Kasvatusteadlane Tapio Puolimatka kommenteerib Markii de Sade’i avastust ja selle poolt inspireeritud tehnikaid, mida revolutsioon on läänemaailmas viimase kahe aastasaja jooksul peensuseni lihvinud: seksuaalsete vabaduste laienedes jääb inimestel märkamata, kuidas nende poliitilised ja majanduslikud vabadused vähenevad ning riigi kontroll suureneb. Artikli on tõlkinud Roland Tõnisson.

Helsingi Ülikooli praktilise filosoofia emeeritusprofessor Timo Airaksinen on üks tähelepanuväärsemaid Soome eetikuid. Tema uurimus „Markii de Sade’i filosoofia“ avaldatakse paberkaanelisena koos kirjaniku Harald Olauseni epiloogiga ja Airaksineni päevatemaatilise proloogiga (Kulttuuriklubi 2019).

Markii de Sade’i kirjutisi on peaaegu võimatu lugeda, sest nad sisaldavad sadistliku vägivalla võikaid kirjeldusi. Miks siiski on vajalik de Sade’i mõtteviisi mõista? Üks ilmne põhjus on see, et mõned de Sade’i perverssed mõttevälgatused on saanud kaasaegse lääne poliitika nurgakivideks. De Sade’i mõttemaailma pinnalt on võimalik aduda ühiskondliku elu keskne paradoks: kui üksikisiku vabadus tõstetakse ülimaks väärtuseks, järgneb pere ja ühiskonna lagunemisprotsess, mille tulemusena üksikisiku vabadus aheneb.

Seksuaalvabadus ja poliitiline kontroll

Arvatakse, et seksuaalne vabadus arendab inimestest piirideta, sallivad ja õnnelikud ja viib ahistamise kadumiseni. Selline inimene on vaba eelarvamustest, ahistavatest hoiakutest, homofoobiast, insestifoobiast ja isegi liigifoobiast (hirmust inimeste ja loomade vahelise seksi ees). De Sade osundab siiski, et seksuaalne vabadus juhib inimese oma himude orjusse, mis tipneb sadistliku ärakasutamisega. Nii sünnib ühiskonda anarhia, mida peab valitsema riigivõimu kontrolli lisamisega.

Seksuaalvabaduse ja riikliku keskvõimu kontrollaparaati peetakse sageli üksteisele vastanduvateks. Tegelikkuseks võivad nad olla üksteisele eelduseks, nagu kirjutab aastal Aldous Huxley 1932 eessõnas oma raamatule „Brave new World“ (Hea uus ilm on teos düstoopilisest tulevikust, kus inimesi kujundatakse varajasest lapsepõlvest “hea uue ilma” kodanikeks. Raamat nägi esmavalgust 1932. aastal. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka. Pealkiri on võetud William Shakespeare’i näidendist “Torm”, mille üks osa kõlab järgmiselt: “Oo imet! Kauneid olendeid kui palju! Kui ilus inimkond on! Hea uus ilm, kus niisugune rahvas peal!” Eesti keeles on ilmunud teos 1989. aastal kirjastuse Eesti Raamat väljaandes. Tõlkinud Henno Rajandi. Tlk.): „Poliitilise ja majandusliku vabaduse vähenedes on seksuaalsel vabadusel soodumus vastavalt kasvada.“

Airaksineni uurimus on suurepärane abivahend aru saamaks meie ühiskonnast, mida on kujundanud De Sade’i mõtted ja mille põhjalt meie ühiskonda üha kiiremas tempos muudetakse. Airaksineni mõtetest innustununa olen minagi mõtisklenud Sade’i seostest poliitikaga oma raamatus „Seksuaalrevolutsioon: pere ja kultuuri põrmustumine.“

Seksuaalvabadus poliitilise kontrolli vahendina

Markii de Sade (1740−1814) oli üks Prantsuse revolutsiooni ideolooge ja Rahvuskogu vasakpoolse tiiva liige. Revolutsiooni alguseks oli ta olnud Bastille’ kindlusvanglas kinnipeetav juba 13 aastat. Vangikongis oli tal raamatukogu, mis koosnes tema enda poolt kirjastatud 600st teosest. Need keskendusid pornograafilistele teemadele ja seksuaalvabaduse kui inimese kontrollivahendi teooriale.

De Sade’i arvates võib seksuaalvabadust kasutada inimese kontrollivahendina. Kui saavutatakse inimese sõltuvus seksuaalsete vajaduste rahuldamisest, võib teda tema ihade abil juhtida nii, et ta seda ise ei märkagi. Sellisel moel võib riik programmeerida inimeste käitumist neile märkamatult ja „ilma sunnita.“ Inimesed saavad õiguse vabalt teostada oma seksuaalseid ihasid, samal ajal teeb tema sõltuvus seksuaalsetest naudingutest võimalikuks suunata tema käitumist manipuleerides tema ihadega.

Revolutsioon eeldab inimese hävitamist

Prantsuse revolutsiooni ajal kirjutas de Sade poliitilise traktaadi, milles ta kurdab, et moraalset inimest on väljastpoolt raske juhtida, sest tal on tugev eneseteadvus ja meelerahu: „Inimese moraalne olukord on rahu ja rahulikkuse seisund, tema ebamoraalne olukord on pideva liikumise seisund (Sade 2003: 140).

Pideva rahutuse võimuses olevat inimest on kergem juhtida revolutsioonilise tegevuse juurde. Seetõttu on vältimatult vajalik „lammutada ühiskonna liikmeid, et nende moraalne peataolek tuleks kasuks rahvaülestõusu masinavärgile.“

Head süümet omavaid ja meelerahus elavaid inimesi on raske kontrollida ja suunata. Kodanike meelerahu lõhkumiseks tuleb neis äratada himud, mis tõkestavad meelerahu. Süümepiinadest johtuv rahulolematus ja oma südametunnistusest lähtuvate süüdistuste tõrjumiseks äratatud moraalisüsteem vastane mäss teevad kodanike valitsemise võimalikuks. Samal ajal tunneb end himude küüsi andnud inimene vabana.

Himude orja valitsetakse väljapoolt

Himude küüsi „vabastatud“ inimene vajab oma tegude tagajärgedega toimetulemiseks ühiskonna tugevnevat sekkumist, sest tema vastutustundetu elu tagajärjeks on hüljatud emad ja saatuse hoolde jäetud lapsed. De Sade’i järgi on see riigi vaatevinklist kasulik:

„Kõikide abielusidemete lõplikul hävitamisel sünnib naiste naudingute viljadena vaid selliseid lapsi, kes jäävad lõplikult ilma oma isadest. Võimalus kuuluda kuhugi teatud perre on tingimusteta keelatud – nad on ainuisikuliselt isamaa lapsed.“

De Sade’i perversseks eesmärgiks on nõrgestada laste kiindumust oma vanematesse, et tagada nende truudus riigile. Totalitaarsuse poole areneva riigi seisukohast on laste eraldamine peredest „eriti kasulik.“

Seksuaalvabadus edendab totalitaarset kontrolli

De Sade’i järgi peab revolutsiooniliikumine edendama seksuaalset kammitsetamatust, et rahutuse ja halva südametunnistusega koormatud inimmasse võiks suunata vajalikul moel.

Seda de Sade’i avastust ja selle poolt inspireeritud tehnikaid on läänemaailmas viimase kahe aastasaja jooksul lihvitud arusaama järgi, et seksuaalsete vabaduste laienedes jääb inimestel märkamata, kuidas nende poliitilised ja majanduslikud vabadused vähenevad.

Andes kodanikele vabaduse ringiaelemiseks võib neid „joovastada“ selliselt, et nad nõustuvad kergest valitsetavateks ja manipuleeritavateks. De Sade’i sõnul ei tule niivõrd keskenduda „himude kustutamisele kui sellele, kuidas leida võimalus nende rahuldamiseks ilma ekstsessideta“ ja pakkuda inimestele võimalus „anduda takistusteta kõigele mida nende himud neile dikteerivad.“

Pornograafilise meelelahutuskultuuri põhjendus

Kui inimene võib endale raha eest osta seksuaalset rahuldust ja „koguda enda ümber orje, keda sundida teda rahuldama,“ on inimene rahulolev,“ kinnitab de Sade. Ent kui teda takistatakse saamast rahuldust seksuaalsete ihade ja võimujanu vallas, on ta võimukandjatele probleemiks.

Himude orjuses elav inimene täidab aga riigikassat ja laseb end lõa otsas vedada. Himude poolt orjastatud inimesest saab lõpuks ilma oma tahteta olend.

Piibli õpetuste perversne ümbertõlgendamine

De Sade on liberaalide tava kohaselt väänanud Pühakirja kui tsiteerib Jaakobuse kirja lõiku, milles on juttu himu arengutest: „ … igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.”

Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.
(Jaak. 1:14−15) Sade tõlgendab seda kirjakohta poliitilise võimu allikana. Himu areneb oma loomuse kohaselt ja hakkab inimest valitsema. Himu viib patuni ja patt taas ühiskondliku segaduse ja kannatuseni. Himu poolt esilekutsutud hävingut ohjates ja korrigeerides saab riik põhjenduse ja põhjuse valitseda inimest tema peidetuimate ihade kaudu. Vabanedes moraalisüsteemist saab inimesest ori neile, kes oskavad tema ihasid manipuleerida.

Vaba ühiskond eeldab perekeskset kultuuri

Vaba ühiskonna eelduseks on perekeskne kultuur, mis toetab nii täiskasvanute kui laste moraalset arengut. Samas seksuaalse vabanemise kultuur viib pere lagunemiseni ja laset kõrvaletõrjumiseni. Probleemide kuhjudes ei suuda ühiskond enam valitseda toimuvat ja ta lisab piiranguid kodanike vabadustele.

Lühidalt võib kokkuvõtteks öelda, et ilma armastavate perekondadeta saavad ühiskonnaelu juhtivad grupeeringud ja struktuurid võimaluse liikuda politseiriigi poole ja hakata üha enam kontrollima inimeste tegevust.

Tekst on ilmunud esmalt autori blogis. Tõlkinud Roland Tõnisson.

Päisefotol kaader Prantsuse revolutsiooni ühe ideoloogi ja pornograafi Markii de Sade’i elust rääkivast filmist. Foto: kaader YouTube-ist.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!