prohvetliku ettekuulutusena, vaid ühe elust räsitud luuletaja soovunelmana. Mida ütlevad täna kõik need teravakeelsed arvustajad?

Muide kui rääkida ELi astumise referendumist, siis kuidas ise käitusid?

Mina ütlesin “EI” ja ma ei olnud enda hinnangul ka siis mingi stagnant, vaid mul oli Eesti riiki rohkem usku iseseisvana. Kui väike Island saab hakkama, miks siis mitte meie.

Rudolf Rimmel oli Mees, kes uskus aastal 2003, et iseseisev Eesti tuleb toime, nagu Island ning see on ju ka tõsi täna. Ta uskus eestlastesse ja vabasse Eestisse.​

Rimmel oli Eesti üks parimaid armastusluule kirjutajaid ja sügava jälje on jätnud ka laulusõnade kirjutajana. (Mõelgem lugudele nagu Mahavoki „Tunnete keel“, Urmas Alenderi „Haldjasaar“, Gunnar Grapsi „Mis jääb meist maha?“, Ruja „Pajats“, Dramamama „Ma kuulen ööse su õnnelikku naeru“.

Kuidas hindasid sina RRi hüvastijätukirja sisu tollal – 2003 ja nüüd?

Kui tollal ma ei mõelnud neile värsiridadele kui mingile ettekuulutusele vaid lihtsalt ühe luuletaja fantaasiale, siis täna ma pean siiski hirmunult tõdema, et see kirjutatu vastab tõele ja edasist saatust ei taha kuidagi oma lastele ega kaasmaalastele soovida.

Tuleb tunnistada, et 2003 a oli euroskeptikuid kui selliseid väga vähe. Kas RRil oli ka mõttekaaslasi? Ta oli ajast justkui kümme aastat ees?

Selle kohta ei oska täpselt midagi öelda, sest ta oli suhteliselt kinnine ja enesessetõmbunud ning eriti palju sugulastega ei suhelnud.

Kui ta kirjutas, et hirm oma rahva saatuse pärast pani teda lahkuma, siis mõned hirvhambad arvasid, et ta tahab endast teha märtri. Kas see ikka oli nii? Lugege need värsiread uuesti üle ja mitte üks kord.

*       *       *

PS! Olgu lisatud, et korra hiljem, 2017 aasta 27. juuli numbri interpreteeris Jaanus Kulli Õhtulehes korra veel seda Rudolf Rimmeli hüvastijätukirja.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!