"Neis teostes puudub idiootne küsimus, kas naine peaks ka ühiskonna ja tööturu heaks „midagi tegema", justkui tugeva, terve, intelligentse ja voorusliku uue põlvkonna üles kasvatamine poleks mitte midagi," kirjutab Maria Vooglaid, soovitades emadele – aga miks mitte ka isadele – hüva suvist lugemist.
Lõpuks on suvi! Kool on selleks aastaks läbi, lapsed – ka need kõige suuremad – on lubatud suvevaheajale, abikaasal terendab puhkus, jaanipidu on peetud ning kooli- ja tööaasta koorem korraks maha pandud. Just nüüd on sobiv aeg võtta ette mõni väärt raamat, mis pere väljasõitudel ja kodustel puhkehetkedel käepärast hoida. Alljärgnev väike nimekiri sobib lugemiseks igaühele, olles samas eriliselt suunatud targale pereemale, kes oskab lisaks lugemismõnule raamatutest otsida ka kosutust ja kinnitust oma kutsumuses.
Ema elu on läbiimbunud olmest. Koduperenaisena vastutab ta kogu koduse sfääri korrashoiu ja kauniduse eest, lisaks on tal hulgaliselt igapäevaseid pere toitmise ja katmisega seotud ülesandeid. Kuue täiskasvanud lapse ema, mitme lapse vanaema ja blogija Leila Lawler on kindlal veendumusel, et meie ajal nii levinud põlgus kõigi nende väikeste kohustuste suhtes tuleb peamiselt kompetentsi puudumisest. „Sa ei pääse majapidamistöödest niikunii, aga kui sa õpid tegema neid kompetentselt, on võimalik neist isegi rõõmu tunda," on üks keskseid ideid tema kirjutistes.
Et aga revolutsiooni toime on kodu kontekstis olnud erakordselt tõhus, saates perekonna laiali erinevatesse institutsioonidesse ning põlastades aastakümnete pikkuse järjekindla meediategevuse kaudu kõik majapidamisega seotud ülesanded alandavakski, tuleb kõike seda hakata uuesti õppima. Just sellel eesmärgil on Lawler koostanud ülevaatliku koguteose „Summa Domestica", milles käsitleb ema töö kõiki pisidetaile laste riietamisest kasvatusfilosoofiani. Kaunis väljaandes ingliskeelne kolmeköiteline teos on saadaval välismaistes raamatukauplustes, aga ka Eesti veebipoes kriso.ee.
Nii pragmaatiline kirjandus tahab aga kindlasti kõrvale ka ilukirjandust. Just nüüd, pikkadel suveõhtutel ja kargetel hommikutel on õige aeg (Uuesti! Kolmandat või neljandat korda!) kätte võtta Sigrid Undseti ajatu teos „Kristiina Lauritsatütar", mis pealegi paar aastat tagasi nii imekaunis uues kuues välja anti.
„Kristiina Lauritsatütres" jutustab Undset ühe naise kujunemise loo väikesest tüdrukust suure pere emaks – keskaegse Norra kontekstis, aga siiras veendumuses, et inimene oma põhiolemuses on püsinud muutumatuna. Undseti inimesetundmine on jahmatav, lubades tabada tegelaste keerulise vastuolulise käitumise psühholoogilisi tagamaid ning teos absoluutselt aegumatu, kasvades koos lugejaga ning võimaldades lõputult uuesti lugemisi. Lisaks on see loomulikult täis seiklusi, põnevust, romantikat, suuri tundeid, elu! Tõeline Suur Romaan, absoluutselt harukordne, pakkudes erilist huvi just seetõttu, et romaani keskne tegelane on naine, mis teeb „Kristiina Lauritsatütre" maailmakirjanduses vaat et pretsedendituks.
Ja olles juba heale lugemissoonele sattunud („Kristiina Lauritsatütre" kolm köidet annavad kokku tubli 1200 lk), võtame sama soojaga kohe ette Lev Tolstoi „Sõja ja rahu". Sellest ainulaadsest teosest, mida autor ise romaanina määratleda ei luba, aga mida me parema sõna puudumisel siiski nii nimetame, leiame samalaadselt veenva tegelaskujude sisemise arengu kujutamise, hulganisti romantikat, intriigi, inimlikku suurust ja väiksust…
Ja loomulikult lahingukirjeldusi ja rohkem ajaloofilosoofiat kui me ehk otsisimegi. See meid muidugi ei morjenda, sest oskame diagonaalis lugeda ja „Sõda ja rahu" on lugemist väärt kasvõi ainult nende rahumeelset perekonnaelu kirjeldavate momentide pärast, mida kohtab mõne tegelase liinis läbivalt, aga millest põhiliste maiuspaladeni jõuame alles päris teose lõpus.
Ja lõpuks – või õieti algusse tagasi tulles – ei või ka ilusat suvepäeva lugeda kordaläinuks, kui see ei sisalda oma Looja meeldetuletamist vaimulikus lugemises. Jumalakartus on tarkuse algus. Enesestmõistetavalt sobib vaimulikuks lugemiseks ikka ja alati Piibel, aga mõnikord tekib vajadus leida konkreetset tuge oma argivaeva tähtsate, aga tõele au andes tõesti pisikeste, kohati märkamatute ülesannete mõttestamisel.
Jean-Pierre de Caussade'i „Abandonment to the Providence of God" („Andumine Jumala Ettehooldusele")on vormilt väike buklett, aga sisult kaalukas vaimulik klassik. Caussade'i eesmärk on aidata hingel leida täielik rahulolu, õnn ja isegi rõõm igast pealtnäha tähtsusetust eluhetkest, sest Jumal armastab ja juhib igaüht meist erakordse indiviidina ning seega on iga meie eluhetk külluslikult täidetud just meile vajaliku Armuga ja sealt pole midagi puudu. Igihaljas innustus kõigile, aga eriti neile, kelle elutöö suurus paistab kätte alles lõpus, väljendub aga tuhandetes väikestes argistes ülesannetes.
Kunsti ja kultuuri suurt mõju ühiskonnale ja üksikisikule ei ole võimalik üle hinnata. Kui paljud meie ühiskonda vaevavad väärarusaamad on hiilinud meie südametesse vargsi, raamatute, telesaadete ja muu seesuguse kaudu! Hästi valitud lugemise kosutav efekt on aga vähemalt sama tugev. Romaanide nagu „Kristiina Lauritsatütar" ja „Sõda ja rahu" lugemine lubab meil jõuda õndsale arusaamisele, et see, mida me emadena kodus teeme, on piisav.
On olnud piisav aastasadu, on piisav täna ja saab olema piisav aegade lõpuni.
Neis romaanides puudub idiootne küsimus, kas naine peaks ka ühiskonna ja tööturu heaks „midagi tegema", justkui tugeva, terve, intelligentse ja voorusliku uue põlvkonna üles kasvatamine poleks mitte midagi! Nendes romaanides kujutatud pereemad ei lahku oma kodusest sfäärist, olles samas seal valitsejannad.
Vähe sellest, et neil pole mahti kodust välja joosta, ka majapidamistöödest on nad kas seisuse tõttu vabastatud või on neil suur abivägi. Meile, kes me majapidamistöid siiski tegema peame, kinnitab Leila Lawler – mitte kirjandustegelane, vaid luust ja lihast kaasaegne inimene –, et kodule pühendudes ja kodustes kunstides edenedes võime elada rikkaliku õnneliku elu, mis pealegi on Jumalale meelepärane ning – usaldades klassikuid nagu Jean-Pierre de Caussade – meie pühaduse tee.
Laste kasvatamine on täiskohaga töö. Vastutada laste kasvamise, tervisliku ja kõlbelise arengu ja hariduse eest on tohutu vastutus, Suur Ülesanne ja Suur Koormus, mis nõuab suurt füüsilist ja vaimset pingutust, erakordset igakülgset loomingulisust, jumalikku tarkust ja väga pikka meelt.
Kinnitagu meie lugemine meid selles teadmises ja andku jõudu hetkedel, kui meid ümbritsev maailm püüab meid veenda, et meie väikesed igapäevased pingutused polegi sammud maailmavallutamise teel – William Ross Wallace „For the hand that rocks the cradle is the hand that rules the world!"