Teoloog ja vaimulik Roland Tõnisson jätkab kehast lahutatud hinge teekonna vaatlemist Serafim Rose'i raamatu põhjal.
Kui rääkida tänapäeva inimesele elu füüsilisest olemisest ja hingede maailmast sellisena, nagu nägid ja kogesid seda kõiges reaalsuses esimeste kristlike sajandite usuvõitlejad ja patused, tundub meis ja meie ümber toimuva vaatlemine sellisest rakursist samahästi nii võimatuna kui naeruväärse minevikuigandina. Ometigi on meil olemas suurepärane pärand meie eel elanutelt, kes omal ajal puutusid kokku täpselt samade küsimustega, nagu meie praegu. Nii vene, soome kui inglise keelde on tõlgitud selline pühade isade ja kõrbeerakute vaimuliku kogemuse ja pärandi kogumik nagu "Filokalia", eesti keeles "Headuse armastus". Soovitan heal lugejal sellega tutvuda ning küllap leiab temagi imestusega, kuidas meie eelkäijad on kõik võimalikud ja meie jaoks võimatud usuvõitlused läbi teinud. Meil ei ole vaja enam meie "moodsal" ajal midagi uuesti ei leiutada ega avastada. Kõik on meie jaoks olemas ning valmis juba ammusest ajast, mil apostellikud kogudused ja Kirik ei olnud veel inimeste eksliku tahte läbi jagunenud erinevateks kildkondadeks.
Samas on praeguse aja inimestel tekkinud suur vajadus "vaimsuse" järele. Serafim Rose seletab seda hingede pärast peetava võitluse teravnemisega. Selles võitluses sobivad ka pettused ning need on pealegi otsustava tähtsusega. Nii nagu filmis "Seitseteist kevadist hetke" oli nõukogude luuraja polkovnik Issajev riietatud Gestapo ohvitseri vormi, etendas edukalt standartenführer Stirlitzit ja igaüks pidas teda heaks aarialaseks (või nagu etendas riigitruud riigiametnikku üks meie oma luuraja, kes tegelikult töötas ühe naaberriigi heaks), nii avaldub ka hingevaenlase tegevus meie elus sageli pettemanöövrite ehk silma- ja vaimumoonduste läbi. Inimestel on loomupärane janu ja igatsus kaotatud paradiisi järgi ja nii võtab ta "valguse saadetu" pähe vastu ükskõik mille, kui see tundub talle piisavalt esoteeriline. Me leiame inimesed joogatundides, loitsupoodides ostmas "kolmesadat grammi õnnelikuks tegevaid kive" (oma silmaga nähtud – jah, ka mina olin seal, tunnistan ausalt), viimas oma raha ennustajatele ja "kosmiliste koodide avajatele" ning arvamas, et seejuures on tegemist millegi ülla, vaimse, hingele hädavajaliku ja maisest olemisest erinevaga. Füüsilisest eksistentsist on see kindlasti erinev, ent kas kõik, mida me kohtame kehaväliselt, soovib meie hingele head? Selle teadasaamiseks me peamegi pöörduma nende inimeste poole, kes kogesid vaimulikku võitlust apostlite ajal ja sellele järgnenud sajanditel. Ajal, mil Kristuse tulek maailma avas inimestele vaimumaailma tõelise olemuse selle ilus ja koleduses, tões ja vales.
Praeguse aja inimesed ei tee vahet langenud inglitel, Jumala inglitel ja nende tegudel. Ei teinud seda enamasti ka vanade aegade inimesed, ent neil oli see eelis, et Kirik ja selle vaimsed võitlejad võis olla inimestele teejuhiks ja õpetajaks.
Inglid. Kes nad siis on? Iga leerikursuse läbinugi teab, et nimetus "ingel" ise tuleb kreekakeelsest sõnast angelos, käskjalg. Selliselt võttes oli "ingel" ka Adolf Hitler, kes Esimeses maailmasõjas virgatsi ehk käskjala ülimalt ohtlikes ülesannetes oli. Mis sorti sõnumit aga Adolf, kes end Jumala asemikuks tõstis, tegelikult endas inimestele kandis, on juba omaette teema. Paljud peavad teda siiani päästjaks ja geeniuseks. Teised peavad suurimaks inimeseks Stalinit ning selle läbi näeme, kui rikutud on sureliku inimese arusaam loodud maailmast ja selles toimivatest jõududest.
Nende ridade autor peab samuti kahetsusega tunnistama, et ta ei ole kellestki siin maailmas selles osas ei targem ega kogenum, olles omagi elu jooksul korduvalt langenud nii oma eksliku loomuse, kui teiste seatud võrkudesse. Kindlasti on hingevaenlasel olnud piisavalt põhjust rõõmustada sellisest allakäigust. Kõige selle juures loodan, et minu ekslikkus võidetakse ära ristimises ja salvimises antud sidemes Kristusega. Hea lugeja – ära hülga sinagi seda kallihinnalist sidet, kui oled lubanud anda oma elu Kristuse teenimisele. Sa ilmselt ei aimagi selle väärtust enne, kui vaatad omaenda keha kõrvaltseisjana.
Mis siin rääkida meiesugustest "lihtsurelikest" kui Serafim Rose'i arvates eksib ka kuulus filosoof Descartes, kelle arvates kuuluvat kõik mittemateriaalne Jumala riiki. Kas siis Descartes'ilt eeskuju võttes või mingil muul põhjusel on meiegi ettekujutus hingedemaailmast väga lihtne ja naiivselt usaldav. Punnispõselisi ingleid jõulukaartidel või kujutavas kunstis võib ju pidada süütuks esteetiliseks sümboliks, ent sellisel moel on tegemist lihtsalt jubeda eksitusega. Ka siis, kui klassikalise kunsti meistrid neid nii kujutavad.
Peame inimesi, kellel on erilisemaid andeid, samuti erilisteks ning kummardusi väärivateks. Selline inimene oli näiteks Charles Manson, sarimõrvar, kellel olid hüpnootilised võimed ning kes suutis avada autouste lukustusnuppe väljaspoolt. Ta kogus enda ümber grupi kummardajaid ning kogu lugu lõppes mõrvaga Hollywoodis.
Või omal ajal kuulus tervendaja Kašpirovski, kes ei suutnud vähemalt ühel juhul alustada tervendamisseanssi enne, kui palveid lugevad inimesed olid saalist välja viidud. Seejuures nimetas ta täpselt ära need read ja kohad saalis, kus palvetajad istusid.
Kahjuks ei ole kõik erivõimetega inimesed sellised kahjutud vembumehed, nagu see moskvalane, kes temaga solvavalt käitunud turumüüjale andis teada: "Kui kaagutad nagu kana, siis naudigi seda järgmise esmaspäeva hommikuni." Ja enne järgmise esmaspäeva hommikut ei suutnud naine tõesti tuua esile muid häälitsusi.
1. Inglitest
Toetudes vanadele tekstidele kirjutab Serafim Rose oma teoses: "Kui ingelliku loomuse olemus on teada üksnes Jumalale, siis inglite tegevust mõista suudab igaüks, sest sellest on hulganisti tunnistusi nii Pühakirjas, pühade isade kirjutistes kui pühade inimeste elulugudes. Et mõista täielikult surijatele ilmuvat, peame eelkõige mõistma, kuidas näitavad end langenud inglid, deemonid. Tõelised Inglid ilmuvad alati oma tegelikul kujul (ainult tegelikkusest vähem pimestavatena) ja tulevad vaid eesmärgiga täita Jumala tahet ja käske. Langenud inglid aga, kuigi ilmuvad vahel ka oma olemuses (püha Sarovi Serafim kirjeldab oma kogemusest neid kui masendavaid olendeid, гнусный), ent tavaliselt võtavad erineva välimuse ja teevad "imesid" väevõimuga, mille saavad sellelt, kes valitseb "õhus" ("Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas…", Pauluse kiri efeslastele, 2:1–2). Nende pidev asupaik on nn "õhk" meie ümber, esmaseks ülesandeks võrgutada või hirmutada inimesi ja sellisel moel meelitada nad end järgima hukatusse. Nende vastu käibki kristlase võitlus: "Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste võimudega." (Pauluse kiri efeslastele, 6:12)
Püha Augustinus annab hea kirjelduse deemonite tegevusest oma vähetuntud traktaadis "Deemonite määratlemine", mille ta kirjutas vastuseks palvele selgitada mõningaid deemonlikest ilmingutest paganlikus maailmas: "Deemonite loomus on selline, et oma eeterlikule (Augustinusel "õhulisele") kehale omaselt ületavad nad tundelise vastuvõtuvõime poolest tunduvalt maised kehasid, samuti kiiruselt. Tänu õhulise keha paremale liikuvusele ületavad nad tunduvalt mitte ainult inimeste ja loomade liikumist (liikumisvõimet), vaid ka lindude lendu. Selliste omadustega suudavad nad ennustada ja teatada paljustki, millest on saanud teada inimestest varem. Inimesed aga imestavad ja imetlevad seda oma maise piiratuse ja aegluse tõttu. Pealegi on deemonid, erinevalt lühiealistest inimestest, oma pika elu jooksul kogunud palju kogemusi ja teadmisi erinevate sündmuste läbi. Läbi nende kehadele omaste võimete deemonid mitte ainult ei ennusta paljusid sündmusi, vaid sooritavad ka hulgaliselt imelisi tegusid."
Nii ilmuvadki kurjad vaimud meile sageli ka valguseinglitena. Loodan, et siinkohal ei pane hea lugeja mulle pahaks, kui toon ära lõigu enda 2008. aastal ilmunud teosest "Uus ilm". Selle siin äratoodava loo kuulsin oma õpinguteaastal EELK Usuteaduse Instituudis, mil meile pidas mõned loengud Kanada koguduste praost Edgar Heinsoo. Tema ülesandeks oli teenida ka Torontos asuva eestlaste vanadekodu "Ehatare" asukaid, ning ühest sealsest kohtumisest ta oma muljeid ka jagas. Oli näha, et see ei suutnud jätta teda ükskõikseks ka aastaid hiljem.
Raamatusse said kirja pandud aga sellised read:
"Üks vana pastor, praost, välismaalt, käis meil loenguid pidamas ja ütles, et "loengud loenguteks, raamatud raamatuteks, aga elu ise, elavad ja surnud inimesed on meile parimateks õpetajateks." Ning ta rääkis meile, kuidas ta külastas päris tihti ühte endist tantsijannat, kes viimasel ajal oli vanadekodus voodihaige. Nad tundsid üksteist juba ammu, aga alles siis, kui proua päris põduraks jäi, sai praost talle rohkem rääkida vaimulikest asjadest. Proua oli kiriku suhtes üsna tõrjuv olnud kogu elu ajal, nüüd aga arvas praost, et on viimane aeg talle rääkida sellest, et iga inimene, ka tema, peab astuma kord Issanda palge ette kõigi oma tegude ja mõtetega. Proua ajas muudkui vastu, et lora ja udujutt. Aga ühel õhtul, kui pastor ütles talle, et jätab tema jaoks öökapile piibliraamatu koos viidetega mõnedele kirjakohtadele, oli proua nõusse jäänud ja lubas, et loeb need kirjakohad läbi, ning kohtuvad järgmisel päeval jälle. Praost läks üsna heas tujus koju ning naases järgmisel päeval. Proua istus voodis – seda ei olnud ta ammu suutnud, ja ta näos peegeldus õhetus.
"Sa istud!" tõdes praost rõõmsasti ja sealsamas tabas teda õudus, sest piibliraamat oli pooleks rebitud ning prügikorvis.
"Kes seda tegi?" küsis kirikuõpetaja.
"Mina!" vastas vanatädi võidukalt.
"Aga kuidas… miks… Kuidas nii…" oli vaimulik täielikus hämmingus. Proua aga oli äärmiselt õhevil ega mallanud oodata oma uudistega: "Eile, kohe kui sa ära läksid, tuli mulle külla üks noormees. Selline hästi ilus ja hästi riides ja ta ütles, et mul ei ole seda raamatut tarvis. Tema võib anda mulle tervist nii palju kui ma soovin ja ta ütles: "Et sa mind usuksid, võta see raamat ja tõmba see tükkideks!" Ja ma tõmbasin. Ja ta ütles, et ta teeb mind terveks ja et ma elan veel palju-palju aastaid! Ja et sina ka usuksid, ma näitan sulle, mida ma võin." Ja siis tegi see kaheksakümneaastane endine voodihaige ümber oma toa varvastel keereldes terve ringi. Tegi tiiru ära ja vaatas praostile võidukalt otsa: "Ma olen terve! Ja elan veel palju aastaid!"
Praost lahkus sealt toast täielikus segaduses ja tundega, et ta on kaotanud väga olulise lahingu. Igatahes see proua, kellele lubati mitmeid eluaastaid, suri selsamal ööl. Ja tema elamine koristati ära järgmisel päeval koos piibliribadega prügikorvis."
Serafim Rose kirjutab: "Sellest, et rüvedad hinged on allutatud veelgi kurjematele jõududele, tunnistavad peale Pühakirja ka pühad inimesed: "Kui üks meie vendadest rändas tühermaal ja leidis pimeduse saabudes ühe koopa, peatus ta seal, soovides pidada õhtupalvet. Kuni ta kombekohaselt psalme laulis, läks aeg juba üle kesköö. Pärast palvekorda, soovides veidi rahustada oma väsinud keha, heitis ta pikali ja hakkas äkitselt nägema lugematut hulka kokku kogunevaid deemoneid, kellest osa käis oma peremehe ees, osa teda järgides. Lõpuks tuli "vürst", kes oli teistest suurem kogult ja hirmsam välimuselt. Kui talle oli antud istumiseks troon, võttis ta sisse koha kohtumõistmiseks ja hakkas üksikasjalikult iga rõveda vaimu tegemisi hindama. Neid, kes ütlesid, et ei ole veel oma ülesannetega valmis, käskis oma silme alt koristada kui laisku, kes kulutavad asjatult nii aega kui jõudu. Neid aga, kes teatasid, et on suutnud neile määratud hinged võrku püüda, laskis minema suure kiitusega kui vapraimaid võitlejaid ja eeskuju teistele. Nende seast kandis üks kurjemaid vaime suure kahjurõõmuga ette oma nimetamisväärsest võidust ühe hästi tuntud munga üle, kelle nime ta teatas. Pärast 15 aastast pidevat kiusatusse ajamist ta saavutas eesmärgi. Selsamal ööl oli ta meelitanud munga liiderlikkusse. Selle juures võttis rüvedate vaimude hulgas maad ülim rõõm ja rõve hing lahkus, olles kõrgete kiiduavaldustega pimeduse vürsti poolt ülekülvatud. Koidiku saabudes … kõik see hulk deemoneid kadus minu silmist."
Hiljem see vend, kellele sai osaks näha seda vaatepilti, sai kuulda, et teade langenud vennast oli tõesti tõsi."
Enesetapjaid on toodud tagasi staadiumist, kuhu nad mitte mingi hinna eest naasta ei soovi. Tänapäeva inimene, kelle arvates füüsilise keha tegevuse lakkamisega inimese eksistents lõpeb, kogeb ebameeldiva üllatusega, et see ei olegi nii. Ebameeldiv (pehmelt öeldes) on olukord selle poolest, et neid ei kohta valguseinglid, vaid rüvedad vaimud sellistena, nagu nad on. Me ei või teada siin oma maises olemises, milline ja kui kauakestev saab olema suitsiidi sooritanud inimese hinge olukord oma teo eest vastutades, ent tõsiasi, et elule tagasi toodud inimene, kes on näinud vaimumaailma musta poolt, räägib ise enda eest. Minagi olen pidanud mõne haiglates töötatud aasta jooksul kohtuma selliste inimestega ja kindlasti on need juhtumid olnud üheks kaalukaks põhjuseks ka käesolevate kirjatükkide tekkeks.
Serafim Rose: "Niisiis on surmatund tõeliselt deemonlike kiusatuste aeg ning neid vaimulikke kogemusi, mis inimesed sel ajal saavad, peab nagu teisigi vaimulikke kogemusi hindama kristlike mõõtude järgi. Analoogselt peab ka vaime, kellega sel ajal kohtutakse, igakülgselt järgi katsuma. Apostel Johannes (Johannese 1. kiri, 4:1) räägib sellest nii: "Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma."
Üks klassikaline spiritismialane töö (G .A. Hill, Spiritism. Its History, Revelation and Teaching, 1919) osutab, et "…spiritistlik õpetus seondub alati või peaaegu alati kõrgete moraalinormidega, usuküsimustes on see alati teistlik (Jumala olemasolu tunnistav), alati lugupidav selle suhtes, ent ei huvitu eriti sellistest peensustest, millega tegelesid kirikukogudest osavõtnud isad." Seejärel märgitakse raamatus, et spiritismi "võtmeks" ja keskseks doktriiniks on "armastus", et spiritistid saavad vaimudelt "kõrgetasemelist teavet", mis kohustab neid tegelema teavitustööga sellest, et elu pärast surma tõepoolest eksisteerib ning täiustunud hinged kaotavad füüsisega seotud piirangud ning täitudes üha enam ja enam "valgusega", muutuvad pigem "ilminguteks", kui isiksusteks. Tõepoolest, oma lauludeski kutsuvad spiritistid ligi "valgusolendeid":
"Valguseteenrid te õndsad,
surelikelt silmilt peidetud…"
"Valgusetoojaid saada meie öösse,
et avada meie südamesilmad…"
Seda kõike on piisavalt, et kahelda "valgusolendites", kes praegu ilmuvad inimestele, kes ei tea midagi rõvedate vaimolendite loomusest, ega salakavalusest. Meie kahtlused ainult tugevnevad kui kuuleme dr Moodylt, et mõningad inimesed kiidavad neid olendeid kui "huumorisoonega huvitavaid isiksusi", kes "lahutavad surija meelt". Selline olend oma "armastuse ja mõistmisega" on tõesti sarnane triviaalsetele ja sageli heasüdamlikele vaimudele spiritistlikelt seanssidelt, kes tegelikult Issanda ingliteks kuidagi ei kvalifitseeru. Nii on jõutud selleni, et paljud eitavad üldse deemonlike eksituse võimalust inimese suremise ajal.
Kahjuks satuvad ilma täieliku kristliku õpetuseta eksitusse ka kõige siiramad "piibliuskujad", kes heidavad kõrvale ehtsa surmajärgse kogemuse võimalikkuse. Samas on nad valmis uskuma surmakogemuse ajal kangastuvaid petlikke kujutelmi. Seetõttu peame vähemasti olema väga ettevaatlikud "valgusolenditega", kes meile end surmahetkel näitavad, et eksitada mitte ainult surijaid, vaid ka neid, kellega surija ellu naasnuna suhtleb."
2. Paradiisi nägemine
Rose ja teised autorid toovad ära mitmete inimeste kogemused "kehast väljas" olukorra esimestest momentidest, mil on kogetud paljude poolt rõõmu ja rahu tunnet, nähakse ilusaid aasu või linna. Umbes kolmkümmend aastat tagasi levitati ka Eestis trükimasinal toodetud ja kopeeritud jutustust Robert Liardoni sulest: "Ma olin taevas". ("I saw Heaven") See vastab väga hästi sellisele kogemustele, milliseid on Rose võtnud vaadelda. Lapsena sattus haige Liardon paradiisi, kus Jeesus tutvustas talle linna ning näitas kehaosade ladu, kus vigased inimesed võivad endale võtta, mis neil puudu on.
Serafim Rose mainib ära oma raamatus newyorklase, kes sõitis taksoga säravasse taevalinna, mis meenutas väga New Yorki. Keegi hindu sõitis sellisesse säravasse asupaika püha looma lehma seljas. Keegi nägi selles linnas kõrghooneid ja lõbustusparki. Rose'i arvates näitavad sellised kogemused koos vetevulina ja rohusahinaga vaimset ebaküpsust.
"Nüüd on meil ees meie kristliku surmaeelse ja -järgse uurimuse kõige olulisem osa – sellele hinnangu andmine tõeliste kristlike kriteeriumide ja surmajärgse kogemuse alusel, samuti selle olulisuse näitamine meie aja jaoks. Ent juba praeguses staadiumis võib anda hinnangu neile laialt levinud "taevaskäimistele" – suuremal osal neist juhtumitest ei ole midagi ühist kristliku paradiisikäsitlusega. Need ei ole vaimulikud, vaid ilmalik-maised nägemused ja käsitlused. Nad on nii kiireloomulised, kergelt juhtuvad, nii sarnased, nii maised oma piirjoontelt, et ei või olla mingit tõsist võrdlust nende ja varasemate, algupäraste kristlike "taevakogemuste" vahel (mõnedest neist teeme juttu hiljem). Isegi kõige "vaimulikum" moment mõnedel juhtudel – Kristuse kohaloleku tunnetamine – räägib veel kord selliste kogemuste saanute vaimsest või vaimulikust ebaküpsusest. Need uusimad kogemustekirjeldused suunavad meid mugavustundele ja rahule, mitte aukartusele Jumala ees ja patukahetsusele, mille eeskujuks olgu meile apostel Pauluse juhtum teel Damaskusesse (Apostlite tegude raamat, 9:3–9).
Igal juhul ei tohi kahelda, et need kogemused on ebatavalised, paljusid neist ei tohi liigitada hallutsinatsioonide alla: näib, et nad tekivad maise elu raamides, täpsemalt elu ja surma vahelises sfääris.
Mis sfäär see selline on? Selle küsimuse juurde nüüd tulemegi. Et sellele vastata, pöördume algupäraste kristlike tunnistajate poole, seejärel, nagu teevad seda dr Moody ja teised autorid, kaasaegsete okultistide ja nende poole, kes kinnitavad, et olid teistes maailmades. See viimane allikas, kui seda õigesti mõista, annab äärmiselt huvitava kinnituse kristlikule tõele.
Alustuseks esitame küsimuse: mis koht (kuningriik, Rose: царство) see on, kuhu inimhing kristliku õpetuse järgi kohe peale surma satub?
3. Hingede kuningriik
"Langemisega muutusid nii inimese keha kui hing. Tegelikult oli langemine neile ka surmaks. Meile nähtav ja ja surmaks nimetatu on oma olemuselt kõigest keha ja hinge üksteisest eraldamine. Eelnevalt on nad mõlemad aga eraldunud tõelisest elust Loojaga. Me juba sünnime surmale määratuina! Me ei tunne, et oleme tapetud (igavesele olemisele) nagu ka laip ei tunne enam oma keha! Meie keha nõtrused, aldisolek erinevatele mõjudele on langemise tulemus. Langemise tõttu on meie keha sattunud samasse kategooriasse loomadega, ta on hingele vangikelder ja surisärk. Meie poolt kasutatud väljendid on kõvakoelised, ent needki väljendavad vaid osaliselt meie keha taandumist kõrgest vaimsest staadiumist ihulisse olemisse. On vaja enese puhastamist hoolsa patukahetsusega, on vaja kas või osaliselt tunnetada vaimse, vaimuliku seisundi vabadust ja ülevust, et aru saada meie meie keha "avariilisest" seisundist, selle surelikkusest, mille on tinginud lahtiütlemine Jumalast.
Sellises surelikus seisundis ei ole ihu poolt kammitsetud meeled võimelised vaimudega suhtlema, ei näe neid, ei kuule neid, ei tunneta neid nii nagu nürinenud kirvest ei või sihipäraselt kasutada. Pühad hinged hoidusid kõrvale inimesest kui ebaväärsest. Langenud hinged, kes meidki langemisse meelitasid, on meiega segunenud ning et meid paremini vangistuses hoida, üritavad teha nii ennast kui oma ahelaid meie jaoks märkamatuteks. Kui nad ka avaldavad ennast, siis selleks, et tugevdada oma võimu meie üle. Me kõik, kes oleme patu orjuses, peame teadma, et pühade Inglitega suhtlemine ei ole meile omane seoses meie äralangemisega. Selsamal põhjusel on meile omasem suhtlemine (ka teadvustamata) tagandatud inglitega…"
"Rikutud hing," ütles püha Isaak Süürialane, "ei sisene puhtasse Kuningriiki ega saa ühendatud pühade hingedega. Pühad Inglid ilmuvad vaid pühadele inimestele, kes on taastanud suhtlemise nendega oma püha elu läbi. (Kuigi harvadel juhtudel ilmuvad Looja eesmärke silmas pidades pühad Inglid ka patustele ja isegi loomadele, nagu märgib piiskop Ignati – S. Rose märkus)."
"Kuigi deemonid, ilmudes inimestele, võtavad pettuse paremaks läbiviimiseks eelkõige helgete Inglite näo; kuigi nad püüavad kinnitada meile, et on inimesed, mitte deemonid; kuigi nad vahel ennustavad ka tulevikku; kuigi avavad saladusi – ei tohi end siiski neile usaldada. Neil on tõde segatud valega, tõde kasutatakse vaid pettuse paremaks kasutamiseks. "Ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks. Seepärast ei ole midagi erilist, kui ka tema teenrid endid moondavad õiguse teenriteks. Nende eluots tuleb nende tegude järgi!"" (Pauluse teine kiri korintlastele, 11:14–15)
Meie maised meeled teenivad meid kui uksed ja väravad, millega suletakse sisemised ruumid, kus eluneb hing. Need uksed ja väravad avatakse vaid Jumala tahtel. Mõistlik ja enese suhtes tähelepanelik inimene hoiab need sissepääsud suletud, et vaenlased sisse ei tungiks ja teda ei hävitaks. Seda enam, et oma langemises elame me rüvedate vaimude keskel, oleme nendest ümbritsetud, oleme nendest orjastatud. Suutmata meieni jõuda, mõjutavad nad meid erinevate patuste mõtete ja soovunelmate läbi, meelitades kergeusklikku inimest endaga suhtlema… On ilmselge, et isiklike pingutuste tulemusel võib saavutada vaid kontakti langenud vaimudega."
Piiskop Ignati Brjantšaninov toob ära püha Antoniuse nõuanded ja meilegi võivad need olla praktiliseks nõuandeks. Eriti neile, kes taldrikukeerutamise, vaimude esilemanamise ja kaardiladumisega on end juba spiritismilabürinti ära eksitanud.
Püha Antonius õpetab: "Teie ohutuse jaoks on teil vaja teada järgmist. Kui juhtub teil olema mingisugune nägemus, siis ära ehmu, küsi esmalt temalt mehiselt: "Kes sa oled ja kustkohast sa tuled?" Kui tulija on pühade hulgast, siis ta rahustab sind ning sinu hirm muutub rõõmuks." Kurjale vaimule on aga vaimulik julgus suureks takistuseks.
Ignati tsiteerib eelkäinud pühasid: "Kui tunned oma meeltega või mõistusega enda sees või näed väljaspoolt kas või Kristuse kujutist või Inglit või kedagi pühakutest, ära võta seda vastu, sest mõistusele enesele on omased soovunelmad ja põhjustab neile, kes ennast ei jälgi, suurt kahju."
"Üldine reegel kõigile inimestele seisneb selles, et mitte mingilgi moel ei usaldataks end vaimudele, ei astutaks nendega vestlusse, ei pöörataks neile mitte mingisugust tähelepanu, nende ilmumine tunnistatagu suurimaks ja ohtlikuimaks kiusatuseks. Selle kiusatuse ajal peab mõte ja süda suunduma Jumala poole palvega halastada ja vabastada kiusatusest.
Soov näha vaime, uudishimu midagi nende käest teada saada, on märgiks suurimast arulagedusest ja täielikust teadmatusest Apostelliku Kiriku eetilisest (või ka esoteerilisest – Roland Tõnisson) ja praktilisest pärandist. Tutvumine vaimudega toimub hoopis teistsugusel moel kui seda eeldab kogenematu ja ettevaatamatu katsetaja. Avatud suhtlemine vaimudega on kogenematu inimese jaoks suurim hädaoht ja suurimate õnnetuste allikaks.
Kehasse suletud, vaimude maailmast eraldatud hing harib end selles küsimuses Jumala Seadusi tundma õppides, ehk siis kristlusse süvenedes ja nii õpib ta eraldama head kurjast. Siis antakse talle vaimude vaimulik (olemuslik) nägemine, ja kui keegi osutub vajalikuks Jumala Riigi tööks sel alal, saab ta ka tunnetusliku nägemise (ära tunda ohte teiste juures), kuna pettus ja meelitused ei ole tema jaoks enam nii ohtlikud ning ta on varustatud kogemuse ja teadmistega.
Hinge lahutamisel kehast meile nähtava surma läbi astume me taas vaimude "kategooriasse". Sellest näeme, et meile soodsa vaimudemaailma sisenemise jaoks on vältimatu õigeaegne harimine Jumala Seadusega. Selleks on meile antud Jumala poolt igaühele aeg füüsiliseks teekonnaks. Seda teekonda nimetame maiseks eluajaks."
"Põhjus sellisele usaldusele (rüvedate vaimude vastu) on selge: (andestagu mulle mu protestantidest ja katoliiklastest sõbrad – Roland Tõnisson) katoliiklus ja protestantism, mis on juba sajandeid ära rebitud algsest ortodokssest vaimuliku elu õpetusest ja praktikast, on kaotanud igasuguse võimekuse teha selget vahet vaimude maailma erinevatel kategooriatel. Neile on saanud täiesti võõraks kõige sisulisem ja olulisem kristlikus õpetuses – ettevaatlikkus, isegi usaldamatus omaenese "heatahtlike" mõtete, meelte ja tunnete vastu. Selle tulemusel on "vaimsed" kogemused ja vaimude ilmumised tänapäeval tõenäoliselt enam levinud kui kunagi varem kristliku ajastu jooksul. Kergeusklik inimkond on aga valmis "vaimulike imede uue ajastu" ja "Püha Vaimu uue välja valamise" vastu võtmiseks. Inimkond on vaimulikult ja vaimselt vaesunud, pidades end "kristlikuks" isegi siis kui valmistub deemonlike "imede" ajastuks. See on viimsete aegade tunnuseks ("Need ongi need tunnustähti tegevad kurjad vaimud, kes tulevad kogu ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks"; Johannese ilmutusraamat, 16:14).
Peab lisama, et ka õigeusklikud kristlased ise, kellel on teoreetiliselt algupärane kristlik õpetus, teadvustavad seda enesele harva ja anduvad sama lihtsalt pettusele. On saabunud aeg, et need, kellele see õpetus kuulub, tuleksid selle juurde tagasi!"
Serafim Rose: "Miks on Tõde, nagu näib, ilmutatud ühtedele ja teistele mitte? Kas on olemas mingi spetsiaalne organ, millega võtta vastu ilmutus Jumalalt? Jah. Kuigi enamasti me suleme selle, ega lase seda kellelgi avada: Jumala ilmutus antakse millelegi, mille nimi on armastav süda."
Serafim Rose'i raamatuga tutvumist ning kehast lahutatud hinge teekonna jälgimist jätkame järgnevates artiklites.
Järgneb.