Kaasaja üks tuntumaid filosoofe Roger Scruton lahkas 2015. aastal ilmunud essees kõrghariduse allakäigu põhjuseid. Õpetlase sõnul on probleemi tuumaks lääne ülikoolide muutmine kristlikku kultuuripärandit lammutavaks tööstuseks.
Essee "The End of the University" ilmus 2015. aasta aprillis pedagoogika- ja ühiskonnateaduste ajakirjas First Things (Mis on kõige tähtsam).
Järjest enam ülikoole vastandub neid sünnitanud kultuurile ja hoiab noored sellest eemal.
Ülikooli ülesandeks on teadmiste, oskuste ja kultuuri õpetamise kaudu üliõpilaste eluks ette valmistamine. Samal ajal kasvatab ülikool järjepidevalt ühiskonnale üliolulist intellektuaalset kapitali. Need kaks eesmärki on erinevad. Üks neist keskendub üksikisiku arengule, teine vajadusele jagada teadmisi. Samas nimetatud eesmärgid on üksteisega läbi põimunud, mis tähendab, et kahjustades ühte, saab kannatada ka teine. Seda võib näha tänasel päeval, kui järjest enam ülikoole hakkab vastu neid loonud kultuurile ja hoiab noored sellest eemal.
Ülikoolis veedetud aastate hulka kuuluvad viktoriaanliku aja antropolooge huvitanud initsiatsiooniriitused, mille käigus hõimu sündinud inimesed võtavad enda kanda selle põlistamise ja kestmise koorma. Kui kaob arusaamine selliste riituste tähtsusest, siis ähvardab ülikooli ühiskondlikust ja moraalsest eesmärgist lahti haakimise oht. Nimetatud eesmärgiks on nii teadmiste varamu kui kultuuri säilitamine ja mõlema mõtestamine.
Kirjeldatud eesmärk on lääne tsivilisatsiooni aluseks oleva traditsioonilise hariduse keskmes. Kreeka paideia pidas kodakondsuse viljelemist õppekava tuumaks. Usutalitlused ja moraaliõpetus olid läbi keskaja ülikooliõpingute vundamendiks. Renessansiaja virtuoso ideaal oli loominguliseks innustuseks arenevale studia humaniores õppekavale. Ülikool, mis kasvas välja valgustusajast, ei lasknud moraaliohje lõdvemaks, kuid pidas õppetööd korrastatud eluviisiks, mille reeglid ja toimingud hoidsid selle lahus igapäevaelust. Samas tagas ülikool tavaelule pika vaate, ilma milleta pole inimeste tegevusel õiget sisu. Isegi 19. sajandi Saksamaa ülikoolide pöörane elu, milles olid olulisel kohal duellid, hoiti ühtsete vormilise käitumisnormide ja ühiselu reeglite raamides. Osutatud raju elu pühendati omakorda erilisele moraalse korra, tõigateadmiste ja kultuurilise pädevuse sünteesile, mida sakslased tunnevad Bildungi nime all.
Kuid üheksateistkümnenda sajandi käigus muutus avalikkuse suhtumine ülikoolidesse kiiresti. Hääbus usule toetuv elukorraldus. Tekkis keskklass, mille liikmed nõudsid agaralt tunnustamist ja poliitilist võimu. Tööstustele toetuv majandus esitas sinna otsa oma nõudmised teadmiste ja oskuste osas. Kõik säherdused arengud kokku survestasid ülikoole muutma oma curriculumit, õpilaste ja õpetajate värbamise viise ning oma suhet ümbritsevatesse ühiskondlikesse struktuuridesse. Britanniasse ja Ameerika Ühendriikidesse rajati uusi ülikoole. Üks neist oli 1826. aastal asutatud University College London, mille õppekava oli märkimisväärselt ilmalik. Selliste ülikoolide eesmärgiks oli toota teaduslikult mõtlevaid inimesi, kes pühivad minema teoloogilised ämblikuvõrgud, millesse varasemalt kängitseti kõik ülikoolides õpetatavad ained.
Kardinal Newmani nägemuse järele on ülikool kloostriga sarnanev, maailmast eraldatud koht, mille vastandiks on tööstusühiskonna praktiline mõtteviis.
Vaatamata osutatud muutustele, mis sundis haridusinstitutsioone võtma omaks uue kutsumuse südametunnistuse, säilitasid ülikoolid rolli kõrgkultuuri hoidjatena. Need jäid kohaks, kus õppetööle keskendunud eraldatud keskkonnas hoiti alles abstraktne mõtlemine, süvauuringud ja oluliste raamatute ning keelte tundmaõppimine. Kui kardinal John Henry Newman kirjutas 1852. aastal raamatu "Ülikooli idee", siis kaitses see suuremas osas ülikooli käsitlusviisi selle ajaloolisel kujul. Tema nägemuse kohaselt on ülikool kloostriga sarnanev, maailmast eraldatud koht, mille vastandiks on tööstusühiskonna puhtpraktiline mõtteviis. Newmani tõekspidamiste kohaselt pidi ülikool vormima seal õppivaid inimesi. Üliõpilased imbusid ülikoolis läbi ülikooli olemusest ja neisse vajutati haritud meele ideaal, mis aitas toored inimolevused muuta härrasrahvaks.
Newmani sõnul on just selline ülikooli sotsiaalne eesmärk ja ülesanne. Ülikooli seinte vahel antakse teismelisele edasi pilt elu eesmärkidest. Inimene saab ülikoolist kaasa midagi, ainsa asja, mida maailm ei paku, milleks on sisemise väärtuse kontseptsioon. Just see on põhjus, miks kaubanduse ja tööstuse ajastul on ülikool nii oluline. Inimesi piiravad päevast päeva ja igast küljest praktilistest vajadustest johtuvad kiusatused. Kui iga eesmärki hakatakse nägema ainult materialistlikust vaatepunktist, siis teisiti sõnastades, nagu Newman seda nägi, lubatakse vahenditel neelata alla eesmärgid.
Newmani ajast saati on palju muutunud. Väide, nagu ülikoolide üheks ülesandeks võiks olla härrasmeeste kasvatamine, kõlab täna, ajal kui suurem osa üliõpilasi on naised, pisut rohkem kui kergelt naeruväärsena. Newmani ideaalse ülikooli mudel lähtus Oxfordi, Cambridge'i ja Dublini Trinity Ülikoolidest, mis tema ajal võtsid vastu ainult mehi, mis ei lubanud resident-õpetlastel [resident scholar; tänapäevasemas mõistes doktorikraadi omandajatel] abielluda ja kujutasid endast anglikaani kiriku haldusalas olevaid kvaasi-religioosseid institutsioone. Üliõpilased olid suuremas osas karmi korraga erakoolide kasvandikud, mille curriculum toetus kindlalt ladina ja kreeka keelele, teoloogiale ning matemaatikale. Nende elu keerles ümber ülikooli, kus asusid donide (don; lektorid ja õpetlased, mainitud ülikoolide eristaatuses akadeemilised isikud) ja üliõpilaste eluruumid, kus nad igal õhtul suures saalis, riietatuna oma ülikooli talaaridesse, üheskoos einestasid.
Tänapäeva ülikoolid on eliidi välistamise tööstus.
Ainult väike osa neist, kes käisid Newmani ajal vanades Briti ülikoolides, pidasid õppetöö saavutusi alma materis olemise edukuse ainsaks näitajaks. Mõned üliõpilased käisid ülikoolis sõudmise või ragbi pärast. Mõned veetsid aega oodates aadlitiitli pärimist. Mõned olid seal armeeteenistuse lähetuste vaheaegadel ja tegelesid suuremas osas kambajõmmide seltsis jauramisega. Peaaegu kõik üliõpilased kuulusid ühiskonna eliiti. See oli eliit, mis hoidis alles oma võimu selle kõrgkultuuriga katmise kaudu. Ülikoolide kaitstud ja kaunis keskkonnas võttis iga inimene kultuuri tõsiselt. Kui pangas oli raha ja aega oli käes laialt, siis polnud keeruline pöörata selg utilitaarsetele nõudmistele.
Tänapäeva ülikoolid erinevad kardinal Newmani omadest pea igas valdkonnas. Üliõpilased on pärit ühiskonna kõigist klassidest ja need on avatud võrdselt naistele ning meestele. Sageli rahastab ja varustab neid riik. Newmani hingelaadi kujundanud ülikooli ühiselust on järel ainult riismed. Curriculumi keskmes ei ole enam ülevad ja eesmärgipäratud ained, nagu vana-kreeka keel, mille kohal hõljub võluv tavaelu ja äri tegemistest kaugemale vaatava elu nägemus. Selle asemele on tulnud erinevad teadusharud, ametioskuste õppeained ja tänaseks kõikjale jõudnud "ärijuhtimine". Sedasi õpivad tänased üliõpilased väidetavalt, kuidas maailmas asjad käivad.
Veelgi enam, ülikoolid paisuvad ja pakuvad oma teenuseid üha suuremale osale elanikkonnast, imedes nii endasse üha suurema osa riigi rahast. Ameerika Ühendriikide Massachusettsi osariigis on kõrgharidus kõige suurema käibega tööstusharu. Igas suuremas Briti ja Ameerika Ühendriikide linnas on vähemalt üks ülikool ja USA osariikide hallatavates ülikoolides võib korraga õppida rohkem kui 50 000 üliõpilast. Kõrgharidust müüakse õigusena kõigile, kes läbivad prantsuse baccalauréati või saksa Feststellungsprüfungi. Euroopa poliitikute kõnedest võib tihti saada aru, et haridusreformide lõppu pole näha enne kui kõik lapsed saavad õigel ajal ülikoolihariduse. Ülikooli äriks ei ole enam ühiskondliku eliidi loomine, vaid see on ainult üks tööstusharu, mis konkureerib teiste tööstusharudega ja tagab, et eliidid jäävad üha kaugemale minevikku.
Ülikoolides valitseb tsensuur ja kursuste eesmärgiks on üliõpilaste ideoloogiliselt üheülbalisteks vormimine.
Newmani ülistatud ülikooli, mis üritas pakkuda "suuremat eesmärki kui eesmärgid", kriitikud võivad rääkida, et selline õppeasutus oli loodud kaitsma ülemklassi eelisõiguseid ja takistas selle võistlejate pürgimusi. See andis edasi kasutuid oskusi, mida hinnati just nende igapäevaeluks kasutuse pärast, kuna see tegi neist oskustest teatud grupi liikmeks olemise tunnuse, mida võisid endale lubada vähesed. Ja kaua enne seda, kui ülikooli ülesandeks sai teadmistepagasi edendamine, oli see olemas ja selle ülesandeks oli religiooni, ühiskondlike väärtuste ja mineviku kõrgkultuuri ümber lummuse müüri ehitamine. Ülikool tegi näo, et selle lummuse nautimiseks vajalikud oskused – näiteks ladina ja kreeka keel – on teadmiste kõige kõrgem vorm. Lühidalt, newmaniitide ülikool oli jõudeolekuklassi kestmise tööriist. Kultuur, mida see edasi andis, ei kuulunud tervele kogukonnale, vaid see oli pigem ideoloogiline vahend, mille kaudu kehtiva korra võim ja eelisõigused varustati õiguspärasuse auraga.
Tänased ülikoolid on kõige sellise vastand. Need on pühendatud teadmiste kasvatamisele, mis pole ainult mitte-elitaarsed, vaid on oma ühiskondlikult ülesehituselt eliidi vaenlased. Need ei pea ühtegi religiooni, sugu, rassi ja klassi teisest halvemaks. Need on kohad, kus saab avatud meelega teha teadustööd ilma, et seda segaksid dogmaatilised nõudmised. Nende eesmärgiks on teadmiste edendamine vaba mõttevahetuse vaimus. Seda vaimu antakse edasi üliõpilastele, kes saavad valida võimalikest kõige laiema valiku curriculumite vahel ja omandada teadmisi, mis ei ole ainult kahe jalaga kindlalt maas, vaid on üle kõige kasutuskõlbulikud nende edasises elus: näiteks ärijuhtimine, hotellide käitamine või rahvusvahelised suhted. Lühidalt: ülikoolidest, mis varem olid rangelt valitud liikmeskonnaga klubid, kus õpiti kallihinnalisi mõttetusi, on tänaseks saanud ühiskondlikult kõikehõlmavad väljaõppekeskused, kus edendatakse vajalikke oskuseid. Nende levitatav kultuur pole eelisõigustega eliidi oma, vaid see on "kaasav kultuur", mis kuulub kõigile.
Kõigi selliste arengute kõrval võib mõne tänase Ameerika Ühendriikide ülikooli külastajat rabada, kui laialt on levinud tsensuur selle põlistes vormides ja kui vähe sealt leiab vaba mõttevahetust. On tõsi, et ameeriklased elavad sallivas ühiskonnas. Samas sigitab see ühiskond ülipüüdlikke valvureid, kes üritavad noorte inimeste juures leida üles väiksemadki "eelarvamused" ja need välja juurida. Nende vahimeeste kaasasündinud omaduseks on tõmbuda ülikoolide poole, kus just curriculumi vabadus ja avatus uuendustele annab neile võimaluse elada välja oma tsenseerimise kirge. Raamatuid lisatakse ainekavasse või eemaldatakse sealt poliitilise korrektsuse alusel. Uued reeglid ja nõustamisteenused valvavad kõnekeelt ning nii õpilaste kui õpetajate mõtteid. Kursused ehitatakse üles viisil, et need vormiksid üliõpilased ideoloogiliselt üheülbaliseks. Üliõpilasi karistatakse mõne hetkel olulise teema osas hereetilise järelduse tegemise eest. Tundlikes valdkondades, nagu rass, sugu ja müstiline asi, mida nimetatakse "sotsiaalseks sooks", ei ole tsensuur sihitud ainult üliõpilaste, vaid ka õppejõudude pihta, kes võivad olla nii erapooletud ja vastutustundlikud kui iganes, kuid juhtuvad jõudma valedele järeldustele.
Lääne ülikoolide humanitaaria eesmärgiks on lääne kultuuri tühistamine ja laiali lammutamine.
Lääne kultuur on jätkuvalt ülikoolide humanitaarainete õppetoolide peamine õppeaine. Kuid eesmärgiks pole enam lääne kultuuri omastamine, vaid selle sarjamine. Üritatakse üles leida väiksemgi üksikasi, kuidas see patustab võrdsust ülistava maailmanägemuse vastu. Tsensuuri õigustamiseks kutsutakse välja kas marksistliku ideoloogia teooria või selle mingisugune feministlik, poststrukturaalne elik fukoolik sigitis. Sedasi üritatakse tõestada, et möödaniku lääne kultuuri saavutused näivad tähtsatena ainult tänu nende kaudu kõnelevale võimule, mille tõttu pole neil mingisugust olemuslikku väärtust. Või teisiti sõnastades: vana curriculum, mida Newman nägi eesmärgina iseendas, on alandatud vahendiks. Ülikoolides räägitake, et endisaegse curriculumi eesmärgiks oli hierarhiate ja eripärade kivisse raiumine, mis on valitseva eliidi kestmiseks vajalikud välistamise ning valitsemise vormid. Tänaste humanitaarainete õppekava on üles ehitatud viisil, mis peaks sellist maailmanägemust tõestama. Lääne kultuuri kujutistel, lugudel ja uskumustel; selle kunstiteostel, muusikal ja kõnekeelel pole muud sügavamat mõtet kui ainult võimu teenimine ning selle säilitamine. Sedasi visatakse nelja tuule poole laiali kõik lääne päritud kultuur. Kultuur, mis kujutab endast iseseisvat moraalse teadmise valdkonda, mis omakorda nõuab õppimist ja teadustööd ning mille säilitamiseks ja edendamiseks tuleb sellest läbi imbuda. Ülikooli ülesandeks pole enam kultuuri edasi andmine, vaid selle laiali lammutamine [dekonstrueerimine], selle ümbert "aura" eemaldamine. Peale nelja aastat intellektuaalset laiali kiskumist jääb üliõpilane üksi maailmanägemusega, milles kõik on lubatud ja mitte midagi pole päriselt oluline.
Sellest omakorda kasvab välja mulje, et väljaspool "kõvasid" teaduseid pole olemas teadmiste kogumit, mis oleks midagi väärt. Sellest pole midagi õppida kui ainult religioonist läbi imbunud hoiakuid. Raamatus "Ameerika meele kammitsemine" osutas Allan Bloom humanitaarteaduseid nakatanud jõuetule relativismile; usule, mida jagavad nii üliõpilased kui õppejõud, et üheselt mõistetavaid ja kõikehõlmavaid (universaalseid) väärtuseid pole olemas. Õppetöö eesmärgiks on uudishimu rahuldamine teoste osas, mis läbi ajaloo on jõudnud tänasesse päeva. Kui neis teostes esitatud moraalsed väljakutsed jätavad inimesed ükskõikseks, siis on see nii põhjusel, et selliseid asju, nagu tõelised moraalsed väljakutsed, ei ole olemas.
Kuigi Bloomi tähelepanekud on tõesed, ei esita need kogu tõde. Moraalne suhtelisus (relativism) valmistab pinna ette uut liiki ainuvõimule (absolutismile). Humanitaarainete uus curriculum piirab lähemalt vaadates võtmetähtsusega valdkondades sõnavabadust märksa suuremal määral kui too, mille asendajaks see pürgib. Enam pole lubatud uskuda, et inimesed on tegelikult ja kaasasündinud omaduste poolest erinevad. Kõik erinevused on "kultuuri poolt konstrueeritud" ja sel põhjusel muudetavad. Curriculumi eesmärgiks on erinevuste laiali lammutamine (dekonstrueerimine), eripärade asendamine võrdsusega igas valdkonnas, milles erilisus on mänginud päritud kultuuri osa. Üliõpilased peavad uskuma, et võtmevaldkondades, eriti sellistes, mis puudutavad rassi, [bioloogilist] sugu, sotsiaalset klassi, ühiskondlikke rolle ja kultuursust, kujutab lääne tsivilisatsioon endast ainult meelevaldset ideoloogilist tööriista. Üliõpilasi veendakse uskuma, et lääne kultuur pole kindlasti (nagu tolle minapilt eeldab) tõeliste moraalsete teadmiste varamu. Veelgi enam, üliõpilased peavad mõistma, et nende ülesandeks pole lääne kultuuri omastamine, vaid selle küsimuse alla seadmine. Kui võimalik, tuleb see asendada "multikultuursusega", mis ei tee vahet eluvormidel, mis suurel hulgal üliõpilasi ümbritsevad.
Tänases ülikoolis ehitatakse uue maailma juurteta tulevikuühiskonda, mille liikmed tulevad eikuskilt ja kuuluvad eikuhugi.
Säherdustes uutes õpetustes kahtlemine tähendab kõige jõledamat hereesiat. See on ohtlik tänapäeva ülikooli tuumikut moodustavale kogukonnale. Sest tänapäeva ülikool üritab kanda hoolt üliõpilaste eest sõltumata nende usutunnistusest, soost, rassist ja kultuuritaustast. Seda isegi sõltumata üliõpilaste võimetest. Suuresti on tegemist riigi ülesehitamisega ja ülikoolid edendavad ühiskonna etatistlikku ideed. Need ehitavad ühiskonda, milles pole eripärasid. Selle tõttu on see sama palju sõltuv usust võrdsusesse, nagu kardinal Newmani ülikool sõltus usust Jumalasse. Selle ülesandeks on luua tulevikuühiskonna mikrokosmos, nii nagu kardinal Newmani ülikool oli härrasmeeste maailma mikrokosmos. Kuna lääne päritud kultuur kujutab endast erinevuste süsteemi, mis on kõiges võrdsuse vastane; milles räägivad kaasa maitse, hinnangud ja õiguste piiramine, siis kaasaja ülikoolil ei jää üle midagi muud kui seista vastu lääne kultuurile.
Selle tõttu, vaatamata inimeste kaasasündinud soovile kuhugi kuuluda, räägitakse noortele inimestele ülikoolis, et nad on pärit eikusagilt ja kuuluvad eikuhugi. Et kõik varem olemas olnud kuulumise vormid on null ja tühistatud. Nende initsiatsioonitseremoonia kujutab endast rännakut kultuurilisse eikuhugi, sest see on ainus võimalus saavutada võrdsustamise eesmärk. Vana tsivilisatsiooni jumalakartuse, vastutuse ja eripärasuse uskumuste asemele antakse üliõpilastele uued võrdsusele ja kaasamisele rajatud ühiskondlikud tõekspidamised. Neile räägitakse, et teistsuguste elustiilide hukkamõistmine on kuritegu. Kui eesmärgiks oleks ainult ühe uskumuste süsteemi asendamine teisega, siis oleks selline asjade käik avatud mõistuspärasele arutelule. Eesmärgiks on siiski ainult ühe kogukonna asendamine teisega.
Milline oleks alternatiiv? Kui ülikoolid ei edenda enam kultuuri, mille edasikandmine neile kunagi usaldati, siis kuhu noored inimesed saavad seda otsides veel pöörduda? Mõne vastuse sellele küsimusele annavad ehk minu enda kogemused, mis algasid minu jaoks 1979. aastal. Toona hakkasid Londoni Ülikoolis, milles ma õpetasin, laineid lööma Focault', Deleuze'i ja Bourdieu kirjatööd. Üliõpilastele kuulutati kõikjalt, et humanitaaralade teadmistevaramu moodi asja pole olemas. Et ülikoolide eesmärgiks pole kultuuri kui teadmiste ühe vormi õigustamine, vaid selle paljastamine võimu ühe vormina.
Ülikoolides õpetatakse ideoloogilisi arvamusi. Ideoloogilised arvamused on ajuhaigus, mis teeb võimatuks tõe ja vale eristamise.
Vastusena sellistele arengutele küsisin ma endalt: mida täpsemalt ma üritan õpetada ja miks? Tutvustades üliõpilastele filosoofia, kirjanduse ja kriitika suurteoseid, mida ma ise neelasin endasse oma kooli- ja ülikooli ajal, ma arvasin, et ma pakun neile viitamise tugiraamistikku, abstraktsete arutelude varamut, mõistmise ja vihjete paradigmasid, mis kokku aitavad maailma mõista. Ma pakkusin neile liikmelisust kultuuris, mis ei ole kindlalt piiritletud õpetuste kogum, vaid on jätkuv osaliste vestlus. Ma arvasin, et see on tõelise teadmise vorm, mis ei ole tõikade ja teooriate teadmine, vaid arusaam sellest, mida tunda, kuidas suhestuda ja koos kellega kuuluda. Kuid ometigi see teadmiste varamu, mille kohta ma nii arvasin, põlati nüüd väikekodanliku ideoloogiana ära. See hüljati Foucault idioomides sõnastatud episteme'ina ehk rõhuva klassi kiht-kihi haaval kuhjunud savoirina.
Ühel päeval kutsuti mind esinema Prahas toimuvale põrandaalusele seminarile. Ma võtsin kutse vastu ja selle tulemusena sain kokku inimestega, kelle jaoks ei olnud teadmised ning nende omandamine laiatarbekaup vaid vajadus. Neil ei olnud peale teadmiste muud võimalust leida seda, mida nad otsisid ja mida vajasid põgenemiseks neid ümbritsevate valede keskelt. Kui nad rääkisid isekeskis lääne kultuuripärandist, said nad külge ususalgajate märgi, keda ähvardas arreteerimine ja vangistus ainult kokkusaamiste pärast. Kõlab irooniliselt, kuid Kommunistliku Partei üheks suuremaks intellektuaalseks saavutuseks võib pidada inimeste veenmist, et Platoni arvamuste ja teadmiste eristamine on õige. Ideoloogiline arvamus mitte ainult ei eristu teadmisest, vaid see on teadmiste vaenlane. See on inimese ajju istutatud haigus, mis teeb võimatuks tõeste ideede eristamise valelikest. Sellist haigust levitas partei. Seda levitas samuti Foucault. See oli Foucault, kes õpetas minu kolleegidele, kuidas ja miks tuleb paljastada varjatud rõhumine, millisel eesmärgil tuleb seada kahtluse alla iga idee ja väide, kõik institutsioonid, kokkulepped ning traditsioonid. Foucault maailmas ei olnud tõel ja valel enam tegelikku tähtsust; ainus tähtis asi oli võim.
Need teemad tegi tšehhidele ja slovakkidele üheselt selgeks Václav Havel 1978. aastal ilmunud essees "Võimutute võim", milles kutsuti kaasteelisi üles "elama tõe järele". Kuidas seda saab teha, kui pole võimalik eristada tõde valest? Ja kuidas on võimalik eristada tõde valest, kui puudub tõelise kultuuri ja päris teadmiste kasulik pärand? Mis oli põhjus, miks need inimesed nii innukalt neid asju otsisid. Selliste otsingute hind oli kõrge: ahistamine, arreteerimine, tavaõigustest ja eelistest ilma jätmine ning elu ühiskonna äärealadel. Kui millelgi on kõrge moraalne hind, siis ainult pühendunud inimesed üritavad selleni jõuda. Nii ma leidsin põrandaalustest seminaridest erakordse üliõpilaste koosluse; inimesed, kes olid pühendunud teadmiste omandamisele samal viisil, nagu mina sellest aru sain ja kes mõistsid, millist ohtu kujutab teadmiste asendamine arvamustega. Veelgi enam, nad otsisid teadmisi kohtadest, kust neid on kõige keerulisem leida: filosoofiast, ajaloost, kunstist ja kirjandusest. Kohtadest, kus ainsaks teejuhiks on pigem kriitiline arusaamine kui teaduslik meetod. Minu jaoks oli kõige huvitavam asjaolu, et need inimesed soovisid olla läbi ajaloo nendeni jõudnud lääne kultuuri pärijad. Need inimesed olid üles kasvanud maailmas, kus kõik kuulumise vormid, peale alistumise valitsevale parteile, olid surutud äärealadele või kuulutatud kuritegudeks. Nad mõistsid ajeliselt, kui kallihinnaline on kultuuripärand ja täpsemalt kuidas see kujutab initsiatsiooniriitust olemisse, milles inimene saab aru, kes ta on päriselt ja tunnetab, mis talle ja kuhu ta kuulub.
Tuleb lugeda ajaloo proovile vastu pidanud raamatuid ja õppida ennast väljendama.
Nimetatud põrandaaluste seminaride juures oli veel üks veetlev omadus, milleks oli osaliste intellektuaalsete ressursside märkimisväärne nappus. Lääneriikide teadlastel, kui nad soovivad oma karjääris edasi jõuda, on kohustus avaldada teadusartikleid ja raamatuid. Teise maailmasõja järel on see toonud kaasa meeletus koguses teaduskirjanduse üllitamise, mis intellektuaalsest vaatepunktist pole küll alati teisejärguline, kuid peaaegu ilma eranditeta on loetamatu. Teadusuuringud on kirja pandud segaselt, need on täis topitud allmärkuseid, autorid ei oska kasutada kõnekujundeid ja juhtida tähelepanu olulisele. Need on üheaegselt nii teemalt tähtsusetud kui võimatud eirata. Sellise võlts-teaduskirjanduse raskus rõhub humanitaarvaldkonnas nii üliõpilasi kui õppejõude ja täna on selle kuhja alt üpris keeruline klassikat välja kaevata.
Mõnikord ma mõtlen, et inimene, kes pani tule otsa Alexandria raamatukogule, tegi sellega inimkonnale märkimisväärse teene. Sedasi ta tagas, et tohutust kirjanduse massist ei jäänud järele midagi muud kui ainult teosed, mida kultuursed inimesed pidasid nii olulisteks ja kallihinnalisteks, et neil olid neist oma eksemplarid. Kommunistid osutasid samasuguse teene Tšehhoslovakkia intellektuaalsele elule, kui hoidsid ära suvaliste teoste üllitamise ja kirjastati ainult nii väärtuslikke raamatuid, mille puhul olid inimesed valmis neid tiražeerima vaevarikkal samizdati viisil. Selliseid raamatuid jagati käest kätte ja loeti inimeste poolt, kes tegid seda teadmiste omandamise, mitte karjääri eesmärgil. Selliste arengute kõrvalt jälgimine oli peale teadusajakirju ja alpe allmärkusi värskendav.
Loomulikult oli olukord, milles toimusid põrandaalused seminarid erakordne ja keegi ei soovi seda täna järele teha. Ometigi kümne aasta jooksul, kui me koos mitmete inimestega muutsime need eraviisilised raamatuklubid struktureeritud (kuigi salajaseks) ülikooliks, sain ma selgeks kaks väga tähtsat tõde. Esiteks, et kultuuripärand on päriselt teadmiste kogum, mitte arvamuste kogu. See on südamest lähtuvate teadmiste kogum ja pika aja jooksul kogunenud nägemus, kuidas inimeste kogukond toimib. Teiseks ma õppisin, et selliseid teadmisi saab omandada ja selleks pole vaja tohutuid kapitalimahutusi, kindlasti mitte selliseid, et üliõpilase käest peaks Ivy Liiga ülikoolide moodi küsima aastas 50 000 dollarit õppemaksu. Kultuuri kuulumise õppimiseks on vaja väikest, ajaloo proovidele vastu pidanud raamatute kogu, mida neid uurivad inimesed peavad tõeliselt kalliks. Selleks on vaja teadmistega õpetajaid ja innukaid õpilasi. Samuti nõuab see jätkuvaid püüdlusi õpitut väljendada, seda kas esseedes või kriitikutega näost-näkku arutledes. Kõik muu – haldus, infotehnoloogia, loengusaalid, curriculumi välised vahendid – on sellega võrreldes tähtsusetu luksus.
Multikultuursus on hariduse vastand. Kultuuripärandi tarkuse ammutamine nõuab enese sellega seostamist. Kõrge haridus tähendab juurte juurde tagasi pöördumist.
Kui institutsioonid on parandamatult korrumpeerunud, nagu ülikoolid mädanesid seestpoolt kommunismi ajal, tuleb alustada uuesti. Seda isegi siis kui selle eest tuleb maksta sama kõrget hinda kui Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu poolt okupeeritud Euroopas. Lääne inimeste jaoks see hind nii kõrge ei ole. Lääne tsivilisatsiooni kõige kallihinnalisem and, mis on kahekümnenda sajandi järel kõige suuremas ohus, on inimeste vabadus ennast soovituga seostada. Sest nii kaua kui selline vabadus on veel olemas, ja kuskil pole see nii tähtis kui Ameerika Ühendriikides, siis tõik, et kõrgkultuuri pole enam võimalik usaldada haldamiseks ülikoolide kätte, ei ole enam nii tähtis. Harvardi ja Yale'i ülikoolide saatus on paratamatult terve ühiskonna mure, kuid samas on olemas Annapolise Püha Johannese Ülikool ja Michigani Hillsdale'i Ülikool, kus inimesed usuvad veel vanasse curriculumi ja kus seda õpetatakse. Olemas on samuti eraalgatusena sündinud lugemisklubid, ilmavõrgu kursused, õpetlaste ühendused, mõttekojad ja avalike loengute sarjad. Olemas on Intercollegiate Studies Institute (Ülikoolidevaheline Uuringute Instituut), kes pakub poliitilise korrektsuse küüsi langenud üliõpilaste päästmise teenust. Olemas on teadusajakirjad, nagu käesolev [First Things], kus toimuvad olulised arutelud, milleks ülikoole pole vaja. Paistab, et inimesed on lubanud ennast alandada uskuma, kuna ülikoolides on raamatukogud, laboratooriumid, õppinud professorid ja nende kasutada on suured rahasummad, siis sellest tingituna on ülikoolid asendamatud teadmiste varamud. Reaalteadustes on see nii, humanitaaraladel enam mitte.
Teekonna suund pole siiski nii selge kui vana curriculumi kaitsjad seda soovivad. Kirjanduse suurteoste programmid, kultuuripärandi tundmaõppimine, lääne kunsti, muusika ja arhitektuuri võrdlevad uuringud on kõik suurepärased valikud. Kuid miks? Mis on see sisu, mis eristab neid programme neid asendavatest popmuusika- ja koomiksite kursustest ning soouuringutest? Ilmselgelt sisaldab traditsiooniline curriculum päris teadmisi, erinevalt tähelepanu kõrvale juhtivatest ainetest. Sest inimesed ei tea, mida kujutavad endast päris teadmised. Seda on võimalik loomulikult tajuda, nagu seda tajusid tšehhidest tudengid. Võimalik on tajuda oma kultuuri kutset, Sellele kutsele vastamine tähendab arvamuste valla mahajätmist ja sisenemist teadmiste maailma. Kuid miks?
Vastused sellisele küsimusele on jätkuvalt nii igapäevased, nagu Matthew Arnold kirjutas raamatus "Kultuur ja anarhia": kõrgkultuur koosneb parimast, "mida on mõeldud ja öeldud". Samas mingid valgustusajast pärit vaated sedastavad, nagu kultuuri teadmine peaks tähendama üksikasjalise muutmist kõikehõlmavaks. Inimeste kitsalt piiritletud poolehoid ja kindlalt määratletud kogukonnad tuleb asendada suvaliste kosmopoliitsete ideaalidega. Sellisest valgustustaja seisukohast on ainult väike samm multikultuurse ja võrdsust ülistava (egalitaarse) curriculumi juurde, mis kujutab kõikehõlmavat inimeste teadmiste vara ainult põhjusel, et kõik päris kultuuripärandi eripärad on sellest eemaldatud. Seniks kui pole välja mõeldud paremaid lahendusi kui need kaks, siis ma kahtlustan, et meil ei õnnestu rabeleda välja ülikoolide haardest või tunda ennast piisavalt kindlat, et alustada ilma nendeta otsast peale.
Tõlkis Karol Kallas