Euroopa Liidu statistika näitab, et riikdies, kus aetakse kõige rohkem taga meeste ja naiste "võrdsust", leiab aset ka kõige rohkem vägistamisi. Tekst pildil: "Usu endasse! Ole ülemus!" Foto: Scanpix

“Kõige radikaalsemad feministid võtavad kritiseerida naisi, kellele meeldib olla koos oma lastega ja kes ei soovi teha karjääri äriilmas ega poliitikas. … See ei too kaasa suuremat vabadust, vaid hoopis jõhkrama ikke,” leiab Tšehhi sotsiaalteadlane Jitka Fialová.

Fialová, kes on Lõuna-Boheemia Ülikooli tervise ja sotsiaaluuringute kateedri õppejõud, sõnul ei anna Euroopa Liidu investeeringud nõndanimetatud soolise võrdsuse poliitikatesse Brüsseli bürokraatide poolt kirjeldatud tulemusi, vahendab uudisteportaal Remix.

Sotsiaalteadlane pidas QAK 2021 konverentsil loengu “Soovõrdsuse paradoksid”, milles juhtis tähelepanu kui nigelad tulemused soovõrdsuse alal on ette näidata riikides, mis selliseid poliitikaid kõige enam esiplaanile seavad.

Osutades erinevatele andmekogudele, järeldab Fialová, et suures hulgas riikides, mis ametliku statistika järgi on soolise võrdsuse redeli ülemistel pulkadel, on naiste olukord paradoksaalselt hullem riikidest, kus sooteemasid ei rõhutata. 

“Ma kõrvutasin riikide, kus valitseb meeste ja naiste vahel väga kõrge võrdsuse tase, mis on kas Põhjamaad või Lääne-Euroopa riigid, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kus nõndanimetatud soolise võrdsuse indeks näitab väiksemaid numbreid. Ma analüüsisin usaldusväärset Eurostati koduvägivalla, vägistamiste, naiste mõrvade ja naiste juhtpositsioonide kvootide statistikat. Tuleb välja, et teooria ja reaalsuse vahel haigutavad suured käärid,” selgitas Tšehhi naisteadlane konverentsil oma andmeanalüüsi.

Tema sõnul riikides, mis Euroopa Soolise Võrdsuse Instituudi (European Institute for Gender Equality; EIGE) andmetel on soolise võrdsuse vallas kõige eesrindlikumad, leiab aset kõige rohkem kõige raskemaid naistevastaseid vägivallakuritegusid elaniku kohta.

Fialová tõi näiteks Ühendkuningriigi Inglismaa ja Walesi piirkonnad, mida peetakse tubli soopoliitika lipulaevadeks. Samas nendes Kuningriigi osades leiab statistika andmetel aset kõige rohkem seksuaalkuritegusid – 275 – saja tuhande elaniku kohta, millest 90 protsenti on suunatud naiste vastu. Rootsis – mida taas peetakse soolise võrduse poole pürgimise mudelriigiks – on sellised numbrid samuti väga suured. Seal pannakse aastas toime 190 seksuaalvägivalla tegu ja 75 vägistamist saja tuhande elaniku kohta.

“Tšehhi vabariigis on need numbrid 13 seksuaalvägivalla ja kuus vägistamist 100 000 elaniku kohta. Samal ajal ei peeta meie riiki kuidagi võrdsusepüüdluste etaloniks. Euroopa Liidus me oleme tagantpoolt kuuendad,” lisas sotsiaalteadlane.

Fialová sõnul avaldub selline lahkheli ka mujal valdkondades. Ta osutas, et kuigi Põhjamaades on kehtestatud ettevõtete ja asutuste juhtkondadele 40 protsendine naiskvoot, moodustavad erasektori juhtidest naised siiski ainult 13 protsenti. Kesk-Euroopas sookvoodid puuduvad, kuid juhtidest on 32 protsenti naised.  

“Paistab, et energia ja vahendid, mida kulutatakse selliste soomeetmete rakendmiseks ei ole korrelatsioonis lõpptulemusega,” osutab teadlane.

“Soolise võrdsuse agenda, millele rõhuvad eriti feministid, soovib kõigis riikides kehtestada ühesugused soolise võrdsuse saavutamise juhised. Teisiti öeldes arvavad soolist võrdsust taga ajavad inimesed, et üks ja sama eesmärk on kõikjal saavutatav ühtede ja samade meetoditega. Sooauditite, soopõhise eelarvestamise, soojälgimise indikaatoritega jne peaks kõikjal saavutama soolise võrdsuse … Sellised soolise võrdsuse tööriistu on päris palju, kuid ühed ja samad reeglid kõigile ei sobi,” rõhutab Fialová.

2014.–2016. aasta eelarveperioodil kulutas Euroopa Liit soopoliitikatele 6,17 miljardit eurot.

“Järgmisel eelarveperioodil saab see number olema ilmselt veelgi suurem, sest Komisjoni president Ursula von der Leyen on suur soopoliitikalemb. Euroopa Liidus valitseb päratu poliitiline tahe soopoliitikate süvalaiendamise ja nende sidumise kõigi teiste Euroopa Liidu poliitikatega järele,” jätkas ta.

Sotsiaalteadlase sõnul võimutseb Euroopa Liidus soopoliitikale erkordselt kõrge toetus. On küll Euroopa Parlamendi saadikuid, kes seda kritiseerivad, kuid nemad hääletatakse üldjuhul maha. Nii ka inimesed, kes on sees soopoliitikate jõustamise toiduahelas, pole oma sissetulekust valmis loobuma. Seda enam, kui seda rahastab heldelt Euroopa Liit. Selle tõttu tõlgendavad sellised soolased statistikanumbreid kriitikutest hoopis erinevalt.

Miks soopoliitika programmid nii suurel määral läbi kukuvad? Ilmselt mõned põhjused on selles, et neid surutakse peale sunnimeetmetega, need ei lähtu loomulikust vajadusest ja ei arvesta võimalusega, et mees ja naine võivad lihtsalt kokku leppida mõlemale soole sobivate tingimuste loomises, arvab Fialová.

“Mulle näib, et tänased feministide eestkõnelejad tahavad rohkem seaduseid, kohustusi ja rollide jaotust igas valdkonnas 50:50 kvoodi järele. Nagu selliseid asju oleks võimalik käskida ja jõustada. Kõige radikaalsemad neist võtavad isegi kritiseerida naisi, kellele meeldib olla koos oma lastega ja kes ei soovi teha karjääri äriilmas ega poliitikas. See tähendab naisi, kes ei ole nendega nõus ja ei soovi kvoote, vaid tahavad, et neid hinnatakse nende võimete järele. See [karjäär] ei too kaasa suuremat vabadust, vaid hoopis jõhkrama ikke. Samal ajal võrdsuse surve võib otseselt takistada naiste arengut,” leiab sotsiaalteadlane.

Toimetas Karol Kallas