Lapsed Aleppos vett vedamas. Foto: Abdalrhman Ismail, Reuters/Scanpix

Sel ajal kui Süüria armee teeb edusamme Aleppo idaosa vabastamisel mässuliste džihadistide käest, nimetavad Lääne valitsused ja meedia seda kuriteoks inimsuse vastu ning nõuavad vaherahu, et peatada Süüria armee pealetungi. Lugege ühe Aleppo haigla direktori Nabil Antaki äsjast kirjeldust inimeste olukorrast selles sõjast räsitud suurlinnas:

“Nad on kannatanud enam kui neli aastat ning ootavad igatsusega selle õudusunenäo lõppu. Nad tunnevad tülgastust kuuldes, kuidas meedia kõneleb ainult tsiviilisikute kannatustest paaris mässuliste ja terroristide kontrolli all olevas Ida-Aleppo linnaosas, kus elab 250 000 inimest. Lääne-Aleppo 1,5 miljoni elaniku kannatustest vaikitakse. Nad tunnevad tülgastust sellest, kuidas Aleppo tsiviilkvartalitele langeb igapäevaselt tosinate kaupa mürske, rakette ja bensiinikanistreid, ilma et keegi protesteeriks. Nad tunnevad tülgastust sellest, kuidas elekter on juba pikemat aega ära võetud, kuna elektrijaamad asuvad mässuliste territooriumil. Nad tunnevad tülgastust sellest, kuidas juurdepääs veele on suviste koerailmadega (40 kraadi kuumust varjus) täielikult ära lõigatud ning neil tuleb ammutada vett nendest 300-st kaevust, mis kahe viimase aastaga linna keskele on kaevatud. Nad tunnevad vastikust blokaadide, mida nad nüüd mõnda aega on talunud, ning nendest tuleneva [toidu- jms] puuduse suhtes. Iga kord, kui Süüria armee natuke edasi tungib või võidab mõne lahingu, et leevendada seda kruustangihaaret, milles terroristid Aleppot hoiavad, tunnevad nad vastikust, kuuldes, kuidas [välisriikide] valitsused ja meedia nutavad selle kui inimsusevastase kuriteo pärast ning nõuavad vaherahu, et peatada Süüria armee pealetung.”

Doktor Antaki kirjutab samuti, et “valdav enamus Lääne-Aleppo elanikest tervitab südamest Süüria armee pealetungi… Me oleme samuti nördinud sellest, kuivõrd erapoolik ja kallutatud on meedia kajastus sõjategevusest Aleppos. Kõik süürlased ja eriti Aleppo elanikud soovivad ainult rahu. Nad meenutavad nostalgiaga seda ilusat, stabiilset, turvalist, jõukat, ilmalikku maad, mis neil enne sõda oli. Keegi ei taha elada islamistliku režiimi all ning kõik tahavad, et see sõda, mille tagajärjeks on 300 000 hukkunut, sellest kaks korda rohkem haavatuid ja sandistatuid, 8 miljonit ümberasustatud isikut ja 3 miljonit põgenikku 23 miljoni suurusest elanikkonnast, jõuaks poliitiliste läbirääkimiste kaudu lõpule.”

Artikkel ilmus portaalis DICI.