TAI koolieelsete laste seksuaalkasvatuse õpik propageerib seksuaalseid kõrvalekaldeid ja pahupidi soorolle

Valik tsenseeritud pilte Tervise Arengu Instituudi koolieelsete laste seksuaalkasvatuse õpikust. Foto: Objektiiv

2018. aastal Tervise Arengu Instituudi (TAI) tellimusel valminud 112-leheküljeline koolieelsete laste seksuaalkasvatuse õpik propageerib mittetraditsioonilisi soorolle, seksuaalseid kõrvalekaldeid ning tungib pieteeditundeta eelkooliealiste laste intiimsfääri.

Õpiku pealkirjaga “Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: kehad tunded ja turvalisus. Metoodiline materjal lapse seksuaalse arengu toetamiseks” on TAI koostöös MTÜga Seksuaaltervise Labor tõlkinud ja kohandanud Hollandis tegutseva rahvusvahelise seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste ekspertkeskuse Rutgers poolt välja antud materjalide põhjal. Materjalid on ühtlasi täiendatud Soome Väestöliitto lapse seksuaalse arengu teemaliste allikatega. Õppematerjali kohandajatena on ära märgitud Kai Part ja Merike Kull ning selle kohandamise protsessis on osalenud veel Anneli Teras, Eili Ilves, Ene Kruzman, Eneli Rästa, Henni Rõuk, Julia Orsi, Liisi Sukk, Kirsika Mägi, Kreete Rõõm, Pille Kütt, Pilvi Luhaste, Siim Värv, Terje Vandmann, Tiina Saarmas, Tiivi Pihla, Triin Raudsepp, Viivika Roostar, Õnne Liv Valberg, Liana Varava ja Tiia Pertel. Õpikut on küljendanud ja keeleliselt toimetanud AS Äripäev ning see on trükitud trükikojas Aktaprint OÜ.

Metoodiline õppematerjal, mille väljaandmist Tervise Arengu Instituut nii koordineeris kui ka rahastas, on mõeldud 4-7-aastaste laste seksuaalseks kasvatamiseks ja nende “seksuaalse arengu toetamiseks” Eesti koolieelsetes õppeasutustes. Õpiku sissejuhatuses deklareeritakse, et “seksuaalkasvatus toimub kogu elu jooksul, kuid kõige olulisem on see lapseeas” ning “eakohane seksuaalkasvatus võimaldab hiljem mõista oma seksuaalsust, suhtuda endasse ja teistesse sallivalt, positiivselt ja austusega, luua võrdväärseid ja nõusolekul põhinevaid lähisuhteid ning vastutada enda ja oma kaaslase (seksuaal)tervise eest.”

Õpiku autorite sõnul on meil täiskasvanutena “kohustus toetada ja juhendada lapsi sellel teel” ning kuna “lapsi ümbritsevate täiskasvanute sõnad ja hoiakud kujundavad ka laste seksuaalsust” on nende hinnangul “kõik last ümbritsevad täiskasvanud on ühtlasi seksuaalkasvatajad.”

Õpiku väitel katsetas 2018. aastal grupp lasteaiaõpetajaid oma rühma lastega õpikus sisalduvaid teematunde, mille raames hinnati materjali eakohasust, teemakäsitluste ülesehitust ja sobivust õppetegevustesse. Õpetajate hinnangute põhjal “toetab materjal hästi laste eakohast ja turvalist arengut ning lihtsustab lastele oluliste teemade avamist ja asjakohaseid arutelusid.” Samuti toodi esile lastevanemate väidetavalt positiivset tagasisidet õppematerjali teemade käsitlemise kohta.

Õppematerjal on kooskõlas ka Eesti koolieelse lasteasutuse (KELA) riikliku õppekava eesmärkide ja õpitulemustega. Ühtlasi on õppematerjali nelja teemavaldkonna eesmärgid vastavuses Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa seksuaalhariduse standardite õpitulemustega vanusegrupile 0-6-aastat ja Soome Väestöliitto laste turvaoskuste õpetusega.

Nendel väljaannetel põhinev koolieelses eas laste seksuaalkasvatus seab muuhulgas eesmärgiks, et mudilased omandaksid positiivse hoiaku oma bioloogilise ja sotsiaalse soo suhtes; austaksid soolist võrdõiguslikkust; suhtuksid paindlikult soorollidesse; teaksid, et kiindumust (nt sõprust, armastust) võib tunda nii enda soost kui vastassoost inimese vastu; mõistaksid seksuaalsuse tähendust, teaksid, mis on seksuaalvahekord ning mõistaksid, et on eri tüüpi peresid ja peresuhteid.

Õpiku ülesehitus

Õppematerjalis sisalduvad 15 teemakäsitlust liigituvad nelja suure teema alla: minu keha, tunded ja suhted, laste saamine ja enesekehtestamine. Õpiku autorite sõnul on teemade käsitlemiseks vaja “tunda 4-7-aastaste laste seksuaalse arengu iseärasusi”:

“Selles vanuses lapsed on läbinud juba võrdlemisi pika avastusretke oma seksuaalses arengus. Nad on uurinud beebieas oma keha ja harjunud kaisusolemisega varasest east alates. Mudilastena on nad uudishimulikult avastanud oma keha, kaasa arvatud suguelundeid. Nad on juba teadlikud tüdrukute ja poiste vahelistest erinevustest.”

Arstimängud

Kuna õppematerjali koostajate sõnul on lapsed huvitatud “üksteise kehade avastamisest”, võivad nad seetõttu “mängida arsti või ema ja isa”. Nende hinnangul on säärased mängud “täiesti loomulikud ja võivad anda hea ajendi selle teema üle lähemalt arutada”, nt selle üle, millised on poiste ja tüdrukute vahelised erinevused ning mille järgi neil vahet teha.

Seoses arstimängudega on õpikus ära toodud ka mõned nõuanded. Näiteks soovitatakse seal kasvatajatele, et nad veenduksid enne arsti mängimise situatsiooni arutamist, et on lastele reeglid selgeks täinud, nt “tehke vaid neid asju, mis mõlemale meeldivad” ning “ärge pange midagi teineteise kehaõõnsustesse (kõrva, suhu, ninna, tagumikku (sic!) jne)”.

Samuti soovitatakse kasvatajatel jääda rahulikuks ning väljendada huvi, kui nad leiavad lapsi lasteaias arsti mängimas, kui see hõlmab üksteise puudutamist või lahti riietamist.

Oma suguelundite “meeldiv puudutamine”

Ühe teemakäsitlusena on 6-7-aastaste laste jaoks ära toodud ka “isiklikud kehaosad ja nende puudutamine.” Kuid juba 5- kuni 6-aastaseid lapsi puudutavas osas leidub peatüki “Tunded ja suhted” leheküljel 54 tunnetusharjutus “Enda puudutamine”, kus palutakse lastel esmalt õlavarred paljaks võtta ning neid eri viisil puudutada (silitada, hõõruda, näpistada, kõdistada, kraapida). Pärast õlavarte puudutamise harjutust selgitatakse aga eelkooliealistele lastele “enda suguelundite meeldiva puudutamise põhimõtet”, mille kohaselt on see lubatav, kuid seda on sobiv teha omaette olles:

“Laste puhul pole suguelundite puudutamine kantud seksuaalsest ihast, vaid pigem eneserahustamise ja turvatunde saavutamise vajadusest. Eesti keeles on kasutusel ka sõna “unnutamine”, mis tuleneb sõnadest “uni” ja “rahustamine”. Toetuge järgnevale lõigule ning selgitage lastele, et mõnele lapsele on meeldiv enda suguelundeid puudutada. Tooge samas välja põhjused, miks mõnedes olukordades ei ole sobiv seda teha.”

Järgnevas lõigus üritataksegi siis lastele selgeks teha, et enda “noku” või “tussu” puudutamine on täiesti loomulik ning selles pole midagi halba ega imelikku:

“Paljudele inimestele meeldib ennast kõditada või silitada; see on täiesti loomulik. Lapsed ja täiskasvanud teevad seda endaga samuti. Kuid mitte kõik inimesed ei pea seda loomulikuks. Mõnele inimesele ei meeldi, kui te puudutate nende nähes mõnda konkreetset kehaosa, nagu näiteks suguelundeid (nokut või tussut). Mõni inimene saab selle peale lausa pahaseks ning ütleb, et see on halb. See on veider, kuna tegelikult on see täiesti loomulik. See on sinu enda keha. Enda keha katsumine ei ole halb ega imelik. Sellegipoolest ei ole sobiv teiste inimeste seltsis olles oma suguelundeid katsuda. Selle kohta käivad kindlad reeglid. Pealegi ei ole ju ka näiteks avalikult nina nokkimine just eriti viisakas. Seda saab teha üksinda oma toas, voodis, duši all või vannis olles – sellisel juhul ei ole kedagi teist läheduses.”

Teiste seltskonnas oma suguelundi puudutamist võrreldakse aga näiteks peeretamise ja krooksutamisega, mis on samuti loomulikud tegevused, mida aga pole lihtsalt viisakas teiste juuresolekul teha. Ühtlasi soovitatakse lastele, et kui nad mängivad teineteise puudutamisega mänge, siis oleks hea, kui nad oleksid “ühevanused ja tunneksite teineteist hästi.”

Poiste ja tüdrukute suguelundite nimetamine

Õpiku üheks eesmärgiks on, et lapsed mõistaksid poiste ja tüdrukute vahelisi kehalisi erinevusi. Selleks on laste jaoks ette nähtud erinevad harjutused, kus nad peavad näiteks palja poisi ja tüdruku pilti vaadates vastama järgmistele küsimustele:

  1. Mille järgi saate aru, et pildil on poiss (paluge lastel seletada, kuidas nimetatakse poisi suguelundeid). 
  2. Mille järgi saate aru, et pildil on tüdruk (paluge lastel seletada, kuidas nimetatakse tüdruku suguelundeid).

Seejärel tuleb kasvatajatel osutada joonistel olevatele suguelunditele ning lastelt uurida, kuidas neid nimetatakse: 

“Leppige lastega kokku, kuidas te poiste ja tüdrukute suguelundeid nimetate. Poistel on noku (meestel nimetatakse seda peeniseks). Tüdrukutel on tussu (naistel nimetatakse seda tupeks või tupeavaks). Poisid pissivad nokust, tüdrukutel on selleks eraldi tupeavast eespool olev ava (pissu). Poisid ja tüdrukud on oma suguelundite poolest erinevad, sest kui nad suureks kasvavad, siis saab tüdrukust ema ja poisist isa. Laske lastel nimetada, millised suguelundid neil endil on.”

Tsenseeritud alasti poisi ja tüdruku pilt, mida mudilastele suguelundite tutvustamiseks näidatakse.

Ühes teises harjutuses vannitatakse koos lastega nukku. Kasvataja palub lastel kordamööda nukult ühe riideeseme seljast võtta ning seejuures nuku erinevatele kehaosadele osutada, sealhulgas ka “nokule” või “tussule”, küsides neilt samal ajal, kas neile meeldib, kui need kehaosad on paljad.

Teise võimalusena pakutakse õpikus välja, et kasvataja võiks paluda mõnel rühma lapse emal või isal tulla väikese beebiga ning näidata, kuidas käib beebi mähkmevahetus, et selle käigus saaks siis arutada “eeltoodud küsimuste üle”.

Kolmandas harjutuses palutakse aga lastel panna kokku alasti poisi ja alasti tüdruku kaheksast tükist koosnev pusle ning nimetada piltidel olevaid suguelundeid.

Homoseksuaalsuse normaliseerimine

Peatükis “Tunded ja suhted. 7. Sa meeldid mulle” palub kasvataja 5- kuni 6-aastastel lastel harjutuses 7.3 Minu süda (lk 45) joonistada suurele punasele pabersüdamele pildi kellestki, kes neile meeldib või keda nad armastavad. Kui joonistus on valmis, siis palub kasvataja lastel oma südamest rääkida, toetudes seejuures küsimustele: “Kas poiss võib anda südame mõnele teisele poisile, kes talle meeldib? Ja kas tüdruk võib südame anda teisele tüdrukule?”

Järgmises harjutuses “7.4 Laul” lastakse lastel vaadata selle teemaga haakuvat videolõiku või kuulata ühiselt mõnda kena armastuslaulu. Seejärel arutleb kasvataja lastega armunud olemise või kellegi armastamise teemal, toetudes mh küsimustele: “Kas poiss võib armuda teise poissi? Ja kas tüdruk võib armuda teise tüdrukusse?”

4- kuni 5-aastastelt lastelt küsitakse aga peatükis “Tunded ja suhted. 4. Kodus” (lk 30), mille eesmärgiks on tutvustada lastele eri tüüpi perekondasid, et “kas meil võib olla ka kaks isa (või kaks ema)” või kas me võime “elada koos kahe isaga (või kahe emaga)”.  Samuti küsitakse lastelt, kas nad teavad kedagi, “kellel on kaks isa või kaks ema”.

Peatüki kokkuvõttes nenditakse, et iga perekond erinev: “Mõnel lapsel on ema ja isa, mõnel on kaks ema, mõnel kaks isa ja mõnel on ainult ema või isa.”

Soorollide lammutamine

Õpiku üheks eesmärgiks on mõjutada lapsi viisil et nad oskaksid “vaidlustada traditsioonilisi soorolle” ning saaksid teadlikuks, et “erinevused erinevate inimeste vahel on tihtipeale suuremad kui erinevused poiste ja tüdrukute vahel”. Need eesmärgid on sõnastatud peatükis “Minu keha. 12. Poisid ja tüdrukud” leheküljel 72 ning on suunatud 6-7-aastastele lastele.

Õpikus palutakse lastele korduvalt rõhutada, et “poisid ja tüdrukud on võrdsed” ning üks ei ole teisest parem. Samuti palutakse rõhutada, et “tihtipeale on poisid ja tüdrukud oma käitumise või iseloomuomaduste poolest sarnased” ning neile võivad meeldida samad tegevused, samas kui näiteks samast soost inimesed võivad olla jällegi väga erinevad. Igal juhul on aga igaüks eriline ja ainulaadne.

Samuti soovitatakse kasvatajatel ümber lükata “võimalikult palju soolisi stereotüüpe”, sealhulgas ka riietuse osas:

“Proovige käsitleda ja ümber lükata võimalikult palju soolisi stereotüüpe (näiteks tüdrukutele meeldib ainult nukkudega mängimine, poisid ei või nutta, tüdrukutel on pikad juuksed, poistel lühikesed jms) ning soorollidega seotud eeldusi.

Kui lapsed annavad teile soostereotüüpseid vastuseid, küsige neilt: „Kas on ikka nii? Kui me vaatame enda ümber ringi, näeme me, et on ka tüdrukuid, kes mängivad näiteks autodega, ei kanna kleite ja kellele meeldib jalgpalli mängida. Samuti on poisse, kes mängivad näiteks nukkudega, kellele meeldib kleite kanda ja sõpradega naerda kihistada. Kõik poisid ja tüdrukud ei kanna samu asju ega näe ühtmoodi välja. Teemakäsitluse eesmärk on austada tüdrukute ja poiste käitumismaneere sellistena, nagu need on, ning vaidlustada soostereotüüpe.

Pole tavaline, et poiss kannab igapäevaelus kleiti, samas on üsna tavaline, et tüdruk kannab pükse. Mõnele lapsele meeldib kanda riideid, mida kannavad tavaliselt vastassoo esindajad. See on täiesti normaalne. See võib olla lõbus või tuntakse end nendes riietes lihtsalt mugavamalt.

Mõnes kultuuris on riietega seotud ranged reeglid, mõnes aga väga vabad. Selgitage. et lastel on õigus otsustada, milliseid riideid nad kanda soovivad. Mitte iga laps ei tunne, et ta võib vabalt valida, milliseid riideid kanda.

Rõhutage ka seda, et televisioonis ja ajakirjades leiduvaid poisse ja tüdrukuid ning mehi ja naisi iseloomustab tihtipeale üheülbaline stereotüüpsetele soorollidele vastav välimus või käitumine. See jätab mulje, justkui kõik mehed või naised peaksid sellised välja nägema ning tundub imelik, kui mõne mehe või naise välimus on erinev või nad käituvad teisiti.”

5-6-aastastele suunatud peatükis “Minu keha. 6. Mina olen poiss ja sina oled tüdruk” on ülesanne, kus lapsed peavad määrama erinevaid riideesemeid kas poisile või tüdrukule. Kasvatajal palutakse seejuures näiteks küsida kas mõnda riideeset (nt kleiti või pükse) või värvi (nt roosat või sinist) võib kanda ainult tüdruk või poiss, või siis millal kannab poiss kleiti või mis juhtuks, kui poiss paneks selga kleidi.

Kokkuvõtvalt nenditakse, et “tüdrukud ja poisid ei näe kõik ühtmoodi välja ega käitu ühtmoodi. Igaühel on õigus ise otsustada, mis talle meeldib, milliseid riideid talle kanda meeldib, milliseid mänge ta mängida tahab ja kuidas ta käitub. /…/ Mõned poisid tahavad mõnikord proovida selga seelikut või mängida nukkudega. Teisalt mõned tüdrukud võivad mõnikord käituda sõjakalt ja nautida jõulisemaid mänge. Seetõttu on oluline, et lapsed õpiksid lasteaias neid erinevusi tundma ning aktsepteeriksid ka seda, et kõik ei pea tingimata alati ühtemoodi käituma.”

Soolise segaduse julgustamine

Ühtlasi soovitatakse õpikus toetada eelkooliealisi lapsi, kes on segaduses oma soolise identiteedi osas ning kannatavad soolise düsfooria käes. Seejuures on õpiku autorite hinnangul oluline neid toetada mitte lähtudes nende bioloogilisest sooidentiteedist, vaid selle alusel, kellena nad end tunnevad:

“Teie rühmas võib ka sellises varajases vanuses käia laps, kes tunneb, et tema sünniga kaasnenud väline sugu ei ole temale sobilik. See on suurepärane aeg probleemist rääkida ning tagada lapse rühmakaaslaste toetav ja mõistev suhtumine. Mõned inimesed võivad tunda, et nende keha ei ole nendele õige – nad tunnevad end tüdrukuna, kuigi neil on poisi kehaosad, või vastupidi. See võib olla väga segadust tekitav, mistõttu on väga oluline, et me toetaksime ja mõistaksime inimesi sellistena, nagu nad end tunnevad.”

Üksikasjalik kirjeldus sellest, kust lapsed tulevad

Õppematerjali üheks eesmärgiks on ühtlasi selgitada eelkooliealistele lastele “kuidas rasedaks jäädakse, kuidas beebi ema kõhus kasvab, kuidas beebi sünnib ja milline ta välja näeb”, nii et nad oskaksid seejuures kasutada eakohast korrektset sõnavara. Selleks palutakse kasvatajal lugeda lastele ette alljärgnev üsnagi üksikasjalik lühilugu, kust ei puudu ka rasestumise võimalus kunstliku viljastamise teel:

“Selleks, et beebi saaks tulla, peavad emme ja issi kõigepealt beebi tegema. Seda nimetatakse seksiks – see on eriline täiskasvanute lähedus, see on ilus ja nii saab teha beebisid. Issil on noku (peenis) ja emmel on tupp. Kui issi paneb oma noku emme tuppe, siis väikesed seemned tulevad issi seest välja ja ujuvad tupe kaudu emme kõhtu (emakasse). Seal emme kõhus on üks väike muna, mis ootab seemneid. Kui seeme kohtub munakesega, siis hakkab beebi kasvama erilises ruumis emme kõhus, mida nimetatakse emakaks. Mõnikord on nii, et beebit ei tule, mis sest, et emme ja issi soovivad teda saada. Siis tuleb appi arst. Sellisel juhul segab arst issi seemned ja emme munaraku katseklaasis kokku ja need pannakse emmele kõhtu, kus beebi saab kasvamist jätkata.

Enne sündimist elab beebi oma ema kõhus olevas emakas. Seal ta ka kasvab. Esiti on beebi sama väike kui liivatera. Siis hakkab ta aga kasvama ja kasvama. Ta alustab elu väga väikesena (demonstreeri sõrmede abil) ja üheksa kuu möödudes on ta kasvanud juba nii suureks (ligikaudu 50 cm, näita lastele täpselt, kui suur on beebi). Selleks ajaks on beebi sündimiseks piisavalt suur. Beebi on emakas mõnusa sooja veega täidetud kotikeses, mida nimetatakse looteveekotiks. Seal saab beebi süüa emaka külge kinnituva nabanööri kaudu. Nabanöör on lapse kehaga ühendatud selles kohas, kus hiljem asub naba.

Tänu toidule kasvab beebi piisavalt suureks, et emakas oma pöialt imeda ja ringi keerata. Vahel võib beebi oma pisikeste jalakestega põtkida. Sellel hetkel võib näha, kuidas emme kõht liigub.”

Siinkohal peaks kasvataja laskma “lastel pöialt imeda, teha käte ja jalgadega põtkimisliigutusi, neelata ja pilgutada silmi just nagu ema kõhus olevad beebid”. Edasi peaks ta selgitama, et “vahel võib läbi emakaseina kuulda ka beebi südamelööke (kui hoida tualettpaberirulli südamikku kõhu vastas)”, misjärel peaks ta laskma lastel üksteise südamelööke kuulata, mida nad saavad teha, kui panevad oma kõrva teise lapse rindkere vastu (või läbi tualettpaberirulli südamiku).

“Kui beebi on sündimiseks valmis, tuleb ta välja emme tupe kaudu. See on emmele väga raske, ta peab beebi välja suruma ja pressima, aga ta tuleb sellega toime. Teda aitavad arst ja inimene, keda nimetatakse ämmaemandaks – tema võtab beebi sündides vastu. Tavaliselt on sünnitusel kohal ka issi. Vahel ei saa beebi tupe kaudu sündida ning sellisel juhul peab arst tegema emme kõhtu ava. Arst võtab beebi selle ava kaudu emakast välja, seda nimetatakse keisrilõikeks. See ei ole valus, sest arst saab valu ära võtta.”

Küsitavad harjutused

Leheküljel 101 leiduv 6-7-aastastele lastele mõeldud harjutus “15.1 See meeldib mulle! See ei meeldi mulle!” kujutab endast sisuliselt rollimängu, kus lastega mängitakse läbi kuus olukorda, kus neid erinevad isikud puudutavad. Harjutuse sissejuhatuses on see lahti seletatud järgnevalt: 

“Oleme õppinud, et enda puudutamiseks on erinevaid viise. Kõikidele ei meeldi samasugused puudutused. Ühele lapsele võib talla alt kõdistamine meeldida, kuid teisele võib see väga häiriv olla. Ka teiste inimeste puudutused võivad olla meeldivad või ebameeldivad. Sulle võib näiteks meeldida, kui su ema su selga silitab, kuid mitte meeldida, kui su tädi või keegi võõras seda teeb. Uurime, millised teiste inimeste puudutused võivad meile meeldida ja millised mitte. Lisaks käsitleme olukordi, mil inimesed soovivad, et teeksite midagi meeldivat või hoopis ebameeldivat.”

Harjutus põhineb õpikus olevatel piltidel, kus on kujutatud järgnevad olukorrad:

  1. Aitad köögis vanaemal kooki küpsetada. Tegemist on peo jaoks mõeldud erilise koogiga. Vanaema on koogiga väga rahul ja annab sulle põsele musi (pilt 29).
  2. On ilus ilm ning sa istud emaga rannas (või basseini ääres) ja sööd jäätist. Ema kõdistab su selga (pilt 30).
  3. Jõuad lasteaeda ja räägid sõbrale, et su koer on väga haige. Sõber püüab sind lohutada ja paneb sulle käe ümber (pilt 31).
  4. Mängite sõbraga koos tema kodus. Olete tema toas. Ta näitab sulle oma nokut (pilt 32).
  5. Naabrionu palub sul isa sünnipäevapeol enda põlvele istuda (pilt 33).
  6. Istute lasteaias rühmaga ringis ja üks rühmakaaslastest istub sulle liiga lähedale (pilt 34).
Pilt 32: Mängite sõbraga koos tema kodus. Olete tema toas. Ta näitab sulle oma nokut.

Harjutuse edasises kirjelduses palutakse kasvatajal olukord iga kord mõne lapsega läbi mängida: “Võtke enda peale initsiatiivi haarava täiskasvanu või lapse osa. Rääkige lastele, et erinevates olukordades reageerimine on väga individuaalne. Ei ole õigeid ega valesid reaktsioone.”

Samas nenditakse õpikus, et “kõik lapsed ei pruugi tahta rollimängus osaleda, eriti alguses.” Mistõttu ei tohiks neid sundida, vaid lasta soovijatel osaleda. Hiljem tuleks lastele ette mängitud olukorra koha ka küsimusi esitada, nt kas olukord oli nende arvates meeldiv või mitte ning milline oleks olnud nende reaktsioon, kui seda oleks teinud nende vend, tädi või naabrionu.

Õpikus soovitatakse anda igale lapsele võimaluse väljendada, mis talle meeldib või ei meeldi, ent vältida tuleks “stereotüüpseid käitumismaneere”, sest “eesmärk on anda igale lapsele võimalus väljendada seda, mida tema ise meeldivaks või ebameeldivaks peab”.

Samuti palutakse lastele ka selgitada, et erinevad inimesed võivad samasugustes olukordades erinevalt reageerida. See, mis ühele lapsele on meeldiv, võib teisele tunduda ebameeldiv ning see võib omakorda sõltuda ka keskkonnast või inimesest.

Õpikus leidub leheküljel 16 veel üks sarnane puudutusepõhine harjutus nimega “Kopp, kopp, kes seal on?” Selle harjutuse puhul istutakse rühmaga ringikujuliselt maha ning saadetakse üks laps ringi keskele ning ta silmad kaetakse rätiga kinni. Seejärel antakse ühele teisele lapsele märku, et ta vaikselt kinni seotud silmadega lapse juurde läheks.

Nüüd peab “kinniseotud silmadega laps üritama tema juurde tulnud lapse pead (võib-olla ka ülejäänud keha) ettevaatlikult katsudes ja kombates ära arvata, kellega on tegu”. Seejuures tuleb kasvatajal näiteks küsida, kas tegemist on poisi või tüdrukuga või millised riided tal seljas on. Ka sel puhul soovitatakse valida lapsed, kes tunnevad ennast harjutuse ajal, kus neil on silmad kinni seotud ja/või teised lapsed neid puudutavad, mugavalt.

Lastekaitse Liidu ja SAPTK kokkupõrge: seksuaalkasvatus või perekonnaõpetus

Kuritegelik: transsooline nukuke teeb lastele mesimagusat ajupesu

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kelle abil jätkab Objektiiv oma tööd!