Nepali sõdurid Kathmandus COVID-19 tingitud liikumispiiranguid kehtestamas 25.08.2020. Foto: Scanpix

Antibiootikumid on haiguseid tekitavate bakterite jaoks nagu jõusaal. Mida rohkem inimesed antibiootikume tarvitavad, seda enam bakterid “trenni” saavad ja seda koledamaks haigused ning pandeemiad muutuvad, võib järeldada Leicesteri ülikooli teadlaste uuringust, mida vahendab Karol Kallas.

Teadlased võtsid appi mänguteooria ja näitasid oma teadustöös, et massiline antibiootikumide tarbimine muudab lõpuks pea kõik tänased antibiootikumid kasutuks ning toob kaasa ohtralt uusi pandeemiaid. 

Kaheksakümne viie aastane dementsuse käes kannatav proua satub haiglasse. Tema segadusehood muutuvad järjest hullemaks, tekkinud on põiepidamatus ja kõhukinnisus. Sellised sümptomid osutavad kuseteede põletikule, kuid prouat raviv arst seisab silmitsi mitmete valikutega, sest samuti võib olla tegu süveneva dementsuse või võib olla tegemist lihtsa kõhukinnisusega. Laboris uriinis bakterite tuvastamise uuringute tegemine võtab aega mitu päeva ja nii otsustab arst igaks-juhuks ennetada kõiki võimalikke ohte ja kirjutab haigele välja antibiootikumid. 

Kirjeldatule sarnaseid olukordi juhtub haiglates ja meditsiinikeskustes massiliselt iga päev üle maailma. Ülemäärane ja liigagi tihti tarbetu antibiootikumide söömine on kaasa toonud järjest suurema hulga antibiootikumiresistentsete bakteritüvede arengu.

Bakterite geenid muteeruvad kogu aeg. Kui üks bakterite koloonia satub kokku antibiootikumiga, siis võib viidatud kolonia üks liige läbida mutatsiooni, mis teeb selle antibiootikumi suhtes vastupidavaks. Seejärel hakkab viidatud “õnnelik” mutant ohjeldamatult paljunema ja antibiootikumiresistentsus levib üle koloonia ning lõpuks ei aita selle vastu ka kõige kangemad antibiootikumid. Antibiootikumiresistentsuse teket näitlikustab allolev video.

Kuidas mutatsioonid bakterikoloonias levivad

Antibiootikumiresistentsus on üle maailma järjest tõsisem mure, mis ähvardab kaasa tuua kõigi tänaste antibiootikumide, millega võideldakse eluohtlike bakteriaalsete nakkustega, kasutuks muutumise. Sellisest ohust johtuvalt soovitatakse arstidel antibiootikume välja kirjutada senisest tublisti suurema ettevaatusega. Samas näitavad uuringud, et arstid antibiootikumide kasutamist vähendada ei soovi ja kui selline eesmärk seada, tuleb probleemi vastu kasutusele võtta konkreetsemad meetmed.

Surmav mäng

Leicesteri ülikooli teadlaste eestvõttel valmis uuring, millest paraku selgus, et antibiootikumide ületarbimine on tingitud samasugusest fenomenist, mida ühiskonnateadustes tuntakse “ühisomandi tragöödia” (the tragedy of the commons) all. Nimetatud “kurbmäng” näitab, et ressursse, mis ei ole selgelt kellegi omad, hakatakse reeglina ülemääraselt kasutama. Meditsiinivaldkonnas töötavad inimesed on midagi sarnast kahtlustanud juba mõnda aega, kuid varem pole sellele leitud selgepiirilist tõestust.

Ühisomandi tragöödia

Viidatud “ühise rahvatervise kurbmäng” leiab aset, kui kõik arstid, kes tegutsevad oma patsientide parimates huvides, määravad patsiendi antibiootikume sööma igal juhtumil, kui on bakteriaalse nakkuse kahtlus, ning samal ei arvesta neist keegi, kas teised arstid teevad oma patsientidega samamoodi või mitte. Ühisomandi tragöödia seisneb selles, et kui kõik arstid nii käituvad, siis on lõpptulemus nii patsientide kui meditsiinisüsteemi jaoks hullem kui juhul, kui kõik osapooled suhtuksid antibiootikumide tarvitamisse märksa ettevaatlikumalt.

Nagu väidab mänguteooriast tuttav vangi dilemma, teavad arstid, et tulemus oleks kõigi jaoks parem, kui neist kõik käituksid erinevalt. Samas üksikult võttes on antibiootikumide määramine suvalise bakteriaalse nakkuse korral nende jaoks kõige tõhusam haigusest jagu saamise strateegia. 

Viidatud teadusuuringus jõuti ka järeldusele, et antibiootikumide väljakirjutamise määr suure tõenäosusega kasvab seni kui antibiootikumid muutuvad täiesti kasutuks. Tegemist on eluohtliku mänguga ja suurema häda ärahoidmiseks on vajalik astuda tõsisemaid samme.

Samale tulemusele osutab ka evolutsioonilise mänguteooria ja replikaatorite dünaamika (selle matemaatilist mudeli) kasutamine. Alustati eeldusega, et kõik osalised, antud juhul arstid, eranditult soovivad oma patsientidele parimat. Seejärel lisati võrrandisse vahekord kui suurt mõju avaldab antibiootikumide väljakirjutamise määr antibiootikumiresistentsusele ja sellest järeldati, millised on sellise käitumise mõjud tulevikus.

Uuringus nenditakse, et lihtsalt arstide poole pöördumisest, et need nii palju antibiootikume inimestele enam välja ei kirjutaks, ei piisa, kuid see ei tähenda ka, et midagi teha poleks võimalik.

Mida ette võtta?

Kehtestada tuleks selgelt defineeritud antibiootikumide regulatsioonid ja juurdepääsuõigused. Tähelepanu tuleb juhtida probleemi tõsidusele ja sellele, et mure suhtes peab midagi kiiremas korras ette võtma. 

Soovitatav oleks näiteks ainuisikulise arsti otsuse asemel kollektiivse antibiootikumide väljakirjutamise süsteemi loomine ja antibiootikumide väljakirjutamist peaks hoolikalt jälgima. Vastutustundlikku antibiootikumide käitlemist võiks kuidagi premeerida. Ära tuleks kaotada stiimulid, mis soodustavad ülemäärast antibiootikumide kasutamist.

Antibiootikumiresistentsuse probleemi päriselt ära kaotada pole võimalik, kuid viidatud lahendused aitaksid selle kulgu aeglustada.

Lõppeks tuleb antibiootikumidega bakteriaalsete nakkuste vastu võitlemine nagunii asendada mingite üdini uute meetoditega. Tänasel kombel antibiootikumide sisse ahmimise jätkumine tähendab ainult seda, et inimkonda võivad tabada järjest kiiremini järjest eluohtlikumad pandeemiad.