Moslemid palvetavad ühes Stuttgarti mošees. Foto: Daniel Naupold, AFP/Scanpix

Lidia Waltz kirjutab sellest, et Saksamaal kõlavad juba soovitused, et immigratsiooni ja islami levikuga rahulolematud sakslased võiksid oma maalt ära kolida.

“Sakslased Saksamaalt välja!” See, mille eest vasakliberaalid võitlesid, on nüüd peagi tõeks saamas. Keda Jumal tahab karistada, sellelt võtab ta mõistuse. Roheliste partei deputaat tegi Maini-äärses Frankfurtis sakslastele ettepaneku minema kaduda. Eelmise aasta novembris toimus avalik arutelu kolmanda Frankfurt-Hauseni linnaossa ehitatava mošee asjus. Linnaosas on kõigest 6500 elanikku. Enne kavandatud koosolekut allkirjastasid 1074 hääleõiguslikku kodanikku petitsiooni, millega avaldasid oma vastuseisu kavandatavale mošeele. Pärast seda kutsusid võimud Hauseni “paremekstremistid” kiirelt kokku.

Kui koosolek oli haripunktis, puhkes tõeline skandaal, mille provotseeris roheline poliitik Nagress Eskandari-Grünberg, päritolult iraanlanna. Tema seisukohad mošee ehitamise osas kutsusid esile tõelise tormi. “Me ei ole siin staadionil! Ja teate, kui teile ei meeldi, siis kolige siit maalt minema!” lõikas Eskandari-Grünberg protestijatele vahele.

Frankfurdi linnavalitsuse saalis ei ole varem vist kunagi sellist pahameeletormi olnud. Raputades rusikaid ja avaldades valjuhäälselt oma pahameelt lahkusid kodanikud demonstratiivselt saalist. Keegi osalejatest suundus hüüdega “Viimane kustutab tule!” elektrikilbi juurde ning viis lubaduse täide. Täielikus pimeduses kasvas pahameel veelgi. Lavalt, kus presiidiumis istusid võimuesindajad, kostusid ehmunud hüüded ja lubadused kutsuda politsei. “Pange lõpuks ometi tuli põlema, pange tuli ometigi põlema!” karjus hüsteeriline koosoleku juhataja.

Pärast seda, kui valgus süttis, katkestas koosoleku juhataja istungi ning kui seda kunagi jätkataksegi, siis ilmselt ilma nende kodaniketa, kellele tehti ettepanek emigreeruda.

Sakslastele soovitatakse lahkuda omaenda maalt. Sellest peavad olema teadlikud mitte ainult Saksa Liitvabariigi elanikud, vaid ka inimesed teistes riikides. Eriti seal, kus võimud samal moel upitavad aktiivselt tagant välismaalaste immigratsiooni.

See ei olnud esimene kord, kui roheliste rahvasaadik Nagress Eskandari-Grünberg teeb sakslastele ettepaneku maalt lahkuda. Intervjuus ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung ütles ta: “Frankfurtis elanikest on 40% välismaalased ja kellele see ei meeldi, võib minema sõita.”

Nagress Eskandari elab Saksamaal 1986. aastast, kui õppis Maini äärses Frankfurtis psühholoogiat. Proua Eskandari on linnavalitsuses immigratsiooni- ja integratsioonikomitee eesistuja. See daam võtab juba ammu sõna selle eest, et muuta sakslased linnades vähemuseks. Siin on mõningad tsitaadid tema ütlustest 2003. aasta juulis peetud üritusel “Koostöö immigratsiooniprogressiga”: “Immigratsiooni vallas on meie ülesandeks vastu pidada konfliktidele ning mitte mingil juhul kellelegi alla anda.” “Integratsioon ei ole immigrantide, vaid enamuse ülesanne. Meie, Roheliste partei liikmed, keeldume ükskõik millisest immigratsioonipoliitikast, kui selle all mõistetakse immigrantide sobitamist ühiskonna enamuse tahte järgi.”

Kõnest rahvusvahelise kultuuri nädalal Offenbachis 2003. aasta sügisel: “Sellised linnad nagu Offenbach ja Frankfurt on eeskujuks teistele. Mida rohkem elab linnades migrante, seda rahumeelsem on sealsete elanike kooseksistents.”

“Ajaloolise süü” koormaga maadligi surutud sakslane on kindel eesel, kes nurisemata ja kuulekalt tassib oma turjal rahvusvaheliste globalistide poolt sinna laotud koormat. Saksamaa Liitvabariigi poolt viljeldav demokraatia ei tohi aga mitte mingil juhul saada jäljendatavaks eeskujuks, kui rahvad tahavad säilitada oma vabaduse ja sõltumatuse. Vastupidi – maailma rahvad peavad paljastama need meetodid, millega tänapäeval saksa rahvast põlvili hoitakse, sest homme kasutatakse neid võtteid nende eneste peal.

PS. Kas ei oleks aeg teha Saksa konstitutsioonikohtule ettepanek radikaalselt saksavaenuliku Roheliste partei keelustamiseks?

Lidia Waltzi teksti väljaandest Die Russlanddeutschen vahendas oma blogis Arkadi Krasiltšikov, tõlkis Roland Tõnisson