Pendel on tagasi liikunud ja seksuaalrevolutsioon sööb oma lapsi, nagu kõik eelnevad ja järgnevad revolutsioonidki, kirjutab portaali Objektiiv kolumnist Martin Vaher Hollywoodi ahistamisskandaale laiemal kultuurilisel taustal vaadeldes.
"Vanity, definitely my favourite sin!" – The Devil's Advocate
Hollywoodis on viimasel ajal lahti läinud tõsine moraalne paanika, mis levib nagu kulutuli, nii et väga raske on juba järge pidada. Kohati tundub, et see linn ning eelkõige sealne meelelahutustööstus ainult ahistajatest, vägistajatest, pedofiilidest ja muudest seksuaalpervertidest koosnebki ning selle maailma jõukad ja vägevad peavad lakkamatut kiskjalikku jahti nõrgematele ning toiduahelas madalamal positsioonil olevatele isenditele, saakloomadele.
Konservatiivne veebiväljaanne Breitbart koostas hiljuti nii-öelda Hollywoodi seksuaalkiskjate välimääraja, kus figureerib hetkeseisuga 94 nime, kelledest mõnesid on vaid avalikult süüdistatud, mõned on saanud ametliku süüdistuse ning mõned on ka juba oma kuriteos süüdi mõistetud, nende hulgas ka sellised tuntud isikud nagu Alec Baldwin, Dustin Hoffman, Richard Dreyfuss, Andy Dick, Brett Ratner, Ed Westwick, Kevin Spacey, Louis C. K, Roman Polanski, Oliver Stone, David Blaine, Ben Affleck, Harvey ja Bob Weinstein, James Toback, Nick Carter, Woody Allen, Steven Seagal, Mariah Carey (jah, ka naised võivad seda teha), Jeffrey Tambor ja muidugi Bill Cosby, kuid loetelu pole kaugeltki ammendav, vaid kujutab endast ilmselt kõigest jäämäe veepealset osa. Viimastel päevadel on sellesse "heasse seltskonda", mis on nagu demokraatliku partei ja Clinton Foundation'i suurannetajate nimekiri, lisandunud ka veel sellised tuntud nimed nagu Charlie Sheen, Bill O'Reilly, Sylvester Stallone, Demi Moore, Charlie Rose, Matt Lauer, Geoffrey Rush ja ikooniline pornonäitleja Ron Jeremy (muidu nõnda ontlik ja vaga mees ning nüüd siis sellised koledad süüdistused, kui lubate natukene ironiseerida). Ma ei soovi siinkohal nende süüdistuste üksikasjadesse laskuda – kellel selleks rohkem huvi ja piisavalt tugev närvikava on, see võib soovi korral teha kiire internetiotsingu, kuid võin kinnitada, et otsingu tulemus ei saa olema ilus ning ilmselt on seejärel mõnda oma lemmikfilmi või -sarja üsna raske kui mitte võimatu endise pilguga (või üldse) vaadata. Seega saan suurepäraselt aru nendest, kes end säästa soovivad.
Selle süüdistuste laviini taustal tuleks siiski rõhutada kahte asja: esiteks ei tähenda pelk süüdistus (eriti aga sõna-sõna vastu olukorras) veel seda, et süüdistatav oleks automaatselt süüdi, sest õigusriigis on kohtumõistmiseks siiski vastavad instantsid, mistõttu ei ole kohane kellegi süüd või süütust rahvahääletuse korras kindlaks määrata (võime vaadata ajaloos kasvõi 2017 aastat tagasi ning mõelda selle üle kuivõrd hästi selline süsteem end õigustas või mitte). Olukorras, kus sisuline kohtumõistmine hakkab üha enam ametlikust kohtusüsteemist (sotsiaal)meediasse üle kanduma, tekib väga tõsine puritaanlikust vaimust kantud nõiaprotsesside taastulemise oht, mis on endise Briti Tööpartei poliitiku Carl Sargeanti näol leidnud ka esimese ohvri – abikaasa ja kahe lapse isa sooritas poomise läbi enesetapu pärast seda, kui mitmed naised süüdistasid teda seksuaalses ahistamises, mis seisnes väidetavalt kabistamises ehk sobimatus puudutamises ja soovimatus tähelepanu osutamises. Isegi juhul, kui need süüdistused tõele vastaksid (mida süüdistatav ise aga kategooriliselt eitas), poleks selline sündsusetu ja sobimatu käitumine siiski ühe mehe, abikaasa ja isa surma väärt. Seetõttu tuleks kohtumõistmine jätte kohtusüsteemile, mitte teha avalikust arvamusest ja selle liidritest nii kohtunikke kui ka timukaid, sest nõiajahis on vaid nii kaua hea ja õilis osaleda, kuni sind ennast nõidumises süüdistama hakatakse ning rahvahulk sind tuleriidal põlemas ihkab näha. Ürita siis veel tulutult süütuse presumptsioonile rõhuda, kui end järsku hoopis süüaluse rollist leiad ning üles köetud rahvamass sinu vere järele januneb.
Teiseks tuleks rõhutada, et väga kiiresti ja hoolimatult visatakse ühte patta kokku väga erinevad süüdistused ja süüteod ning süüdistatavatele riputatakse kaela seksuaalkiskja silt, nagu oleksid kõik patused ühe vitsaga löödud. Kuigi kellegi tagumikust näpistamine ei ole muidugi kohane ega sünnis käitumine, siis ei ole see siiski võrreldav brutaalse vägistamisega. Olles ka ise korduvalt näpistamis- ja kabistamisohvriks langenud, sest jah, ka naised võivad seda teha, ei ole mulle kordagi pähe tulnud, et peaksin nüüd ilmtingimata võtma ohvri hoiaku, puhuma sellise nilbevõitu või lihtsalt ulaka tähelepanuavalduse proportsioonidest välja ning käsitlema seda seksuaalse ahistamise või vägistamiskatsena, kuigi samas mõistan ka neid, kes sellele teisiti ning tundlikumalt reageerida võivad. Samas leian, et mees või naine, kes ehk olukorda valesti lugedes asetab lootusrikkalt käe oma ihaldusobjekti põlvele, kuid kelle tunnetele ei vastata samaväärse sümpaatiaga ning kes saab kõigest külma tõrjumise osaliseks, ei ole seetõttu veel vägistaja ega seksuaalne kiskja, vaid sai halvimal juhul hakkama pelgalt taunimisväärse teoga. Seetõttu on oluline säilitada siiski mingid kategooriate erinevused ning hinnata igat olukorda ning selle tõsidust kainelt, kaalutletult ja juhtumipõhiselt. Kui igat ebalevat flirtimiskatset või ebamugavalt pikaks veninud silmavaadet või ebaõnnestunud tähelepanuavaldust või lihtsalt vanakooli kurameerimist hakatakse käsitlema seksuaalse ahistamisena, siis sureme mõne põlvkonna jooksul lihtsalt liigina välja. Sarnast seisukohta väljendab ka kirjandusteadlane Maarja Vaino oma artiklis "Mida teha mäluga?":
"Tõeliselt ahistatud inimestel on raskem oma häält kuuldavale tuua, sest põlvesilitamistraumad on meediaruumi ära täitnud. Tuleb ju möönda, et vägistamisel, jälitamisel ja psüühilise/füüsilise terrori rakendamisel ning ülemäära julgel flirdil on vaks vahet. See vahe on nüüdsete skandaalide käigus kaduma läinud. Tagajärjeks on segapudru, kus ahistamiseks võib soovi korral nimetada enam-vähem kõike, ka lihtsalt taktitut ja labast käitumist, ja sõna hakkab kaotama oma konkreetsemat sisu."
Seetõttu leian, et peaksime hoiduma ka teisest äärmusest ehk siis vaikselt sisse hiilivast uuspuritaanlusest ning tundma rõõmu nii oma kehast kui ka meie loomuomasest ning elutervest ehk siis loomuseadusega kooskõlas olevast seksuaalsusest ning sellega kaasakäivatest liigiomastest kurameerimismängudest, sest nii meie keha kui ka meie seksuaalsus, millede abil me väljendame kõige intensiivsemal ja intiimsemal viisil ühte neljast armastuse alaliigist ehk siis eroslikku armastust, kujutavad Jumala ülisuurt kingitust meile, millest isegi meist olemishierarhias kõrgemal asetsevad inglid pole osa saanud.
Olles nüüd toonud need kaks eelnevat argumenti üksikasjalikult välja, soovin samuti väga selgelt väljendada ka seda, et igasugune teadlik ja tahtlik seksuaalne ahistamine, aga eriti vägistamine on väär ja lubamatu ning "ei" tähendus on alati "ei". Kui naine või mees tõrjub kellegi lähenemiskatseid ning annab selgelt märku, et ei ole mingisugustest intiimsuhetest huvitatud, siis on lähenemiskatse tegijal moraalne kohustus himurad kired vaigistada ning oma vallutuskatse ebaõnnestunuks kuulutada ja pealetung lõpetada. Kes pole võimeline seda mõistma ning selle arusaama kohaselt talitama, see on tõepoolest väärt ühiskonna poolset karmi hukkamõistu ja/või ühiskonnast eemaldamist. Punkt ja jutul lõpp.
Selleks, et niisugust sügavalt põlastusväärset ning oma olemuselt ääretult isekat ja kurja käitumist ära hoida, eksisteerisid vanades seksuaalrevolutsiooni eelsetes ühiskondades vajalikud stopp-mehhanismid ja barjäärid. Vanad traditsioonilised ühiskonnad olid seksuaalküsimustes sageli oluliselt tervemõistuslikumad kui seda on kaasaja seksuaalselt vabastatud ühiskonnad. Sellise korralduse üle, kus noored armunud said kohtuda vaid vanemate juuresolekul ehk nende pingsa järelevalve all, üks armunu istumas oma eestkostjaga ühel pool ja teine teisel pool pargipinki, võib tänapäeval ju irvitada ning nalja heita, kuid samas ei saa eitada, et tegemist on väga tõhusa meetodiga soovimatu käitumise ärahoidmiseks ning seksuaalse puhtuse tagamiseks, sest iidsetes tsivilisatsioonides mõisteti väga hästi, milline (potentsiaalselt ohtlik) külgetõmbejõud võib inimeste seksuaalsusel olla ning kui rängad võivad olla selle kontrollimatu ja ebamoraalse vallandumise tagajärjed. Ei olnud mingit kõikelubatavust ja vabakasvatust, nii et noored jooksevad ringi nagu peata vabajooksukanad.
See kõik muutus aga suuresti seksuaalrevolutsiooniga ja (aju)vaba armastuse pealetungiga 1960ndatel aastatel ning jätkub üha süvenevas trendis ka kaasajal ning selle mürgised viljad, meie kultuuri saadused, ümbritsevad meid kõikjal, sest iga ajastu materiaalne ja vaimne kultuur on oma inimeste ja zeitgeist'i nägu. Kui hiljuti ühe hea sõbraga nendel teemadel vestlesin, siis tuli korraks naer täitsa peale, kui ironiseerisin, et kes oleks küll uskunud, et nii pühas kohas nagu Hollywood, vagas kõrgkultuuri kantsis par excellence, kus toodetakse nii pühasid filme, nii sakraalset muusikat ja muud Issandale meelepärast meelelahutust, võiks küll selline ahistamis- ja seksiskandaalide laviin vallanduda. Tsiteerides klassikuid: imagine my shock.
Hollywoodis, mis toodab selliseid šedöövreid nagu A Bad Moms Christmas, Bad Santa 1 & 2, Bad Grandpa, Dirty Grandpa, Bridesmaids jms voorus- ja väärtuskasvatuslikku meelelahutust, mis õilistab hinge ja teritab vaimu ning juba ainuüksi Weinsteini loominguna selliseid antikristlikke filme nagu Priest, Dogma, 40 Days and 40 Nights, The Magdalene Sisters, Sin City, Black Christmas ja Philomena, mis pilavad ja ründavad ilma igasuguse au- ja häbitundeta kristlust ning eelkõige just katoliku kirikut. Samas on sellisest otsesest in your face labasusest ning pühaduse pilamisest ehk isegi veel ohtlikumad filmid, millede eesmärgiks on otseselt rünnata armastuse kõige sügavamat tuuma – selle siirast, puhast, isetut ja ennast kinkivat olemust. Sellised filmid nagu näiteks viiekümne halli varjundi saaga, kus valentinipäeval määritakse noortele ja ka eakamatele naistele aastast aastasse sado-maso nüpelust ja keskaegset naisepeksu romantika pähe, moonutades ja väärastades seeläbi tõelise armastuse tähendust.
Hollywoodis, mis toodab eelkõige teismelistele suunatud poolpornograafilisi muusikavideosid koos naisi alandava ja naiste ärakasutamist ülistava seksuaalse lüürika, ohtra ihupaljastuse ja tagumiku võdistamisega.
Hollywoodis, mille vahetus naabruses San Fernando orus, mis on tuntud ka Porn Valley või Silicone Valley nime all, asub USA pornotööstuse suurim filmilinnak või seksuaal-industriaalne kompleks, kus toodeti mingil perioodil koguni kuni 90% kogu Ühendriikides legaalselt levitatavatest pornograafilistest teostest ning mille iga-aastased kasumid ulatuvad sadadesse miljonitesse dollaritesse ning parematel aegadel on ületanud isegi miljardi dollari piiri (pornotööstuse ülemaailmne aastakasum on aga koguni u 97 miljardit dollarit). Vahetult Hollywoodi külje all tegutseb seega täiskasvanutele suunatud meelelahutustööstus, mis on rahaahnuse nimel hävitanud loendamatute inimeste elu, alandanud nende inimväärikust ja saatnud nende hingi hukatusse ning aidanud oma sügavalt amoraalse äritegevuse läbi, mille keskmeks on inimeste ja armastuse kaubastamine ehk kaks suurt kuritegu inimese ja Jumala vastu, mürgitada ja hukutada kogu ühiskonda ja kultuuri.
Hollywoodis, mis toodab selliste kunagiste ilusate ja väärtuskasvatuslike (seekord ilma igasuguse irooniata) koguperesarjade nagu Lassie ja Väike maja preerias asemel nüüd sarju nagu Kaks ja pool meest, milles on peategelaskes ringihoorav alkohoolikust poissmees Charlie; Lucifer, milles saatanat, valede isa ja inimesetapjat algusest peale kujutatakse täitsa muheda elumehena à la noor Hugh Hefner, kellega võiks vabalt koos klubitama ja naisi lantima minna; Californication, milles võib kaasa elada ühe loomekriisis vaevleva seksisõltlasest, alkohoolikust ja narkomaanist kirjaniku enesehaletsuslikule ängile ja maailmavalule; Seks ja linn, milles neli emantsipeerunud suurlinna naist otsivad läbi arvukate voodiseikluste lootusrikkalt ent pettumusterohkelt härra Õiget ning verepilastuslik Troonide mäng, kus pere on väike, aga skandaal on suur.
Hollywoodis, mis pagendab talumatult suureks paisunud kollektiivse süükoorma tõttu filmiprodutsent Weinsteini patuoinana kõrbesse, ent samal ajal ülistab oma kahepalgelisuses pornotöösturit ning ühte seksuaalrevolutsiooni ikoonidest ja ristiisadest Hugh Hefnerit kui ahistava puritaanliku moraali lagundajat ning naiste seksuaalse vabastamise ning emantsipeerimise pioneeri. Iroonilisel kombel seisnes naiste väidetav vabastamine ja emantsipeerimine nende objektifitseerimises ning kasumiahnes müütamises lihahimurale meessoole ehk siis lühidalt naissoo ekspluateerimises omakasu eesmärgil. Nagu feministlik ajakirjanik Meghan Murphy tabavalt sõnastas: "Hugh Hefner ei normaliseerinud seksi, ta normaliseeris misogüünia."
Pärast Hefneri hiljutist surma 91-aastasena on ta sekulaarses maailmas tõstetud vaat et ilmikpühaku staatusesse, lisaks loendamatutele ülistavatele ja sentimentalismist nõretavatele järelhüüetele selliste kuulsate "seltskonnadaamide" nagu Kim Kardashiani ja Paris Hiltoni poolt, ei anna sellest miski paremat tunnistust kui kavatsus vändata temast eluloofilm ehk luua temast igavikuline ikoon. Irooniliselt on antud projekt aga hetkel lavastaja Brett Ratneri vastu esitatud seksuaalse ahistamise süüdistuste tõttu külmutatud.
See ei oleks aga esimene kord, kui Hollywood ühte pornotöösturit või pornotööstust ennast heroiseerib ja glamuriseerib. Võtame näiteks kasvõi 1996. aasta filmi The People vs. Larry Flynt, milles Woody Harrelson kehastab Hustleri pornoimpeeriumi rajajat Larry Flynti, või Paul Thomas Andersoni 1997. aasta filmi Boogie Nights, milles Mark Wahlberg kehastab 70ndate ilmselt kuulsaimal, ent ääretult traagilise elukäiguga ning AIDSi tõttu varakult elust lahkunud pornonäitlejal John Holmesil baseeruvat Dirk Diggleri nimelist karakterit (katoliiklane Mark Wahlberg on nüüdseks selles filmis osalemise eest ka Jumalalt andestust palunud).
Veel omaette kategooriasse jääb aga 2004. aasta Alfred Kinsey eluloofilm Kinsey, milles nimitegelast kehastab Liam Neeson ning mille lavastas Bill Condon (sama mees, kes eelkõige lastele suunatud Kaunitari ja Koletise uusversioonis LeFou karakteri homoseksuaalseks muutis). Kui Hugh Hefner oli seksuaalrevolutsiooni ristiisa ja üldtuntud reklaamnägu, siis seksuaalpervert, natsidega kollaboreerija ja pedofiiliale õhutaja Alfred Kinsey oli vaieldamatult selle liikumise vaimne isa ning üks selle peamistest vallapäästjatest ning ühtlasi ka Hugh Hefneri ja paljude järgnevate libertiinide kangelane, eeskuju ja mentor. Neitsiliku Hugh Hefneri pöördumine seksuaalrevolutsiooni ja hedonismiusku leidis aset justnimelt ülikoolis Kinsey õpetusega kokku puutudes ja seejärel tema jüngriks hakates. Konservatiivse autori dr Judith Reismani meenutuste kohaselt olevat Hefner koguni väitnud, et temast saab Kinsey propagandist – sellega oligi Hefneri pornoimpeeriumi seeme idanema pandud, sest Kinsey ideede propageerija temast tõesti sai.
Pornotööstus, nagu ka filmi-, muusika- ja meelelahutustööstus üldisemalt, on eelkõige fantaasiatööstus (kuigi need pole siiski üks-üheselt võrreldavad, kuna pornotööstus on juba oma olemuselt sügavalt paheline, samas kui filmi- ja muusikatööstus võivad olla kõrgete kunstide kaudu vastupidiselt ka ilu ja vooruste teenistuses), mis manab vaataja silme ette ebarealistlikke fantaasiaid ja pahelisi ideaale, sooviga tekitada tema hinges pimestavat lummust, lakkamatut iha ning meeleheitlikku janunemist nende pettekujutelmade järele, kuid jätab mainimata, et seesugune sõge pürgimus (enese)rahulduse saavutamiseks on sama viljakas kui läbi kõrvetava kõrbeliiva miraaži poole roomamine – kosutava oaasi asemel leiame düün düüni järel taaskord eest vaid igava liiva ja tühja välja ning saame pelgalt igavese või halvimal juhul koguni igavikulise pettumuse ja rahuldamatuse osalisteks, nagu sellest laulis juba krooniliselt rahuldamatu rokisaurus Mick Jagger… ja nii üha uuesti ja uuesti ja uuesti.
Kuna inimsüda on sageli uhke ning januneb meelituste järele, hoolimata sellest, kas need on tõesed või mitte, siis on meil ka tugev kalduvus nii teiste kui ka iseenda valesid uskuma jääda ning lasta end lummata ka nendest pettekujutelmadest, mille enestele ja/või teistele loonud oleme. Seega pole imestada, et väidetavalt leidis ikooniline naistemees Hefner elu lõpuaastatel oma rõõmutu satisfaction'i eelkõige homopornot vaadates, sest olles langenud iseenda pettuse ohvriks, vajas ta viimaks üha räigemaid ja räigemaid fantaasiaid, et üldse midagi tunda. Samal paradoksaalsel printsiibil toimib iga paheline sõltuvus – mida tugevam on sõltuvus, seda väiksem on sellest saadav nauding ning mida vabam arvad ennast olema, seda sügavam on tegelikult sinu orjus. Kuid konservatiivsest metodisti perekonnast pärit Hefner ei olnud alati nii pimestatud ja küüniline. Kirjas, mille ta kirjutab 16-aastasele endale, kirjeldab ta end eelkõige lootusetu romantikuna, kelle noor, naiivne ja lootusrikas süda murti:
"Kallis Hugh,
veider on sind Hugh'ks kutsuda, kuid sind ei tunta veel Hefina. Vähemalt veel mitte. Aasta on 1942 ja sa oled 16 aastat vana. Ma mäletan, kui energiline ja loominguline sa oled. Sa joonistad koomikseid, kirjutad lühijutte ja väntad õudusfilme. Sa oled samuti meeletult armunud Betty Conklini nimelisse tüdrukusse.
Kõik need aastad hiljem mõistan ma endiselt, miks. Betty on ilus ja seltskondlik. Ta töötab limonaadimüüjana ning mängib trumme. Te õpite isegi koos jitterbugi tantsima. Kuid täna kutsub ta kellegi teise heinavankrisõidule ja murrab sinu südame valusamalt kui see kunagi murtud on.
Sa tuled sellest valust välja teistsuguse inimesena. Sõna otseses mõttes. Olles otsustanud seda enam mitte kunagi kogeda, muudad sa end täiesti uueks isikuks. Sa kannad lahedamaid riideid ja kuulad Frank Sinatrat. Sa muudad end selliseks teismeliseks, nagu sa näed Monteclare kinos näidatavates filmides: kooli kõige lahedamaks ja populaarsemaks poisiks. Peo hingeks. Hugh kaob. Nüüdsest kutsud sa end Hefiks ning sinu elu muutub igaveseks.
/…/
Sa inspireerid ka teisi enda ümber end taasleiutama. Naabertüdrukust saab Playboy lehtedel rahvusvaheline seksisümbol. Raamatukoguhoidjad, juristid ning isegi su enda sekretär kasutavad Playboyd enda ümberkujundamise tööriistana. Miljonid lugejad pürgivad Playboy elustiili poole ning sa esitad väljakutse nende veendumustele seksi ja seksuaalsuse, isikuvabaduste ja kodanikuõiguste osas.
/…/
Läbi selle kõige jäävad naised sinu muusadeks. Sa ei lakka neid iial nägemast ilusate ja müstilistena. Nad on maagilised olendid, kes inspireerivad kõike, mida sa teed. Sa õpid paljusid neist tundma. Paljusid. Ning sinu südant murtakse paljudel kordadel. Ära muretse. Sa saad hakkama. Need, kes sind ei tunne, kutsuvad sind naistemeheks, kuid sa ise tead tõde. Sa oled lootusetu romantik. Lootusetu romantik täna, vaatamas tagasi hämmastavale teekonnale, mille sa ette võtad. Ning praegu mõtled sa Betty Conklinist ja heinavankrisõidust, millest sa ilma jäid."
Ükskõik, kuidas ta seda ka tagantjärele ilustada ning sentimentalismi kastmes serveerida ei püüa, on üsnagi ilmne, et tema õrnas hinges murdus toona midagi. Murenes ja purunes usk siira ja puhta armastuse ideaali, mis pani tema hinge sügavikus pulbitsema vulkaanilise viha ja raevu ning kättemaksuiha. Pettununa voorusliku naise ideaalis hakkas ta seda agressiivselt ja sihikindlalt ründama ja pilama, luues selleks karikatuuri nii iseendast kui ka naissoost (sest tõesti, milline endast lugupidav naine kannaks jänkukostüümi?). Luues endale fantaasiamaailma, milles kehtivad tema ideaalid ja reeglid ning saates välja küllakutsed kogu ühiskonnale… tulge kõik, te murtud südamed. Ja paljud tulid, sest as the old saying goes: misery loves company.
Seega muutus ühe mehe pettumusest, solvumisest, kibestumusest, aga ka himurusest ajendatud hingeline sõda (saades täiendavaid impulsse ja suuniseid veel ühelt piinatud hingelt, Alfred Kinseylt) ühtäkki üleüldiseks kultuurisõjaks ning rünnaku objektiks muutus eelkõige institutsioon, mis kõige enam voorusliku naise ja naiseliku ilu ideaali ja seeläbi ka traditsioonilise perekonna ideaali kannab ja aujärjele tõstab, nimelt Kirik, mis toimib terves ühiskonnas moraalse selgroo ning südametunnistusena.
Kristlik-konservatiivsetest metodisti perekondadest pärit Hefner ja Kinsey pühendasid seetõttu oma mässumeelse elu – nagu ka paljud nende revolutsioonilised eelkäijad nagu näiteks Karl "Religioon on oopium rahvale" Marx ja Vladimir Iljitš "Igasugune usuidee, iga idee mistahes jumalast on kirjeldamatu jälkus" Lenin – just "võitlusele puritaanliku kristluse vastu, eesmärgiga "vabastada" inimkond nende hinnangul steriilse ja piirava moraalsuse orjusest", ning Hugh Hefner pakkus selleks oma erootikaajakirja vaimulikele koguni soodushinnaga.
Uue seksuaalrevolutsiooni evangeeliumi jutlustajatena projitseerisid nad kogu inimkonnale oma ängi, meeleheite ja nõrkuse, oma sisemisi deemoneid ja seksuaalperverssusi ning kuulutasid need uueks normaalsuseks. Nende kreedoks sai: oleme seksuaalselt represseeritud ja tõe osas pimeduses!, mistõttu on nende pühaks kohuseks meid harida ja puritaanluse ahistavaist kütkeist vabastada. Selline sõnum resoneerubki kõige tugevamalt just rangelt puritaanlikes ühiskondades nagu USA seda eelmise sajandi esimeses pooles, aga veel ka teise poole alguses siiski valdavalt oli, sest mida tugevamalt on vedru pinges, seda tugevam on selle vallandumisel tekkiv tagasilöök, mida kaugemal on pendel oma keskteljest, seda kaugemale liigub see hiljem teise äärmusesse tagasi.
Tehnoloogia arengu ja ühiskondlike tendentside koosmõjus suudeti valmistada arutukstegevalt joovastav kokteil ning see massidele ravimi pähe sisse joota, mistõttu on Kinsey tööd tabavalt nimetatud ka "massihävitusrelvaks perekonna vastu." Hefneri ajakirjast ja Kinsey instituudist (mida finantseeris suurel määral Rockefelleri fond) levis nende mürgine sõnum massidesse, kus see hakkas järk-järgult inimeste hoiakuid muutma ja moonutama. See tõi omakorda kaasa hoiakute muutumise ühiskonnas ning kogu kultuuri transformeerumise ning viimaks jõudis see sõnum loomuliku protsessi kaudu välja ka seadusandjate ja seadusloomeni, sest demokraatlikes ühiskondades on valitsejad paratamatult suuresti meie ühiskonna ja kultuuri peegelduseks (seda tõestavad ilmekalt ka viimasel ajal Washingtoni võimuringkondades lahvatanud seksiskandaalid) – kui kogu kultuur on mäda, siis miks ei peaks seda olema sellest kultuurist võrsunud viljad. Selle kultuuri viljadeks on näiteks pornograafia vohamine, sooidentiteedi hägustamine, traditsioonilise peremudeli lagundamine, abielu mõiste perverteerimine, abielulahutuste hüppeline kasv, hook-up culture ehk sebimiskultuuri prevalveerimine, abieluväliste seksuaalsuhete normaliseerimine ning abordi legaliseerimine USAs 1973. aastal.
Hollywoodi seksiskandaalid on kõigest selle kultuurilise protsessi üks tulemitest, mis mõjub üllatuslikult vaid neile, kes on kultuuriliste protsesside osas senini täielikus pimeduses olnud. Me räägime kultuurist, mis on tõstnud pjedestaalile byronlikult pahelised kangelased ehk siis romantiseerinud antikangelasi ning teinud nendest endale iidolid ja kultuuriheerosed, misjärel inimesed kultuuri kandjatena on võtnud nad enestele eeskujudeks ning jäljendanud ustavate jüngritena püüdlikult nende käitumist. Kuidas saakski selline kultuur, milles saatan on Jeesuse sisuliselt kultuuriheerose ja ideaalmehe arhetüübina troonilt tõuganud, massiliselt pühakuid toota… või isegi ühte ainumat pühakut? Sellise olukorra absurdsusele viitab talle iseloomuliku humoorika tervemõistuslikkuse ja elegantse sõnaosavusega ka kirjanik ja kristlik apologeet C. S. Lewis oma 1943. aastal avaldatud essees The Aboliton of Man (Inimese ärakaotamine):
"Me nõuame alalõpmata käratsedes jätkuvalt neid kvaliteete, mille olemasolu me muudame võimatuks – selline on meie olukorra tragikoomika. Pea-aegu võimatu on avada mõnda ajalehte või ajakirja, ilma et kohtaksime seal arvamust, et meie tsivilisatsioon vajab rohkem 'edumeelsust' või dünaamilisust või eneseohverdust või 'loovust'. Oma pühas lihtsameelsuses eemaldame me organi ning nõuame selle toimimist. Me toodame ilma rindkereta [st ilma objektiivse tõetunnetuseta ehk südametunnistuseta – M. V] mehi ja eeldame neilt vooruslikkust ja ettevõtlikust. Me naerame au üle ning oleme šokeeritud, kui avastame endi seast reetureid. Me kastreerime ja käsime ruunadel olla viljakad."
Küllap tahtis Weinstein olla lihtsalt samasugune lahe dongiovannilik elunautijast naistemees nagu Hefner ning paljud teised temasugused rahakad ja võimupositsioonil olevad mehed, kes kõik truualamlikult etteantud ja ettenähtud progressiivset käitumismustrit järgisid. Mis siis küll valesti läks? Pendel liikus lihtsalt tagasi, kultuur muutus ning pööras neile selja, nagu see paratamatult juhtuma pidi. Ning nüüd sööb seksuaalrevolutsioon lihtsalt oma lapsi, nagu kõik eelnevad ja järgnevad revolutsioonidki. Nagu briti ajaloolane Niall Ferguson oma artiklis Stop harassment but don't slide into secular sharia (Peatage ahistamine, kuid ärge langege sekulaarsesse šariaati) tabavalt kirjutab, on hetkel käimas revolutsioon kommetes, mis on üsna sarnane sellele, mis leidis aset 19. sajandi teises ja kolmandas veerandis viktoriaanlikus Britannias, mil ühe generatsiooni jooksul muutusid libertiinid paariateks. Märgilise tähendusega on seejuures ka Kinsey suhtumine seksuaalrevolutsiooni vaarisasse Sigmund Freudi, keda ta pidas omal viisil sama ohtlikuks kui katoliku kirikut. Kindlasti pole enam kaugel ka aeg, mil ka Kinsey postuumne pea metafoorse giljotiini raskuse all langeb.
Sest selline on saatana (heebrea keeles שָׂטָן Satan – 'kiusaja, ahvatleja, süüdistaja') leivanumber ehk ultimatiivne modus operandi: esmalt piitsutab ta läbi värvikate ja kütkestavate fantaasiate ja fantastiliste lubaduste üles sinu ihad ja paitab sinu ego ehk sinu enesearmastust ja uhkust – meeste puhul toimub see enamasti läbi seksuaalsete fantaasiate ehk himuruse, naiste puhul aga läbi uhkuse ja edevuse ehk siis läbi nende loomuomase janunemise tähelepanu ja ümmardamise järele –, ahvatledes, meelitades ja manipuleerides sind seeläbi patustama ning kui sa ta ahvatlustele, valedele ja manipulatsioonile viimaks järele annad ning tema hoolikalt seatud lõksu langed, siis pöörab ta sulle metafoorselt selja, tegelikkuses sulle hoopis irvitavalt näpuga näidates, ning hakkab sind SINU pattudes ja süütegudes süüdistama, millega temal mitte mingit pistmist pole, sest vaba tahe ikkagi.
Sama dünaamika on ka praeguste Hollywoodi seksiskandaalide taga: esmalt luuakse sügavalt amoraalne ja hüperseksualiseeritud kultuur, mis kruvib igal sammul ihad ja ulmelised fantaasiad üles, ning siis süüdistatakse neid, kes oma nõrga hingelise ettevalmistuse ja vaimse dispositsiooni tõttu nendele ahvatlustele vastu ei suuda panna. See ei tähenda, et nendel langenutel kui vaba tahtega olenditel ei lasuks oma tegude või tegemata jätmiste eest isiklikku süüd ja vastutust – lasub küll! –, kuid samas osa vastutusest lasub ka sellist käitumist ja elustiili soodustaval, propageerival ja glamuriseerival kultuuril. Need vaesed patused on kõigest selle kultuuri ja seksuaalrevolutsiooni pailapsed, kes käitusid täpselt nii nagu toonased hoiakud ja väärtushinnangud ette nägid – rock'n'roll ja free love ikkagi –, oskamata oma naiivsuses ja kõrkuses aimatagi, et ka nende tund peagi kätte jõuab ning neid kuivanud okstena lihtsalt puhastustulle heidetakse, prahina purgatooriumisse puistatakse.
Kokkuvõte
Meid kõiki on petetud ja meie kõigiga on manipuleeritud ning see on üha jätkuv protsess, mille keskmes on üha jätkuv kultuurisõda. Traditsioonilisest katoliiklikust vaimsusest kantud rahvusvahelise kultuurisõjalise organisatsiooni TFP (Tradition, Family and Property) brasiillasest asutaja dr Plinio Corrêa de Oliveira täheldas seda tendentsi juba oma varases nooruses 11-aastase õpilasena kohalikus jesuiitlikus koolis 1919. aastal. Aristokraatlikust ja katoliiklikust perekonnast pärinev ning varasemalt koduõpetajanna käe all oma hariduse omandanud Plinio koges koolis teiste eakaaslastega kokku puutudes tõsist kultuurišokki, kuna talle kui väga konservatiivse ja traditsioonilise kasvatusega poisile ei saanud jääda märkamatuks koolikaaslaste seas vohav Hollywoodi vaimsus ja vaimustus, millest nad end kanda lasid. Hollywood oli neile peaaegu et pühapaik. See tähistas nende jaoks modernismi, dünaamilisust, eneseteostust, pragmaatilisust, põlgust kõrgkultuuri ja kontemplatiivse elu suhtes, entusiasmi rahutu ja spontaanse tegutsemise vastu, egalitaarsust ja sensuaalsust. Ja sellisele äratundmisele jõudis ta juba peaaegu 100 aastat tagasi.
Hilisemas noorukieas kohtas ta sageli hoiakuid, et religioon oli hea vaid austusväärsete naiste jaoks, kuna see hoidis neid vooruslikena, kuid mitte meeste jaoks, kuna see närtsitas nende maskuliinsust. Sellises atmosfääris võis katoliiklik mees, kes avalikult oma religiooni praktiseeris, sattuda kiiresti põlu alla ning jääda naerualuseks. Ka see tendents on aja jooksul ainult süvenenud. Ning kas pole see mitte sama hoiak, millest lähtusid nii Kinsey, Hefner, Weinstein, Cosby, Spacey, Louis C. K., Polanski kui ka teised testosteroonikangelased? Mina ei vaja Jumala heakskiitu ega naise luba! Mina tegutsen nii nagu heaks arvan! Ma olen seksuaalselt vabastatud ja teie peate seda respekteerima! Sellise suhtumise sügavaim iroonia peitub aga selles, et sellise hoiakuga seksuaalmaniakid ei ole ei maskuliinsed ega ammugi mitte vabad, kuigi nad ise võivad muidugi selle valede isa poolt sisendatud eksiarvamuse ja pettekujutelma küüsis olla. Nad on vabad nagu narkomaan on vaba, seega pole üllatav, et mitmed süüdistatavad pärast nende väidetavate süütegude ilmsikstulekut peagi võõrutusravile suundusid. Ainult Jumal, oma piiritus headuses ja armastuses, pakub tõelist vabadust, mis näib pattulangenud inimesele sageli kahjuks talumatu orjuse ja enese suretamisena, saatan lubab sulle aga täielikku meeliülendavat ja hedonistlikku vabadust koos uskumatute naudingutega, kõikide sinu soovide ja ihade täitumist, kui sa vaid tema ees kummardud ja teda teenid. Sõlmides aga pärast edukat värbamiskatset faustiliku tehingu ning andes kolm tilka verd lepingule, mille väikest kirja sa meeltesegases õhinas lugema ei vaevunud, avastad end peagi hoopis patu kütkeisse aheldatuna – maailmavalitseja asemel on sinust saanud kõigest saatana ori ja naerualune, narr ja tola, kasulik idioot ja kõige lihtlabasem prostituut, sunnismaine, kes ei valitse enam iseennastki, sest erinevalt Jumalast on saatana sooviks sind omada, oma kurjadeks eesmärkideks ära kasutada ning sind seejärel tühjakspigistatuna lihtsalt kõrvale heita, kui oled oma rolli sooritanud, funktsiooni täitnud ja kasulikkuse minetanud.
Seda artiklit lõpetades meenus mulle ühtäkki, et olin sarnast mõtet mõlgutanud ka ühes kunagises kirjavahetuses ühe hea sõbraga. Usun, et need toonased tähelepanekud ei ole vahepeal oma asjakohasust sugugi minetanud, pigem vastupidi:
"Oh kui lihtne on tema valede võrku sattuda, lasta end tema vaimsusest kanda, mis nii salakavalalt meie ajastu vaimsuseks, Zeitgeistiks, on maskeerunud, lasta oma südametunnistust tema poolt uinutada, oma tahet nõrgendada, oma hinge rüvetada, oma loomust madaldada… viimselt selle kõige üle ise ka veel uhkust tundes, manades rõveda, pahelise, kõrgi muige oma palgesse, moonutades oma silmnäo võikaks ja piinlikuks grimassiks. Ecce homo, selline näeb välja inimene, kes on tema teenistuses, tantsib tema pilli järgi, žongleerib narri kombel tema valedega ja laulab talle kiitust, olles ise pahedega tema trooni külge aheldatud, nii et piisab vaid ühest tõmbest ja juba ta kummardab ja lömitab tema ees, narrimüts peas haletotakalt kõlisemas ning võigas lõust hirmunult tema soosingut lunimas, selline on inimeseloom, kelle kohta on kirjutatud: "teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi.""
Nagu üks süüalustest, Kevin Spacey, 1995. aasta filmis The Usual Suspects (Tavalised kahtlusalused) väga prohvetlikult lausus: The greatest trick the Devil ever pulled was convincing the world he didn't exist ("Saatana suurim trikk oli panna meid uskuma, et ta ei eksisteeri"). Ning kuna see houdinilik haihtumistrikk on tal tõesti suurepäraselt õnnestunud, on tal nüüd tegutsemiseks ka oluliselt vabamad käed ning mõõtmatult suurem veenmisjõud, sest pole ju põhjust karta ega umbusaldada kedagi, keda üldse olemas ei ole – nii saab ta segamatult mõjutada meie ajastu ideid, arvamusi, vaateid, eetikat ja moraali, ootusi, lootusi, eesmärke, filosoofiat, teoloogiat, teadust, kunsti, arhitektuuri, meelelahutust, poliitikat, majandust, seadusandlust jne. Võimalusi hea, ilusa, tõese ja voorusliku perverteerimiseks näib olevat lõputult. Tema võidukäigust annavad peaaegu et terviklikult tunnistust nii 20. kui ka 21. sajand. Selleks, et mõista, kellele tuleks esitada viimaste aastasadade koletu lihunikuarve nii lahinguväljadel, vangi- ja koonduslaagrites kui ka emaüsas sooritatud roimade eest, piisab vaid sellest, kui mõni ajalooraamat või ajaleht avada või lihtsalt natukene maailmas ringi vaadata, sest tema verised sõrmejäljed ning võigas sarimõrvari käekiri on kõikjal. Eriti selgeks saab see aga siis, kui põhjalikumalt tutvuda pühakirja ja Katoliku Kiriku Katekismusega ning kui võrrelda neis sisalduvat õpetust tänapäeva maailma ajastuvaimu, korralduse ja seadusandlusega. Nii saab tõesti väga kiiresti kristalselt selgeks, kes on selle maailma vürst.
1997. aasta filmis The Devil's Advocate (Kurjuse kaitsja) teeb saatanat kehastades suurepärase rollisoorituse vanameister Al Pacino, kes toob oma kuulsas raevukalt-kavalas monoloogis vaatajateni saatanliku manipuleerimise meistriklassi:
Lucifer: "Kelle jaoks sa kõiki neid kive kaasas lohistad? Jumala? Kas Tema? Jumala? Las ma annan sulle natukene siseinfot Jumala kohta. Jumalale meeldib vaadata. Ta on trikitaja. Mõtle sellele. Ta annab inimesele instinktid. Ta annab sulle selle erakordse kingituse ja mida ta järgmisena teeb? Ma vannun, iseenda lõbustamiseks, enda isikliku kosmilise naljafilmi jaoks… seab Ta reeglid risti vastupidiselt. See on kõigi aegade suurim narrimäng. Vaata, aga ära puuduta! Puuduta, aga ära maitse! Maitse, aga ära alla neela! Ning samal ajal kui sa ühelt jalalt teisele hüppad, mida teeb Tema? Ta on lihtsalt naerab ja irvitab su üle! Ta on kuivik! Ta on sadist! Ta on meid hüljanud peremees! Kummardada teda? Ei iial!"
Kevin: "Parem valitseda põrgus kui teenida taevas? Kas nii?"
Lucifer: "Miks mitte? Ma olen olnud siin maa peal ja toppinud oma nina igale poole alates aegade algusest! Ma olen toitnud igat tundmust, mis inimesi on vallanud! Ma hoolisin inimese soovidest ega mõistnud teda kunagi hukka! Miks? Sest ma ei hüljanud teda kunagi, hoolimata tema kõikidest puudustest! Ma olen inimese fänn!!! Ma olen humanist. Võib-olla viimane humanist. Kevin, milline terve mõistusega inimene saaks eitada, et 20. sajand oli tervenisti minu? See kõik oli minu, Kevin!!! Kõik! Minu. See on minu kuldaeg, Kevin. Nüüd on saabunud minu aeg. On saabunud meie aeg."
Mõelda vaid, kui paljud on teda uskuma jäänud – nii ilmalikud kui vaimulikud juhid, nii ateistid kui ka paljud kristlased, kõiksugu religioossete ja poliitiliste maailmavaadete esindajad, edukad ja edutud, tavakodanikud, inimesed tänavalt, need müstilised keskmised eestlased ning kunagi ka mina ning tõenäoliselt ka Sina. Kui soovime leida inimestena mingit ühisosa, siis saatana uskumine ilma temasse uskumata näib olevat üks suurtest universaalidest. Meie õnneks ja lootuseks on neid universaale aga kaks – üks orjastav ja teine vabastav.
Mis aga seksuaalselt "vabastatute" väidetavasse maskuliinsusesse puutub, siis eks igaüks võib ise otsustada, kui mehine on selline sügavalt autu, vääritu, kõlvatu, alatu, armetu ja armutu, häbi- ja põlastusväärne, meeleheitlik, tülgastav, hädine ja hale naiste, meeste ning eriti laste (või Weinsteini puhul ka süütu potitaime) ahistamine ja vägistamine. Seetõttu on äärmiselt oluline, milliseid mõtteid me mõtleme, milliseid hoiakuid me kultiveerime, millist kultuuri loome ning milliseid kangelasi aujärjele tõstame ning keda me viimselt teenime, kas Jumalat või iseenda tahte, himude ja ihade teenimise kaudu saatanat, sest viimaks oleme me kõik oma kultuuri nägu ning kui meile see nägu ei meeldi, siis ei ole selles süüdi peegel.
P.S. Saan suurepäraselt aru, kui võõristav selline käsitlus usukauge lugeja jaoks võib olla – mulle endalegi tundub, nagu kirjutaks neid ridu justkui mõni keskaegne skolastik –, kuid samas ei suuda ma oma sellekohaseid mõtteid mingil muul viisil vähegi adekvaatselt väljendada ega selgitada ning antud temaatikat sügavuti minevalt käsitleda, s.t väljaspool kristlikku maailmakäsitlust ning teoloogilisi kontseptsioone, mis kätkevad endas paratamatult nii religioosset terminoloogiat, metafüüsikat kui ka usulisi paradigmasid, sest "mida üldse öelda saab, saab öelda selgelt ja millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida." Seetõttu olen veendumusel, et kirjutada tuleks kas Tõele au andes või üldse mitte.
Artikkel on avaldatud ka autori blogis.