Katoliiklasest konservatiiv ja USA presidentide eksnõunik Patrick Buchanan arutab Poola väljavaadete üle säilitada oma kultuuriline ja religioosne identiteet Euroopa Liidu liikmesriigina.
Poola jäägu Poolaks!
Sellisena kõlas Ameerika konservatiivide sõjahüüd nelikümmend aastat tagasi, ajal mil Solidaarsuse liikumise juht Lech Walesa kerkis sadamalinnast Gdanskist barrikaadidele, nõudes oma kodumaale tagasi vabadusi, mis pärast Teist maailmasõda olid kommunistliku režiimi poolt kaaperdatud.
Kõigest kümnendi võrra hiljem oli Poolal õnnestunud vabaneda nii Nõukogude blokist kui Varssavi paktist – sõjalisest liidust millele riigi pealinn nime oli andnud. Ei möödunud kuigi palju aega kui varemalt sotsialistlik Poola oli saanud nii NATO kui Euroopa Liidu liikmesriigiks.
Aeg muutub, aga igipõlised küsimused jäävad ning tänapäeval on taas tõstatunud küsimus Poola iseseisvusest ning identiteedist. Täpsemalt on kahtluse all kas riik suudab säilitada need ka tänapäeval Euroopa Liidu liikmesriigina.
Viimastel aastatel on Poolas valitsev Õiguse ja õigluse partei otsustanud muuta riigi valitsusstruktuure. Kohtuvõim on subordineeritud ning viidud keskvõimu tugevama järelevalve alla läbi distsiplinaarkolleegiumi loomise, mis on saanud organiks, millel on voli kohtunikke ametist vabastada.
Brüsselis paikneva Euroopa Komisjoni hinnangul läheb aga seesugune samm vastuollu Euroopa Liidu vundamendiks olevate õigusaktidega, mis on kõikidele liimesriikidele kohustuslikuna antud.
Brüssel nõuab ühemõtteliselt, et Poola kohtute distsiplinaarkolleegiumi likvideeriks.
Veelgi enam – mis puudutab küsimusi nagu homoseksualism, abordid ning meedia, siis on Poola valitsus valinud positsioonid, mis on märksa kooskõlalisemad riigi katoliiklike traditsioonidega kui sekulaarse Euroopa ideaalidega.
Sama dilemma puudutab ka Ungarit ning selle peaministrit Viktor Orbanit. Nii Poola kui Ungari on seega Euroopa Liidus leidnud ennast kõrvale tõrjutuna.
Hiljuti Budapestis toimunud rahvakogunemisel lausus Orban oma toetajaskonnale, et Euroopa Liit, Brüssel, Washington ning miljardär George Soros kasutavad oma raha, meediasidemeid ning võrgustikke, et tuua aprillis toimuvatel valimistel võimule Ungari vasakpoolne opositsioon.
"Ent lõppude lõpuks ei oma otsustavat kaalu mitte see, mida soovivad ringkonnad Brüsselis või Washingtonis, ega ka see millised on eelistused välismaiste isandate poolt kinni makstud meediamajades, vaid see millist tulevikku ungarlased ise endale soovivad" tõdes Orban hiljuti oma toetajate ees kõnet pidades.
"Meie tugevus peitub meie ühtsuses, me elame jätkuvalt samade ideaalide poole pürgides: perekond, isamaa ning tugev ja sõltumatu Ungari" lisas Orban.
Kõlab nagu tuttavalt? Ungari jäägu Ungariks!
Euroopa Liidu geograafilises südames aset leidvas kultuuri ja moraali kokkupõrkes on hoopiski autasiderist Vladimir Putinist saanud see, kes sekkub kodusõtta traditsioone ja rahvuslust austavate inimeste poolel. Seda eeskätt riikides kus kristlus osutab veel visa vastupanu sekularismi pealetungi ees.
23-24 oktoobri nädalavahetusel avalikustas Moskva väljavõtted Putini rünnakust Lääne "poliitiliselt korrektsete" väärtuste suunal. Kõneldes Sotšis aset leidnud Valdai diskussiooni klubi miitingul, lausus Putin järgmist:
"Vaatame hämminguga mis on aset leidmas riikides, mis peavad ennast progressi lipulaevadeks. Diskrimineerimise vastane võrdsusliikumine on ületanud agressiivse dogmatismi piirid ning on jõudnud absurditeatri tasemeni. Seismine rassilise ülekohtu vastu on küll üllas eesmärk, ent "tühistamiskultuur" on jõudnud tänaseks ekstreemse äraspidise diskrimineerimiseni (enamuse suhtes). Venemaal on enamikel inimestel ükskõik milline on tema ligimese nahavärv. Läänes aga tõrjutakse juba ühiskonnast inimesi kes julgevad väita nagu oleks mehed ja naised bioloogiliselt erisuguse ülesehitusega. Asi tipneb aga koletisliku olukorraga, kus lastele õpetatakse juba noorest peast, et poisid võivad vabalt muutuda tüdrukuteks ning vastupidi – nimetagem asju õigete nimedega ning tunnistagem, et see kõik on inimsuse vastane kuritegu mida teostatakse "progressi" loosungi all."
Poola ja Euroopa Liidu vahel aset leidvas konfliktis on Saksamaa kantsler Angela Merkel ärgitanud leidma kompromissi, mis rahuldaks mõlemaid vastasleere, selmet jõuda olukorrani, kus üks osapool on võidukas teise kibestumise hinnaga.
Vaatamata sellele on Poola tänaseks päevaks jõudnud juba punkti, kus riiki ähvardavad ELi sanktsioonid ning ühisrahadest ilma jätmine, mis jätaks Varssavi muuhulgas ilma ka COVID-19 kriisi lahendamiseks ette nähtud toetustest.
Poola peaminister Mateusz Morawiecki on süüdistamas Euroopa Liitu "väljapressimises", lausudes, et Euroopa Liit on surunud püstoliraua Poolale kuklasse.
Morawiecki sõnul peaks euroliit enne rahvusriikidest loobumist küsima Euroopa rahvastelt, kas see on ka nende huvides.
Vaatamata sellele on euroliidu liikmelisus Poolas populaarne ning valitsus ei ole veel ähvardanud liidust lahkuda, nagu Britid seda 2016 referendumiga tegid.
Vaatamata sellele kardab Brüssel, et Poola vastuhakk võib doominoefektina kaasa tuua teistegi liikmesriikide mässu Brüsseli keskvõimu vastu. Selle resultaadiks võiks omakorda olla lõpp unistusele, mis näeb ette Euroopa superriigi konstureerimist millekski Ameerika Ühendriikide sarnaseks, kus osariikidel on üksnes piiratud õiguslik autonoomia.
Poola ning teiste Ida ja Lõuna-Euroopa riikide jaoks pakub Euroopa Liidu liikmelisus mitte üksnes vabaturu ja vaba liikumise privileege, vaid ka arvestatavaid tulusiirdeid jõukamatest liikmesriikidest.
Euroopa Liidu trumpkaardiks mässumeelsete liikmesriikide vastu on raha. Soovi korral võib Brüssel keerata kinni nii regulaarsed kui COVID-19 kriisi vastaste meetmetena mõeldud eraldised. Tegemist on summadega, mis moodustavad olulise osa Poola siseriiklikust kogutoodangust.
Seega on poolakate poolt Euroopa Liidu vastu tõstatatud küsimused kõige fundamentaalsemat laadi. Kas lahkhelide korral on rakendatavad Poola konstitutsioon ja seadused või peavad need taanduma Euroopa Liidu normide ees?
Konflikt on seega paratamatu ning otsus mille poolakad peavad langetama määrab ära, kas nende riik on ülimuslik Euroopa Liidu ees või on tänane realiteet juba vastupidine.
Tõlkis Adrian Bachmann