Sotsiaalministeerium teatas 13. veebruaril Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks saadetud kirjas, et ei toeta petitsiooni "Üks meie seast" keskmes olnud palvet lõpetada sündimata laste tapmise riiklik rahastamine.

Möödunud aasta 11. novembril andsid traditsiooniliste pereväärtuste eest seisva Sihtasutuse esindajad koos rohkem kui 5300 allkirjaga valitsusele üle ka kaaskirja, milles selgitati petitsiooni tagamaid, rõhutades, et on ühtaegu absurdne ja skandaalne, et Vabariigi Valitsus on juba aastaid rahastanud sündimata laste massilist tapmist määruse alusel, mis kannab nime "Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu" — justkui oleks rasedus haigus ja abort selle ravi.

Sotsiaalministeeriumi vastuses väljendatakse aga seisukohta, et just nii see ongi. Nimelt on terviseala asekantsler Ivi Normeti allkirja kandvas dokumendis selgitatud, et riigil on kohustus tagada igale isikule tema tervise kaitse ning et "üks tervisekaitsemeetmetest on takistusteta juurdepääs reproduktiivterviseteenustele, sealhulgas ka turvalisele ja kvaliteetsele raseduse katkestamisele."

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaid ütles Sotsiaalministeeriumi seisukohta kommenteerides, et sellises suhtumises ei ole midagi uut ega üllatavat:

"Kahjuks jätkab Sotsiaalministeerium oma mõistusevastast hoiakut, käsitledes normaalset rasedust haigusena ja sündimata laste tahtlikku tapmist tervishoiuteenusena, mille riik peab soovijaile kättesaadavaks tegema ning seda ka rahaliselt toetama, tehes seeläbi kaudselt abordi rahastajaks kõik maksumaksjad. Rääkides vajadusest kaitsta tervist, "unustatakse" samal ajal sihilikult ära, et valikabordiks puudub igasugune meditsiiniline vajadus ning et selle käigus tapetakse täiesti terve ja süütu väike inimene. See on ehe näide utilitaristlikust maailmakäsitlusest, mille kohaselt võib heaks peetava eesmärgi poole püüeldes kasutada ka kõige ebahüvelisemaid vahendeid, isegi süütute inimeste tahtlikku tapmist."

Vooglaidi sõnul ei ole vähem absurdne tõsiasi, et Sotsiaalministeerium käsitleb valikabordi riiklikku rahastamist olulise panusena Eesti rahva püsimajäämisse ja demograafilise kriisi ületamisse. Ta selgitas, et kui Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tõi petitsiooni kaaskirjas välja, et valikabordi riiklik rahastamine on eriti skandaalne ajal, mil Eesti rahvas on väljasuremise kursil, siis Sotsiaalministeeriumi arvates on asi otse vastupidi: "See kõlab uskumatult, aga ministeeriumi ametnikud näevad igal aastal enam kui 6 000 sündimata lapse tahtliku tapmise riiklikku rahastamist olulise sammuna Eesti rahva järjepidevuse tagamise suunas."

Sotsiaalministeeriumi terviseala valdkonna ametnikud teavad ilmselt väga hästi, et valikabort kujutab endast sündimata lapse tahtlikku tapmist. Ometi käsitletakse valikaborti riiklikku rahalist toetust vajava tervishoiuteenusena, justkui rasedus oleks haigus ja abort selle ravi.

"Sümptomaatiline on ka see, et Sotsiaalministeerium ei suuda mõelda probleemist mingiski muus tähenduses kui "seksuaaltervise" võtmes. Seetõttu jäeti täielikult tähelepanuta meie keskne ja fundamentaalse tähtsusega õiguslik argument, et sündimata laste tapmise valitsusepoolne rahastamine on lubamatu, kuna riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule ja mitte sellesse sekkuda," selgitas Vooglaid.

"Kokkuvõtlikult kujutab ministeeriumi seisukoht kõige ehedamat näidet sellest, millise mõistusevarjutuseni võib ideoloogiline kitsarinnalisus viia," lisas Vooglaid ning võttis teema kokku küsides, kelle või mille huve oma enda rahva hävitamist rahaliselt toetav valitsus õieti teenib. "Ju ei ole ma ainuke, kellele nähtub Sotsiaalministeeriumi vastusest, et meie valitsusel ei ole piisavalt sirgeselgsust lõpetada inimvaenulike ideoloogiate teenimine ja langetada otsuseid, mis lähtuks püüdlusest taastada austus õigluse ideaali ja kõige elementaarsemate inimõiguste vastu."

Abort seadustati Eestis Nõukogude Liidu poolt 1955. aastal ning sellest ajast on meie maal tehtud rohkem kui 1,5 miljonit aborti. Seejuures on Vabariigi Valitsus rahastanud pärast taasiseseisvumist vähemalt 100 000 sündimata lapse tapmist, olgugi, et alates 1990-ndate aastate algusest ei ole Eestis sündivus olnud ühelgi aastal ligilähedaseltki rahvastiku taastootmise tasemel.

Vt seonduval teemal:

– "Sündimata laste eluõiguse kaitseks koguti üle 5000 allkirja", De Civitate, 13.11.2013
– Varro Vooglaid: "Sündimata lapsed vajavad kaitset ennekõike Vabariigi Valitsuse eest", De Civitate, 18.09.2013
– Varro Vooglaid: "Süütalastepäev ja sündimata laste tapmine", De Civitate, 28.12.2013