Vahetult enne Rootsi parlamendivalimisi sai noor katoliiklane ja Rootsi Demokraatide liige Max-Martin Skalenius kogeda Rootsi vasakäärmuslaste "sallivust" ja "armastust", kui teda rünnati, sõimati, mõnitati ja tema peale sülitati vaid seetõttu, et ta kandis tänaval Rootsi riigilippu.
Noor traditsiooniline katoliiklane Max-Martin Skalenius sai enne hiljutisi Rootsi parlamendivalimisi omal nahal tunda Rootsi vasakpoolsete "sallivust" ja "armastust", kui ta pärast Rootsi Demokraatide kõnekoosolekut Rootsi riigilipuga lihtsalt mööda tänavat jalutas – vasakradikaalid sülitasid tema peale, tõukasid teda, piirasid ta ümber, rüvetasid tema käes olnud Rootsi lippu ning sõimasid teda natsiks ja rassistiks, hoolimata tõsiasjast, et Max on ka ise sisserändaja ning tema vanaisa aitas Teise maailmasõja ajal oma eluga riskides juute ning saadeti natside koonduslaagrisse.
Maxil õnnestus enamus rünnakutest videole jäädvustada ning hiljem oma Facebooki kontol avalikkusega jagada – hetkeseisuga on sealt kulutulena levima hakanud videot vaadatud juba üle 1,1 miljoni korra ning see on puudutanud teravalt Rootsi ühiskondlikku närvi ja löönud taaskord lõkkele poliitilise arutelu erinevate maailmavaadete ja leeride vahel. Loo kangelane Max-Martin Skalenius oli lahkelt nõus andma eksklusiivintervjuu portaalile Objektiiv, milles ta tutvustab põgusalt ennast meie lugejatele, räägib talle osaks langenud rünnakust ning annab ülevaate Rootsi praegusest poliitilisest kliimast ja ühiskondlikest suundumustest.
Tere, Max, palun tutvusta ennast lühidalt lugejatele.
Minu nimi on Max-Martin Skalenius, kuid kõik kutsuvad mind lihtsalt Maxiks, ma olen 21-aastane ja elan Göteborgis, Rootsis. Ma sündisin 1997. aastal Haugseundi külas Norra läänerannikul. Minu perekond kolis Rootsi, kui ma olin umbes 5-aastane. Ma olen alates kuuendast eluaastast mänginud erinevaid muusikalisi instrumente, hetkel mängin aga eelkõige klaverit ja trompetit. Mulle meeldib väga Bachi ja Chopini looming. Samuti olen tegelenud suurema osa oma elust spordiga ning osalenud eelkõige teivashüppe võistlustel, kuid nüüd keskendun ma eelkõige oma õpingutele.
Hetkel valmistan ma ennast ette psühholoogiaõpinguteks Göteborgi ülikoolis. Ma loodan oma õpinguid alustada 2019. aastal. Lisaks poliitikale ja õpingutele olen olnud pikaajaliselt tegev erinevates kristlikes organisatsioonides nagu näiteks Rootsi Noored Katoliiklased, kus ma täitsin pikalt ka asepresidendi kohuseid, ning hetkel juhin ma siin Göteborgis erinevaid kristlikke noorteorganisatsioone – peamiselt oma kohalikus koguduses Kristus Konungen (Kristus Kuningas). Igal aastal korraldan ma traditsioonilise katoliikliku palverännaku Chartres'i linna. Mul on samuti tüdruksõber, keda ma väga armastan ning kellega ma reisin mööda Rootsit ringi, et osaleda erinevates katoliiklikes noortelaagrites ja võtta osa sealsetest tegevustest.
Ma olen kasvanud üles üsna traditsioonilises kodus ning olen kogu oma elu kuulnud lugusid oma sugulastest ja esiisadest. Ma olen oma esiisade üle uhke. Näiteks mu vanaisa võitles Teises maailmasõjas ja aitas enda elu ohtu seades juute päästa. Ma olen ka väga uhke nende võitluse üle kommunismi ja sotsialismi vastu.
Ma võtan oma usku väga tõsiselt – ma olen pühendunud katoliiklane, kes soovib Rootsit taas kristlikuks muuta. Rootsi rajati kristliku riigina ning on olnud kristlik riik 1000 aastat, millest 600 aastat oleme olnud katoliiklik maa. Rootsi lipu andis meile Rootsi pühak Erik Püha, kes oli 12. sajandil Rootsit valitsenud katoliiklik kuningas. Kõigest viimase 40 aastaga oleme muutunud sekulaarseteks ateistideks.
Kohe, kui Rootsi muutus sekulaarsemaks, hakkas ka enamus meie probleemidest pihta. Me ei armastanud enam oma riiki ega hoolinud oma kultuurist ja traditsioonilistest väärtustest. Me elame nüüd väga viharohkes kultuuris, mis asetab raha, emotsioonid ja sunniviisilise "heategevuse" kõrgemale armastusest, alandlikkusest ja tõelisest heast tahtest.
Miks sa sellele koosolekule läksid? Kas selle korraldas erakond Rootsi Demokraadid? Mis oli selle koosoleku eesmärk?
Tegemist oli linnas korraldatud koosolekuga, kus Rootsi Demokraatide (Sverigedemokraterna, SD) juht Jimmie Åkesson rääkis avalikult Göteborgi elanikega. See leidis aset kõigest päev enne Rootsi parlamendivalimisi. Paljud olid tulnud teda kuulama ja linnaväljak oli üsna rahvast täis.
Kas samal ajal leidis aset suur protestiaktsioon? Kui palju inimesi selles osales? Kas sellel oli mõni peakorraldaja, nt kohalik Antifa, mõni Rootsi vasakpoolne partei, mõni LGBTQ organisatsioon? Või osalesid seal lihtsalt erinevad (radikaalsed) vasakpoolsed?
Jah, muidugi, selle vastu korraldati väga suur protestiaktsioon, millest võttis osa sadu inimesi. Ma usun, et protestijaid oli isegi rohkem kui SD toetajaid. Protestiaktsiooni korraldasid mitmed erinevad organisatsioonid. Nagu näiteks Antifa, RKU (Revolutsioonilised Kommunistlikud Noored), Ung Vänster (Rootsi vasakpartei noorteorganisatsioon), SSU (Noored Sotsiaaldemokraadid), LUF (Liberaalpartei noorteorganisatsioon). Kõik nad kandsid LGBTQ vikerkaarelippe.
Kas sa olid seal üksinda või sõpradega? Kui sa olid seal sõpradega, siis kuidas nad tekkinud olukorrale reageerisid?
Ma olin seal ühe oma lähedase sõbraga. Seal oli veel mitmeid inimesi, keda ma tunnen – peamiselt inimesed Rootsi Demokraatide parteist, kes aitasid seda üritust korraldada. Kuid nad polnud juures, kui rünnak aset leidis. Minuga kaasas olnud sõber oli täiesti šokeeritud nagu minagi. Ta ei osanud arvata, et nad on nii vägivaldsed ja täis viha. Ta ei olnud kunagi varem midagi sellist kogenud. Ta ütles mulle hiljem, et ta ei olnud kunagi varem sellist viha tundnud. Kuid õnneks ei lasknud me sellel vihal endast võitu saada, vaid jäime rahulikeks ega käitunud halvasti.
Kas konfrontatsioon tekkis vaid Rootsi lipu pärast, mida sa kaasas kandsid, või oli sellel ka mõni teine põhjus – mingi eellugu, varasem kokkupõrge?
Me ei teinud midagi, et neid provotseerida. Me jalutasime lihtsalt mööda. Mul oli käes väike Rootsi lipp ning mul oli samuti veel väiksem minilipp, millel olid tähed SD. Mõned protestijad nägid meid mööda jalutamas ning jooksid meie juurde ja hakkasid karjuma. Selle peale järgnesid ka ülejäänud protestijad ning hakkasid meie peale sülitama, meid tõukama ja meid natsideks, rassistideks jms sõimama. Neid oli umbes 30, samas kui meie olime vaid kahekesi. Me üritasime minema kõndida ning politsei moodustas viimaks seina, et protestijaid peatada. Kuid mõned protestijad murdsid kiiresti seinast läbi, jooksid meie juurde ning hakkasid meid uuesti ahistama.
Sel korral rebisid nad lipu mult käest, lõhkusid selle ning trampisid selle peal. Õnneks mu sõber kaitses lippu ja tal õnnestus see tagasi saada. Nad hakkasid seepeale mind uuesti tõukama, ahistama ning mu peale karjuma, et ma olen rassist ja nats. Ma üritasin selgitada, et ma pärinen perekonnast, kes tegelikult aitas Teise maailmasõja ajal juute ning et minu vanaisa oli koonduslaagris vang. Üritasin samuti selgitada, et patriootlikkus ja oma riigi armastamine ei muuda kedagi veel natsiks. Need on kaks täiesti erinevat asja.
Samuti on naljakas, et ründajad süüdistasid mind, et ma jälitan neid, kuigi ma üritasin selgelt sealt minema kõndida – kaks korda. Ma ei ole inimene, kes teisi provotseeriks. Ma ei ole oma elu jooksul kunagi kakelnud ega kunagi hoolinud ei tähelepanust või kellegi provotseerimisest. Ma olen lihtsalt tavaline noormees, kes armastab oma riiki ning soovib, et ta saaks kõndida tänaval Rootsi lipuga, ilma et teda rünnataks.
Veel on naljakas, et tegelikult ma isegi kohtusin eelneval päeval kahe ahistajaga. Ma läksin valimistel hääletama ning kandsin oma jaki küljes SD rinnamärke, millel oli ka partei logo. Ning kui ma valimisjärjekorras seisin, hakkasid nad minu peale karjuma, nimetades mind "kuradi natsiks, rassistiks, valgeks meheks" jne. Need inimesed ei hooli demokraatiast – nad seisavad valimisjärjekorras lihtsalt selleks, et inimesi hirmutada.
Kuidas sa hindad politsei reaktsiooni? Kas nendest oli abi ning kas nad käitusid adekvaatselt või oleksid nad sinu hinnangul pidanud jõulisemalt protestijatele vastu astuma?
Politsei reaktsioon oli kohutav. Kui rünnak toimus, siis kulus politseil nende eemaldamiseks ja meie kaitsmiseks liiga kaua aega. Politsei ei teinud midagi nende peatamiseks. Isegi kui nad mu peale sülitasid (mis on kuritegu), mind lükkasid (mis on samuti kuritegu) ning meie lipu röövisid (mis on taaskord kuritegu), ei teinud politsei midagi. Politsei oleks pidanud nad vahistama. Politsei oleks pidanud meid palju kiiremini kaitsma.
Ning mis kõige hullumeelsem – politsei ütles meile: "Te peate nüüd tänavalt lahkuma. Te ei tohi siin enam viibida." Seega nad eemaldasid hoopis meid tänavalt, mitte neid vägivaldseid protestijaid, kes mind ründasid. Ma jalutasin oma sõbraga lihtsalt lähedalasuvasse poodi ega teinud absoluutselt midagi, et neid provotseerida ega midagi vägivaldset. Ma ei kasutanud isegi vandesõnu.
Enamus inimesi oleks vastu hakanud ning nende protestijate vastu vägivalda üles näidanud, kuid ma ei teinud seda. Kuid sellest hoolimata eemaldasid nad tänavalt minu, mitte neid. See on täiesti hullumeelne, kuidas politsei vasakpoolset agendat järgib.
Milline on olnud reaktsioon pärast seda kui sinu video internetis kulutulena levima hakkas – kas pigem positiivne või negatiivne? Kas on olnud ka tõsiseid tagasilööke, näiteks surmaähvardusi või probleeme/negatiivset suhtumist sinu koolis/sõprade seas jne?
Reaktsioone on olnud mitmesuguseid. Ma olen saanud kiidusõnu üle terve Rootsi. Ma olen saanud sadu eraviisilisi sõnumeid inimestelt, kes imetlevad seda, mida ma tegin ning toetavad mind. Ma olen nendele inimestele väga tänulik. Ma olen vaadanud kommentaare vaid põgusalt ning enamik nendest olid toetavad. Kuid ma leidsin ka palju vihkamist. Inimesed süüdistavad mind rassismis, provotseerimises ning väidavad, et see oli minu süü, et mind rünnati, kuna mul oli kaasas Rootsi lipp jne. Neil on tõesti jultumust öelda, et on õige kedagi rünnata, kuna ta kannab Rootsi lippu. ROOTSIS! Nende jaoks ei ole isegi Rootsis õige Rootsi lippu kanda. See on ju täielik hullumeelsus!
Minu arust on irooniline, kuidas need organisatsioonid lehvitavad vikerkaarelippe ja jutlustavad "armastusest ja sallivusest", kuid on ise seejuures kõige vägivaldsemad ja vihasemad. Nad on silmakirjatsejad.
Ma olen saanud samuti telefonikõne varjatud numbrilt ähvardusega, et ma peaksin tulevikus ettevaatlikum olema. Ma olen kindel, et minu nime levitatakse erinevates privaatsetes Antifa foorumites ning neil on teadupärast väga vägivaldne ajalugu.
Pean tunnistama, et pärast seda on palju muutunud. Ma olen palju ettevaatlikum ning vaatan linna minnes rohkem üle õla. Ma ei tunne ennast enam nii turvaliselt. Ma kardan, et keegi teeb mu perekonnale ja lähedastele haiget. Kuid mul on hea meel, et ma ei hakanud vastu ega ahistanud oma ründajaid – ma ei laskunud nende tasemele ja jäin rahulikuks.
Enamik minu sõpru on väga toetavad olnud. Mõned on mulle aga ka selja pööranud, kui said teada, et ma olen patrioot. Kuid ma ei hooli sellest. Sõpru, kes sind rasketel aegadel hülgavad, ei ole nagunii mõtet hoida – nad on näidanud oma tõelist palet. Mina võin aga kõigiga sõbrustada, hoolimata nende poliitilisest või usulisest hoiakust.
Milline on sinu hinnangul hetkel Rootsis valitsev poliitiline ja sotsiaalne kliima? Kuidas on Rootsi ühiskond sinu arvates muutunud? Kas praegu on varasemast rohkem konflikte ja polariseerimist ning mis on sinu hinnangul selle peamiseks põhjuseks?
Ma leian, et juhtunu võtab täna Rootsis valitseva olukorra väga hästi kokku, kuna suur enamus meie riigi kodanikest on vasakpoolsed. Ehk mitte küll majanduslikust seisukohast, kuid vähemalt oma sotsiaalsetelt ja moraalsetelt vaadetelt. Peaaegu iga rootslane on tugevalt LGBTQ-õiguste ja immigratsiooni poolt ning kristluse ja traditsiooni vastu. Isegi niinimetatud parempoolsed ja paremtsentristlikud parteid on oma vaadetelt väga liberaalsed. Rootsis ei ole ühtegi tõeliselt konservatiivset ja traditsioonilist parteid peale minu partei, Rootsi Demokraatide, kuid isegi meie ei ole väga traditsioonilised – kuid me oleme siiski oluliselt paremad kui kõik teised parteid.
Homoseksuaalsust ei tohiks mingil juhul kriminaliseerida ning kedagi ei tohiks selle tõttu karistada ega taga kiusata. Kuid sellegipoolest olen ma arvamusel, et LGBTQ organisatsioone ja paraade ei tohiks maksurahast finantseerida ega nende vaateid aktiivselt koolides propageerida. Ning siin seisneb suur erinevus – see, et me oleme selle vastu, et LGBTQ liikumist riigieelarvest rahastatakse ning meile peale sunnitakse, ei tähenda veel, et oleksime seetõttu homoseksuaalide vastu. Siin on väga suur erinevus.
Minu arust on irooniline, kuidas need organisatsioonid lehvitavad vikerkaarelippe ja jutlustavad "armastusest ja sallivusest", kuid on ise seejuures kõige vägivaldsemad ja vihasemad. Nad kutsuvad end feministideks, kuid nad ei hooli naistest – nad hoolivad ainult naistest, kellel on nendega samad vaated. Nad kutsuvad end demokraatideks, kuid nad ei hooli demokraatiast – nad tahavad demokraatiat vaid siis, kui inimestel on nendega samad vaated. Nad on silmakirjatsejad.
Ma arvan, need inimesed on eksinud ja kurvad. Nad ei tunne end hästi ja vajavad oma elus õiget suunda. Nad on kaotanud oma juured. Ma palvetan, et Rootsi leiaks ühel päeval taas oma juured. Ma loodan, et rootslased mõistavad taaskord, kui olulised on traditsioon, isamaalisus, kultuur, Jumal ja perekond. Perekond on jõud, mis hoiab ühiskonda koos. Rootslased ja poliitilised parteid on perekonna unustanud – inimesed ei saa enam lapsi ega hoolitse oma perekonna eest.
Meil on äärmiselt palju lahutusi ja väikeseid ning purunenud perekondi. Ning ma tean, et see on põhjus, miks inimesed end enam hästi ei tunne ning miks kõik allamäge läheb. Ilma tugevate perekondadeta, kellel on tugevad traditsioonilised, kristlikud ja euroopalikud väärtused ning kes austavad traditsioonidest kinni pidades oma riiki, kukub ühiskond kokku. Meist ei jää midagi järele. Me muutume iga päevaga üha nõrgemaks.
Tõelised mehed austavad naisi ja kaitsevad traditsioonilisi moraalseid väärtusi ning austavad Jumalat, oma esiisasid, perekonda ja riiki. Me peame taas mõistma, et meheks olemine tähendab enda ohverdamist suurema hüve nimel.
Traditsioonilised väärtused on kadunud. Keegi ei hooli enam millegi austamisest. Mehed ja naised on nüüd samad, igaüks võib olla ükskõik kes ja identifitseerida end ükskõik kellena ning kõik religioonid, traditsioonid ja kultuurid on täpselt sama olulised. Nende arvates ei ole Rootsi kultuuri üldse olemaski. Ning ma tegelikult usun, et neil on õigus, sest kui see kõik jätkub, siis meil ei ole varsti enam mingeid Rootsi traditsioone. Inimesed juba unustavad, mida meie pühad tähendavad: jõulude keskmes pole enam Jumal, Kirik, traditsioon, rõõm, sõbrad ja perekond.
Jõulud on taandatud tööpäevaks, kinkideks, söömiseks ja alkoholiks. Sama on juhtunud lihavõttepühadega, kõigi pühakute päevaga (millest on saanud nüüd Halloween) ja nii edasi. Kõik need päevad on taandatud kommertslikeks globalistlikeks päevadeks, et muuta meid modernistide orjadeks. Selle asemel, et minna kirikusse või külastada oma perekonda, tormame nüüd kauplustesse, kuna seal on "JÕULU MEGAHINNAD –60%." Sama kehtib lihavõttepühade, "halloweeni" ja iga teise püha puhul, mis oli kunagi oluline.
Ma tean paljusid inimesi, mõningaid ka enda parteist, kes kutsuvad end patriootideks ja rahvuslasteks, kuid nad ei saa aru, mida tähendab olla tegelikult patrioot, olla tegelikult traditsiooniline. See tähendab eneseohverdust. Oma esiisade ja pärandi austamist. Igapäevast tööd, et kasvada paremaks inimeseks. Õppimist. Töötamist. Paljude laste vastuvõtmist. Oma abikaasa armastamist, talle oma elu ja ustavuse kinkimist.
Patriootlikkus ei ole aga joomine, pidutsemine, üheöösuhete harrastamine, mööda maailma ringireisimine, paljude erinevate partneritega olemine, et siis 30–40-aastaselt heal juhul üks laps siia ilma tuua, seejärel ehk abielluda ning hiljem ilmselt ka lahutada. Kahjuks näen ma, et seda teevad ka inimesed, kes end patrioodiks kutsuvad. Nad peavad täiskasvanuks saama ja võtma elus mingi vastutuse. Pole ime, et meil on Rootsis nii palju vaimuhaigusi ja depressiooni, kui isegi niinimetatud patrioodid selliselt käituvad. Rootslastel ei ole midagi mille nimel võidelda, midagi, mille järele igatseda, midagi, mille nimel elada.
Hiljuti oli Rootsis suur skandaal seoses MeToo-liikumisega [seksuaalsete ahistamiste ja kuritarvitamiste epideemia – toim]. See on kohutav, et mehed võivad niimoodi käituda. Kuid inimesed ütlevad, et need rünnakud naiste vastu on tingitud ühiskonna maskuliinsusest. Kuid ma väidan vastupidist – nendes skandaalides on süüdi maskuliinsuse puudus, mitte selle rohkus. Sest tõelised mehed ei vägista, tõelised mehed ei ahista naisi. Tõelised mehed austavad naisi ja kaitsevad traditsioonilisi moraalseid väärtusi ning austavad Jumalat, oma esiisasid, perekonda ja riiki.
Me peame taas mõistma, et meheks olemine tähendab enda ohverdamist suurema hüve nimel. Nii mehed kui naised peavad hakkama end taas austama ning mõistma, mis on elus oluline – me ei vaja mitte vähem mehelikkust, vaid tõelist mehelikkust ja ka tõelist naiselikkust. Ainult siis on meil võimalik oma riiki uuesti üles ehitada, koos Jumala õnnistusega.
Ning lõpetuseks sooviksin küsida, millal ja miks sa Rootsi Demokraatidega liitusid ning milline on sinu täpsem roll selles erakonnas?
Ma olen kohaliku Rootsi Demokraatide Göteborgi noorteosakonna juhatuse liige ja sekretär. Ma liitusin erakonnaga umbes aasta tagasi. Minu sõber, kes oli toona noorteosakonna president, üritas mind juba pikalt veenda. Ma olin aga juba Kristlike Demokraatide aktiivne liige ning erakonna juhatus oli mulle hiljuti pakkunud võimalust saada noorima liikmena koht Göteborgi linnavolikogus. See oli minu jaoks suur asi, mistõttu ei tahtnud ma lahkuda.
Kuid juba pikemat aega muutusid Rootsi Demokraadid mulle üha sümpaatsemaks. Kristlikud Demokraadid olid muutunud aga nõrgaks ja kartlikuks. Nad ei kaitsnud enam Rootsi ja kristlikke väärtusi. Nad olid muutunud liberaalseteks ja traditsioonivastasteks. Vaatamata sellele on Kristlikud Demokraadid siiski palju paremad kui ülejäänud Rootsi erakonnad peale Rootsi Demokraatide.
See peaks andma aimu hetkel Rootsis valitsevast olukorrast – see on muutunud tõesti halvaks. Kristlikud Demokraadid seadsid varem esikohale tuumikperekonna, kuid kahjuks nad seda enam ei tee. Rootsi Demokraatidel oli palju elujõulisem ja realistlikum lahendus Rootsi probleemidele. Nad olid samuti palju lähemal minu kristlikele väärtustele ning võitlesid seetõttu paremini Rootsi traditsiooniliste väärtuste eest.
Seega ma mõistsin peagi, et ma ei saa olla nii isekas ning asetada oma karjääri esikohale – ma pean asetama esikohale oma perekonna, riigi ja usu. Seetõttu muutus minu jaoks võimatuks jäämine Kristlike Demokraatide ridadesse ning ma liitusin Rootsi Demokraatidega – see oli üks paremaid otsuseid, mille olen kunagi langetanud.
Ütlen seda seetõttu, et me elame riigis, kus 13-aastased lapsed võivad oma "sugu muuta"; kus välismaalased panevad toime 85% vägistamistest; kus sa kardad kesklinnas jalutada, kuna mõtled, et iga hetk võib plahvatada lõhkekeha; kus lastele õpetatakse koolis, et sugusid pole olemas; kus lapsed muutuvad üha depressiivsemateks, perekonnad lagunevad ning ei leidu peaaegu ühtegi perekonda, kus poleks lahutatud; kus radikaalsetel islamistidel lastakse edukalt tegutseda, samal ajal kui kristlasi rõhutakse; kus kõikjale ehitatakse mošeesid ning üle linnade kostuvad islamistide kutsed palvele; kus Rootsi kirik ei kaitse enam kristlikke väärtusi, kus vikerkaarelipp on asendanud Rootsi lipu ning kus konservatiivne maailmavaade ja tänaval Rootsi lipuga kõndimine on inimestele piisavaks põhjuseks, et sinu peale sülitada.
Me peame selle kõigega tegelema, enne kui on liiga hilja. Rootslased ei saa enam lapsi ega hoia alal seda, mis on hea nende endi ja riigi jaoks ning peagi on sellel katastroofilised tagajärjed. Kahjuks ei ole ühelgi teisel erakonnal peale Rootsi Demokraatide sellele olukorrale lahendust – ma lihtsalt loodan, et ei ole veel liiga hilja.