Soome on lähtunud alati sellest, et eelkõige peab ta ise kõigi väljakutsetega hakkama saama. Soome loodab vaid iseenda peale, ja õigesti teeb. Lömitaja peale sülitatakse – olgu see Eestile õpetuseks, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Käesoleva kuu lõpus toimuvad Soomes presidendivalimised. Kohe päris valimised. See tähendab, et Soome kodanik võib seatud päevadel seada sammud valimisjaoskonna poole ning anda oma hääle temale meeldiva presidendikandidaadi poolt. See kõlab Eesti Vabariigi kodanikele väga harjumatult. Nagu ka see, et ei ole võimalik anda häält elektrooniliselt. Soomes on e-hääletust katsetatud kahes omavalitsuses KOV raames ja selline moodus leiti olevat ebaturvaline. Ka Saksamaal on sellisel moel jõutud arusaamani, et e-valimisi ei ole võimalik turvaliselt läbi viia. See-eest unenäos, muinasjutus ja Eesti Vabariigis on kõik võimalik. Nii valijameeste ärakeelitamine, kolhoosilike, edumeelsete loosungitega looritatud manipuleeritavate e-valimiste korraldamine kui kogu rahva ebapädevaks kuulutamine järeldusega, et sellisele lollikarjale ei või loota nii olulises küsimuses, kui presidendi üldrahvalik valimine. Soome poolelt vaadatuna tundub Eesti viimane kuberneriimportimise-show pehmelt öeldes äärmiselt naljakas. Aga see kõik on teisest ooperist.
Põhjanaabritel on presidendi järgmiseks ametiperioodiks 2018–2024 kaheksa presidendikandidaati. Kokoomuse ehk Koonderakonna soosingut nautiva, kuid ametlikult sõltumatu ametisoleva presidendi Sauli Niinistö on esitanud kavalal moel valijateühendus. Lisaks temale kandideerivad (tähestikulises järjekorras) sotsiaaldemokraat Tuula Haatainen, roheline Pekka Haavisto, põlissoomlaste Laura Huhtasaari, Merja Kyllönen Vasakliidust, Rootsi Rahvapartei kandidaat (ja endine kommunist) Nils Torvalds, Matti Vanhanen Keskparteist ja viimaks, ent siiski mitte vähimana on nende seas sõltumatu kandidaadina praegune europarlamendi saadik ja veteranpoliitik Paavo Väyrynen.
Nende presidendikandidaatide teledebatid on Eesti meediatarbijatel jäänud üsna tähelepanuta. Detsembri keskel toimus neist viies, kus oli esimeseks testküsimuseks võetud Eesti seisukohast oluline teema ja millest ka Postimees on andnud ülevaate.
Saatejuhid küsisid: "Läänemere regiooni teravnenud poliitiline olukord on muutunud sõjategevuseks Baltikumis. Üksteisele vastanduvad Venemaa ja NATO. Baltimaad paluvad Soomelt sõjalist abi, viidates Lissaboni leppele (Lissaboni lepingu artikli 42.7 kohaselt on Euroopa Liidu liikmesriigil sõjalise rünnaku korral õigus kutsuda appi kõiki liikmesriike. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad rünnaku alla sattunud riiki võimaluste piires aitama. Saatejuhid ei jätnud märkimata, et sellel artiklil puudub selge sisu). Kuidas vastate sellele abipalvele riigi juhina ja kaitseväe ülemjuhatajana?" Nende ridade autor koostas kandidaatide vastuste ja väitluse põhjal väikese protokolli ja arvan, et lisaks Postimehes avaldatule võib see heale lugejale pakkuda veel mõne huvitava nüansi.
Esimesena sõna saanud keskerakondlane Matti Vanhanen mainis enesestmõistetavalt mitte kõiki baltlasi, vaid konkreetselt Eestit. Ta oli seda meelt, et esmalt tuleb kokku kutsuda ministrite kabinet ja julgeolekuküsimustega tegelevad instantsid, teavitada abipalvest Euroopa Liitu. "Palvele peab vastama, ent tuleb mõelda, millist abi anda. Ka siis, kui olukord kiirelt eskaleerub, on aega nõu pidada. Sõjalise abipalve puhul on võimalik anda diplomaatilist ja majanduslikku abi. Eelistavalt aga konkreetset sõjalist abi ei annaks."
Põlissoomlane Laura Huhtasaari oli samuti kriisikoosoleku kiire kokkukutsumise ning Euroopa Liidu institutsioonide informeerimise poolt, nimetades seda Mogherini teavitamiseks (Federica Mogherini on vasakpoolne Itaalia poliitik ja poliitikateadlane. Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, sisuliselt Euroopa Liidu välisminister). "Soome ei anna oma territooriumi mitte kellelegi sõjategevuseks. Ka Soome ranniku kaitsmine on abi Eestile."
Soome Rootsi rahvaparteilane Nils Torvalds rõhutas, et artikkel 47.2 nõuab kõigi üksmeelt. "Seda ei tule kunagi. Rootsi on ilmselt niikuinii NATO-ga kampas, sest ilma Rootsi õhuruumita ei tee NATO midagi." Seega ei ole Eestil antud olukorras vajadust Soome abi järele.
Ametis olev president Sauli Niinistö: "Siis me vist rikkusime seda (artiklit), andes abi Prantsusmaale (pärast Pariisi terrorirünnakut 2015. aastal). Euroopa Nõukogus seda ei arutatud… Esmalt on vaja kindlustada meie piirid. Ükski NATO-Vene konflikt ei piirdu vaid Baltikumiga. Kui see sealt ka algab, siis sellega ei piirdu. Ei teki sellist kokkulepet, et sõdime vaid Baltikumis."
Sõltumatu kandidaat Paavo Väyrynen: "Lissaboni leping ei kohusta andma sõjalist abi. Soome ei peagi andma sõjalist abi. Territoriaalse kaitse organiseerimine ei ole ELi ülesanne. Seda ei pea ELi ülesannetele lisama ega ka Lissaboni lepet selliselt tõlgendama. Kui EL hakkaks sellega tegelema, oleks ta NATO euroopalik pilavariant."
Sotsiaaldemokraat Tuula Haatainen: "Kui see olukord oleks reaalsus, siis räägiksime 3. maailmasõjast. Prantsusmaaga sündis kahepoolne abilepe ilma ELi vahenduseta kahe maa kokkuleppel. Kui Eesti võtaks ühendust, küsiksin, millist abi soovitakse saada. Sõjalise abi palve puhul tuleb olukord hinnata eelkõige kodumaal."
Roheline Pekka Haavisto: "47.2 kohaselt võivad maad anda üksteisele abi. Eesti võib tugineda ÜRO põhikirja artiklile 51. On selge, et Eesti ja teised konfliktis osalejad saavad põhitoe NATO riikidest. Soome võib anda abi mereliikluse korraldamisel, raadiosides, pagulaste küsimuses. Me ei või mingilgi moel jätta Eestit aitamata, küsimus on, kuidas. NATO-ga võistelda me ei suuda." Haavistogi rõhutas vajadust kanda hoolt oma piiride eest.
Vasakliidu kandidaat Merja Kyllönen: "Lissaboni leppe puhul otsustab iga maa ise, millist abi ta annab ja milleks on võimeline. Tuleb teha ka analüüs, mis on selle konflikti valla päästnud… Selle asemel, et igas diskussioonis mängida sõjamänge, peame tähele panema, et Läänemere regiooni suurim turvarisk on praegu keskkonnaprobleemid."
Ametis olev president Sauli Niinistö: "Soome hoiab igasugustest olemasolevatest liitudest ja sõjaolukorras spontaanselt tekkivatest liitudest väljapoole. Kui keegi hakkab meid "sundliitma", paneme vastu. Sõjas on alati konfliktis kaks suurt poolt. Kolmandat ei ole." Saatejuhi küsimusele, millisele poolele asetub Soome, vastas ametis olev president kindlalt: "Soome kuulub loomulikult Läände. Soome piiride kaitsmise eesmärgil on liidud teiste riikidega võimalikud."
Sõltumatu kandidaat Paavo Väyrynen: "Kui Soome annaks Eestile abi, oleks ta sõjas üks osapool ja Venemaa ründaks ka Soomet. Soome ja Rootsi peavad olema neutraalsed. Soomel on tugev iseseisev kaitsevõime ja ta peab, niipalju kui võimalik, olema iseseisev. Keegi ei ründa Soomet, kui kanname hoolt selle eest, et me ei anna oma territooriumi kasutada sõja osapooltele."
Rootsi rahvaparteilane Nils Torvalds: "Kuna Rootsi on kaasatud, siis saab automaatselt olema ka Soome."
Sõltumatu kandidaat Paavo Väyrynen: "See ongi NATO-ga liitumise poliitika tulemus."
Keskerakondlane Matti Vanhanen: "On täiesti võimalik, et Eestit püütakse rünnata Soome kaudu, ja meie peame seda takistama. See on ka kõige tõenäolisem stsenaarium Soome sõttatõmbamiseks."
Roheline Pekka Haavisto: "Tänapäeval ei kehti enam põhimõte, et keegi võiks jääda üksi, erapooletuks, sest tänapäeval on riikidevaheliste suhete võrgustik niivõrd tihe. Neutraliteet ei saa enam olla meie poliitika, vaid seda peab asendama võrgustumine. Korraldame pealegi õppusi koos Rootsi ja ELi riikidega, see on realiteet."
Põlissoomlane Laura Huhtasaari: "Meil on sõjalise koostöö leping Suurbritannia, USA ja Euroopa Liiduga. Samuti kahepoolne leping Rootsiga."
Vasakliidu Merja Kyllönen: "NATOga on isäntämaasopimus (sätestab, kuidas NATO, selle liikmesriigid ja teised maad võivad rajada baase ja tuua väekoondisi vastuvõtva maa territooriumile nii rahu ajal kui kriisiolukorras). Meil on igasuguseid lepinguid ja kohustusi, kuhu Soome on viidud vaikselt, kabinetikokkulepetega. Kodanikuna ma ei tea, kuhu igale poole on Soome kaasatud. Neid teemasid ei ole parlamendis arutatud, dokumendid tulevad parlamenti takkajärgi."
Ametis olev president Sauli Niinistö: "Olen kohtunud kõigi komisjonidega. Kõik on avalik."
Sotsiaaldemokraat Tuula Haatainen: "…Soome peaks selles konfliktis esindama euroopalikke väärtusi."
Sõltumatu kandidaat Paavo Väyrynen: "On kaks võimalust. Mitte osaleda või osaleda. Meil õnneks mingeid kohustusi ei ole, kuigi Niinistö juhtimisel oleme teel NATOsse. Isäntämaasopimus on asi, mida peaks uurima parlamendi põhiseaduskomisjon – kas ministrid ja president on toiminud kooskõlas põhiseadusega, kui 2014. aasta suvel ei saadetud seda lepinguprojekti parlamenti."
Presidendikandidaatide debattidest on jäänud mulje, et oma kodutöö on nad teinud hoolikalt. Nad on oluliselt paremini informeeritud maailmas toimuvast kui näiteks kunagine Ühendriikide president Jimmy Carter, kes tunnistas ausalt, et päeval, mil Nõukogude Liit alustas sõjategevust Afganistanis, korraldati talle ülevaatlik loeng USA olulisimast oponendist: "Sain ühe päevaga Venemaast teada rohkem kui kogu oma senise elu jooksul."
Heal lugejal võib jääda nüüd eelpool äratoodud vaidluse põhjal kandidaatidest teatav mulje, ent ükskõik, milline see ka ei oleks, julgen seda pidada subjektiivseks. Sest ka minu praegune isiklik arvamus Soome presidenditoolile pürgivatest inimestest ei saa olla objektiivne, kuna loevad vaid konkreetsed otsused ja teod. Pealegi ei ole Soome presidendil kaugeltki enam seda võimu, mida nautis Urho Kaleva Kekkonen.
Poliitikas lähtutakse kindlasti eelkõige omaenda huvidest, mitte emotsioonidest või poeetilistest kaalutlustest. Soome riik ei pea end ohverdama teise riigi päästmiseks. Isegi kui küsimus on eestlastes, keda peetakse hõimurahvaks. Ei maksa pahaks panna kandidaatidele kui nad peavad sõjalise abi osutamist Eestile võimatuks. Ei maksa innustuda, kui mõni kandidaat näib väga mõistev, ning ei ole vaja unustada, et ka kõige ilusamate sõnade taga ei pruugi olla tahet tegutseda. On selge, et Soome ei vii oma vägesid väljapoole riigipiire.
Soome on alati lähtunud sellest, et eelkõige peab ta ise oma väljakutsetega hakkama saama. Kui mõelda sellele, et Soomet võib ähvardada oht idast, siis oli suurimaks veaks liitumine maamiinide keelustamise liikumisega. 1340 kilomeetri pikkune idapiir on praegu umbes 1120 piirivalvuri ja 213 koera valvata.
On mõistetav, et Venemaa korraldab sõjalisi õppusi, milles stsenaariumiks on Baltikumi hõivamine. Venemaa on juba sajandeid pidanud Baltikumi endale kuuluvaks ja praegune olukord, mil kolm väikest rahvast on astunud vastalise leeri, on Kremli jaoks kõike muud kui meeldiv.
On mõistetav, et ringkonnad, mis kamandavad Ühendriikide valuutareserve ja on harjunud peremehetsema Washingtoni Valges Majas ja senatis, ei või jätta tähelepanuta kangekaelset Venemaad, kes ei ole suhetes Ühendriikidega jätkanud Boriss Jeltsini allaheitlikku liini.
On oluline teada, et Lääne-Euroopa ja Venemaa suhetes on Balti riigid vaid peenraha, mis ohverdatakse niipea, kui selleks tekib kasulik võimalus.
Ühendriikide ja Venemaa "kuumas" konfliktis saavad eelkõige kannatada Balti riigid. Sellist sõda ei ole vaja ei Eestile, Lätile, Leedule ega Venemaale. Sõja puhkedes ilmuksid Eestisse kindlasti Soome vabatahtlikud, ent parim oleks, kui needki inimesed, meie, idanaabrid ja eurooplased keskenduksime sõja asemel oma rahvaste, meie ühise Euroopa tsivilisatsiooni tulevikule. Sõda ei ole kellegi muu kui relvatootjate huvides, kes võivad üles osta iga inimese ja parlamendi. On kahjuks tõsiasi, et niikaua, kuni inimkond eksisteerib, jäävad ka sõjad, ent meie mandril on neid peetud juba küllalt.
Poliitikas sõpru ei tunta ja seda teab Soome riik ja rahvas hästi, sest temal ei ole liitlasi olnud. Heal juhul vaid pelglikke kaasatundjaid. Ka Eestil ei maksa liigselt usaldada neid, kes end meie sõpradeks nimetavad. Elus – ja ka poliitilises elus – on sageli nii, et sõber koorib sõbra naha ja abikäe võib saada sellelt, kellelt seda ei oleks oodanud. Elus – ja ka poliitilises elus – võib mõni abi osutuda hukatuslikuks. Seepärast ei looda Soome mitte kellegi muu kui iseenda peale. Ja õigesti teeb. Lömitaja peale sülitatakse. Olgu Eestile õpetuseks. Selle sooviga lubatagu mul vastu minna uuele aastale.
Foto: Soome õhujõudude lennuk Hornet F/A-18 õhušõul 2017. aasta juunis (Bigstockphoto.com)