Katoliiklasest iraanlane, mõttekodalane ja paljude USA suurimate väljaannete kaastöötaja Sohrab Ahmari hoiatab väljaandes The American Conservative lääneriikide inimesi Iraagi ja Süüria sõjast ning Araabia kevadest tuntud teabelõksudesse langemise eest, kuna sellel võivad olla hukatuslikud tagajärjed.
Kolm suuremat teabelõksu (information trap), millest allpool juttu tuleb, on jörgmised:
- Emotsioonid lämmatavad mõistuse.
- Eriarvamusi ja küsimusi võetakse reetmisena.
- Ollakse ülimalt kindlad oma suutlikkuses igasuguseid olukordi lahendada.
Kõik kolm on samasugused teabelõksud, mis haarasid inimeste meeled nii 9/11-järgsetes sõdades, Araabia kevade ajal, Euroopa sisserändekriisis kui Covidi pandeemias.
Venemaa sissetung Ukrainasse on väga suur ja väga paha asi. Ma kinnitan seda, enne kui me hakkame vaatlema, kuidas Ukraina sõda on käivitanud Lääne valitseva klassi seas raskekujulise massihüsteeria palangu.
Ajal, kui kainust, vastutustundlikkust, ausust ja diplomaatilisi oskusi vajatakse kõige rohkem, pakuvad meie asjapulgad ning poliitikate kujundajad just vastupidist: ekstaatilisi emotsioone, odavat propagandat, metsikuid fantaasiaid, dialoogist ja sündmuste maharahustamisest keeldumist. Mis on kõige hullem? See kõik on nii neetult tuttav! Taaskord oleme me kukkumas, või pigem juhitud, strukturaalsetesse teabelõksudesse, mis takistavad mõistlike otsuste langetamist ja sunnivad peale poliitilisi valikuid, mida me võime hakata siis, kui on juba liiga hilja, raskelt kahetsema.
Sarnaste protsesside hind on viimastel aastatel olnud väga kõrge. Seekord võivad need tuua kaasa katastroofi. Hooletu käitumine võib tuua kaasa kokkupõrke võimsa Euraasia tsivilisatsiooniga, kelle au on saanud raskelt haavata ja kelle käsutuses on tohutu strateegiliste relvade arsenal. Kuidas küll me oleme selleni jõudnud?
Kui keegi on massihüsteeria teabelõksu kukkunud, siis on väga keeruline tal ennast sealt välja sikutada. Neid, kes üritavad taolist inimest aidata, tabab tema raevu kogu vägi. Ajaks, kui meediapalang on üle läinud, hakatakse loomulikult mõtlema, et kuidas keegi võis üldse uskuda X põhjendusi Y kohta. Tagantjärele võidakse isegi oma meelsust kahetseda. Seda kuni järgmise lõkse täis meediasündmuseni.
Meil tuleb vaadelda eelmisi [sarnaseid massihüsteeria] episoode. Neist neli torkavad eriliselt silma: 9/11 järgsed sõjad, Araabia kevad, Euroopa sisserändekriis ja Covidi pandeemia. Need meediasündmused on olnud minu ajakirjanikukarjääri kõige enam kujundanud ja mõjutanud hetked. Mõnel puhul olen ma samuti teabelõksudesse langenud. Milline kogemus on minu maailmavaatele jätnud jäädava jälje. Kuid keegi ei pea jagama minu maailmavaadet, et näha – ja hoiduda – allolevast kolmest teabelõksu mustrist, mis on kõigi nelja mainitud meediasündmuse puhul ühised.
Esiteks: emotsionaalselt laetud pildid ja videokaadrid kipuvad aru lämmatama. Eriti õpetlikud peaksid konkreetse hoiatuse juures olema Araabia kevade sündmused. Peale Tuneesia puuviljakaupmehe enese põlema panemist 2010. aastal hakkasid ajakirjanikke ja sotsiaalmeedia kasutajaid pimestama teksadesse riietatud ning nutitelefonidega vehkivad noored tänavatele tunginud liberaalid. Sellised pildid toitsid narratiivi kangelaslikest vabadusvõitlejatest, kes seisavad vastakuti vanamoodsate kleptokraatidega. Narratiivi palavik lämmatas igasugused ebamugavad küsimused.
Küsimused nagu: kas need noored tõepoolest esindasid oma kogukondi, või võitsid nad meie soosingu ainult selle pärast, et nad juhtusid välja nägema ja rääkisid sama juttu kui meie? Kas nad olid tõepoolest võimelised oma kogukondi juhtima, või ähvardas nende liikumisi ülevõtmine hoopis kurjemate kavatsustega tegelaste poolt? Kui masside toel saavad võimule islamistid, kas siis need noored liberaalid oleksid võimelised olema sellega nõus? Kas ei oleks olnud põhjust võtta asja suhtes ettevaatlikum seisukoht, mis arvestaks religioossete ja suguharude vaheliste keerukate suhetega ning piirkonda risti-rästi läbivate geopoliitiliste murrangujoontega?
Pole vaja vist meenutada, et Ameerika Ühendriikide poliitika oli ettevaatlikusest kaugel – vasallriikide juhid sunniti tagasi astuma ja Liibüa puhul sekkuti sõjaliselt eesmärgiga kukutada Muammar Gaddafi. Suurema osa Araabia kevade üle elanud riikide puhul oli tavaliselt tulemuseks: ebastabiilsus, kodusõda, võimuvabad piirkonnad, terror ja lõpuks tagasipöördumine autokraatia juurde.
Samamoodi lämmatasid mõistlike otsuste langetamise võime emotsioone üles kütvad pildid 2015.–2016. aasta Euroopa sisserändekriisi ajal. Otsustavaks sai kontinendi väravate avamise juures reaktsioon pildile Türgi läänerannikul surnud Süüria lapsest, kes oli üritanud pääseda Kreeka saartele. Rohkem kui miljon sisserändajat, kellest enamus olid noored mehed ja kellest paljude puhul polnud tehtud mingisuguseid taustauuringuid, voogasid põgenikena Euroopasse. Mitte kellelgi polnud aimu, kui paljud neist olid majanduspõgenikud, kes jõudsid Euroopasse inimkaubitsejate toel. Igasugused kõhklused, millist hävitavat mõju võib sisseränne avaldada turvalisusele, sotsiaalteenustele ja ühiskondlikele sidemetele, suruti alla seniks, kuniks oli juba liiga hilja midagi ette võtta.
Pandeemia pakkus samuti hulga põnevaid ja tõenäoliselt eksitavaid fotosid, millest kõige silmatorkavamad olid Itaalia Covidi haiglate surma ja viletsuse pildid, mille kohta öeldi, et samasugune olukord tekib juhul, kui kohe midagi äärmiselt drastilist ette ei võeta, ka teie lähedal olevates haiglates. Ainult üksikud inimesed küsisid, kui palju sellistel jubetatel piltidel on seost Itaalia tervishoiusüsteemi eripärade ja kõrges eas elanikkonnaga.
Teiseks: eriarvamused ja kriitika ei ole riigi reetmine. See on ilmselt üks hullemaid teabelõksu mustreid, sest selle jõud lähtub inimloomuse kombest eriarvamusi tõrjuda ja "grupivälistada". Kaasaegne meedia, mille käes on jõud sütitada massides raevukust, on selle iidse kiusatuse muutnud eriti kõikehõlmavaks. Massidele antakse käsk kaitsta konkreetseid poliitikaid – ja ainult rahvavaenlane või kaabakas võib nendes kahelda!
Nii ka Iraagi sõja vastased said endale külge "mittepatriootilise" konservatiivi nime. Prantsusmaa kõhklused tõid kaasa "vabaduse friikartulite" (Freedom Fries; sõnamäng French Friesiga; nii hakati USAs kutsuma friikartuleid) idiootsuse. Need, kes seadsid küsimuse alla Araabia kevade narratiivi – kelle hulgas oli silmapaistev Lähis-Ida teadlane Bernard Lewis – said endale külge "orientalisti" sildi ja veelgi hullemad sõimusõnad. Nende arvamusi, kes kõhklesid Angela Merkeli avatud uste poliitikas, ei võetud peavoolu poolt üldse kuulda.
Siis tuli Covid. Kõik pidid kandma maski. Kõik pidid sotsiaalvõrkudes avalikult ärplema oma vaktsineerimisstaatusega ja postitama maskides enekaid. Kasutama enda postituste juures räsisilti #PüsiKodusPäästaElusid (#StayHomeSaveLives). Töökohti ja väikeettevõtteid hävitavate sulgemiste kriitikud olid tingimata kalgid ning südametud. Kui väljaande First Things toimetaja RR Reno hoiatas, et Lääs on langemas ohtlikusse ohutuse-ismi (safety-ism), hoiatades füüsilise heaolu kõige muu arvelt esikohale seadmise eest, siis Katoliku Ülikooli teoloog Joseph Cappizi süüdistas teda alusetult, nagu ta oleks väitnud, et "inimelu peaks mõõtma majanduslike vahenditega" ja et ta on "ühiskonna kõige haavatavamate liikmete suhtes ükskõikne". See oli pisut viisakamas vormis, kuid sama küsimus, mille esitasid Renole tema interneti prokurörid: "Kui palju vanaemasid oled sa valmis oma majanduse altaril ära tapma, tõpranahk?"
Kolmandaks: arusaam, et kõiki keerulisi kriise on võimalik kõiges hallata, on enesepettus. Inimeste jaoks on lihtne kas tava- või sotsiaalmeedias arutleda, kuidas keerulisi olukordi saab lihtsalt lahendada. "Meie" võime kasutada määratuid meetmeid ilma, et me peaksime tagajärgede eest muretsema, sest Lääne tsivilisatsioon on tänu selle teaduslikele ja tehnoloogilistele saavutustele eriliselt võimekas. Me arvame, et me suudame tagajärjed "üle mängida", et me näeme nurkade taha, et me suudame andmete abil tulevikku ennustada.
Kuigi ikka ja jälle on päris elu sellise enesekindluse põrmu paisanud, siis ometigi see kestab. Iraagi sõja propageerijad kinnitasid meile, et meid võetakse seal vastu lilledega, et okupatsioon on lühike ja lõbus. Operatsioon Iraagi Vabadus (Operation Iraqi Freedom) paiskas riigi kodusõja kaosesse, mis lõpuks tõi kõige rohkem kasu Iraanile. "Wir schaffen das" (me saame sellega hakkama) arvas kantsler Angela Merkel miljoni sisserändaja Saksamaa ühiskonda sulatamise kohta. Tema otsus tekitas Euroopa poliitikas tohutu segaduse. "Kaks nädalat, et haigestumiste laine maha suruda" (two weeks to flatten the curve) kestis kaks aastat.
Kas te ei märka sarnaseid mustreid, kuidas Lääs suhtub Ukraina kriisi? Ma pelgan, et mina märkan. Alates kalašnikovidega poseerivate vanaemade ja noorte kenade naiste, kes kaitsevad Ukraina vabadust, piltidest; peale (valeks osutunud) lugusid, kuidas Ukraina sõdurid ennast vangi andmise asemel ohverdavad, pommitatakse meid üha ja jälle ühepoolsete, emotsionaalselt halvavate kuvanditega.
Me oleme taas käitumas teistmoodi arvajate ja kriitikutega, nagu rahvavaenlaste, tõbraste ja "Putini sabarakkudega". Samad inimesed, kes süüdistasid sulgemiste kriitikuid tapvas ükskõiksuses, süüdistavad kriisi eskaleerimise kriitikuid … samades asjades: Capizzi süüdistas esmaspäeval, 28. veebruaril, Harvard Law Ülikooli teadlast Adrian Vermeule'i, et see märkis sotsiaalmeedias meeldivaks kaardi selle kohta, kuidas Venemaa väed piiravad Harkivi. Vermeule'i on süüdi milleski, kuna ta märkis meeldivaks koha kaardi, kus "süütud inimesed surevad".
Nii kord taas me kuulutame, kuidas me suudame hallata sündmuseid, mis ei kipu kontrollimisele alluma.
Tõlkis Karol Kallas