Ajalooõpetaja ja rahvaesindaja Siimo Lopsiku sõnul mõjub õpilaste vaimsele tervisele hävitavalt ühiskonnas valitsev meelsus, mille kohaselt elus edasijõudmiseks peab valetama ning korrutama nomenklatuuri jutupunkte.
Objektiivis ilmus 26. augustil vabaühenduse Inimõiguste Kodanike Komisjoni (CCHR) arvamuslugu, milles on välja toodud tänasele lääne haridusmaailmale aluse rajanud eugeenikute, psühhiaatrite, psühholoogide ja haridusteoreetkute seisukohad.
Objektiivi toimetus palus artiklis "Moraalist ja tõe ning vale eristamisest vabanemine on psühhiaatria ning haridussüsteemi eesmärk" kajastatud "mitmetimõistetavate" seisukohtade osas kommentaari ajalooõpetajalt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmelt Lopsikult.
(Algab Lopsiku tekst.)
Õpetajaameti kohta olen aru saanud, et hariduse eesmärk on pea alati olnud mingil määral "keskmise" inimese loomine, seda vähemalt antiikajast alates. Teistpidi võib nõndanimetatud "kontrolli kehtestamist" suuremas osas siiski pidada üldmoraali põhimõtete juurutamiseks ja parema sotsiaalse toimetuleku eesmärgil noorele inimesele käitumisreeglite õpetamiseks. Mida kogukond üht või teistpidi noortega nagunii teeb.
Moraali kaotamisest on ohtralt räägitud peale teist maailmasõda, kuna levis arusaam, et piiratud rahvuslikud huvid ja kristlikud moraalipõhimõtted on kahe viimase Euroopa suure sõja algpõhjuseks.
Enda praktikas ma CCHR-i artiklis osutatud kõiki eesmärke kinnitada ei saa, kuna Eestis õpetab õpetaja (seni veel) lähtuvalt oma tõekspidamistest.
Küll kajastab antud lugu, mis toimub "ülalt" tulnud soositud õppekavadega, õpetajate täiendkoolitustel, milline on tagasisideahel, keda ja kuidas edutatakse ning muus sarnases. Lõhe nõutud nõndanimetatud "õpiväljundite" ja koolis toimuva tegelikkuse vahel käriseb üha suuremaks.
Suund on samas ilmselgelt tõe ja vale eristamise ähmastamisele, mis on tööstusühiskonna järgse üleilmastumise aluspõhimõte. Selline "kõik on suhteline"-ideoloogia hakkas vallutama lääne haridussüsteemi juba 1960.–1970. aastatel "marss läbi institutsioonide" käigus.
Osutatud arengud paistavad välja, kui näiteks konservatiivne õpetaja püüab kandideerida kuhugi haridusega seotud ametisse ja ta langeb konkurentsist välja, kuna inimene ei lasknud Covidi ajal ennast ära süstida või mis veelgi hullem, hakkas selles asjas kooli juhtkonnale vastu. Sellist õpetajat nähakse probleemitekitaja ja ühismõtlemise häirijana.
Laste/noorte vaimse tervise allakäik on seotud ilmselt kõige rohkem autoritaarsuse levikuga ühiskonnas. Peavoolu asjaajamistes on tagasi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu aegne mentaliteet. Ametlikult ja avalikult räägib nomenklatuur ühte, aga lapsed/noored näevad, et käitutakse hoopis teisiti ning selline pikaajaline tunnetuslik ebakõla mõjub nende vaimsele tervisele halvasti. Laste/noorte seas on massiliselt levinud arusaamine, et kui tahetakse meeldida ja elus edasi jõuda, tuleb korrutada peavoolu jutupunkte ning ohjeldamatult valetada.