2018. aastal ilmus teadusuuring, milles leitakse, et kõik tänased inimesed pärinevad kõik mõned sajad tuhanded aastad tagasi elanud ühest mehest ja ühest naisest.
Samuti leidsid Šveitsi Baseli ja Ameerika Ühendriikide Rockefelleri Ülikoolide teadlased, et üheksa kümnest loomaliigist põlvnevad ühest konkreetsest paarist, vahendab teadustuudiste portaal Curiosmos.
Analüüsides kümnest tuhandest liigist pärit viie miljoni looma, sealhulgas inimese, geneetilisi ribakoode, jõudsid teadlased järeldusele, et kõik inimesed pärinevad ühest täisealisest paarist, kellel õnnestus kuskil kakssada tuhat aastat tagasi üle elada mingisugune "katastroofiline sündmus", mis tõi kaasa inimliigi pea täieliku hävimise.
Teadlased jõudsid sellisele järeldusele analüüsides geneetilisi ribakoode, ehk elusrakkude tuumadest väljaspool asuvaid DNA juppe.
Uuringu järeldused toetavad teooriat, et suurem osa liikidest, olgu selleks linnud, koiliblikad, või kalad, nagu ka kaasaegsed inimesed, on oma tänasel kujul välja arenenud suhteliselt hiljuti ja neil pole olnud aega, et vormida suuremat geneetilist mitmekesisust.
Tänase inimkonna keskmine 0,1 protsendine geneetiline mitmekesisus osutab asjaolule, et kaasaegsed inimesed arenesid iseseisva liigina välja kuskil 100 000–200 000 aastat tagasi, mis evolutsiooni mõistes ei ole pikk aeg.
Sama võib järeldada ka rohkem kui üheksakümne protsendi teiste Maa peal elavate liikide kohta.
"DNA ribakoodistamine" on suhteliselt kärme ja lihtne tehnoloogia, mille abil saab organismi teatud piirkonnast pärit lühikese DNA järjestuse abil määrata liike.
Uuringu geeniteadlastest autorite, New Yorkis asuva Rockefelleri Ülikooli teadlase Mark Stoeckle ja Baseli ülikooli David Thaleri sõnul on võimalik üheksakümne protsendi täna Maal elavate loomaliikide päritolu viia tagasi ühe vanematepaarini, kes hakkasid järglasi sünnitama enam-vähem ühel ajal, mis toimus ligikaudu 250 000 aastat tagasi. Selline järeldus võib tingida selle, et senine teave inimeste ja teiste loomade evolutsioonimustrite kohta tuleb üle vaadata.
Thaler selgitab: "Selline järeldus on üllatav ja ma sõdisin sellega nii palju kui ma oskasin."
Stoeckle leidis: "Ajal kui inimesed rõhutavad indiviidide ja gruppide omavahelisi erinevusi, peaks ehk hoopis kulutama rohkem aega uurimisele kui sarnased me oleme üksteise ja ülejäänud loomariigiga?"
Stoeckle'i ja Thaleri uuringu tulemused viivad mitmete uute küsimusteni. Näiteks, mis/kes eelnes paarile, kellest põlvneb tänane järele jäänud inimkond?
Mis sundis inimkonda alustama otsast peale ja kuidas see on toimunud suhteliselt lühikese aja jooksul? Mida selline järeldus tähendab religioonide jaoks?
Kas inimkond pidi uuesti otsast alustama peale Maad tabanud kataklüsmi? Või on hoopis tegemist loomaliikidesse sisse ehitatud lähtestamise "nupuga", mis põhjustab üle teatud aja liigi "uuesti käivitamise"?
Kõnealuse uuringust võib järeldada, et loomaliikidega käib kaasas evolutsiooniline protsess, mis põhjustab teatud aja järel "katkimineku" ja väljasuremise, mis omakorda sunnib liiki alustama algusest.
Kui vaadata alusbioloogiat, siis pole inimesed mitte ainult sarnased üksteisega, vaid ka teiste loomaliikidega.
Rockefelleri Ülikooli Inimkeskkonna programmi juht Jesse Ausubel osutab:
Kui mõni tulnukas saabuks maale ja kohtuks tuviparve ning grupi inimestega, siis mitokondriaalse DNA põhimõõdikute järele ei oleks üks teisest väga palju erinev.
Uuring ilmus teadusajakirjas Human Evolution ja see põhineb mitokondriaalse DNA, mis emade kaudu kandub ühelt põlvkonnalt teisele, analüüsidel. Puhtalt bioloogiliselt võib järeldada, et inimene ei ole midagi väga erakordset.
Thaler selgitas uuringut:
Me võrdlesime kogu loomariigi DNA ribakoode, mis annab laiaulatusliku, kuid mitte eriti sügava vaate kogu loomariigist, kaasaegsete inimeste ning mõne teise liigi detailse mitokondriaalse genoomi järjestusega. Me analüüsisime tuhandete kaasaegsete inimeste ja teiste loomaliikide DNA ribakoodide järjestusi.
Võib ju arvata, et tänu suurele arvule ja laiaulatuslikule geograafilisele levikule, võiks inimesed olla geneetiliselt palju mitmekesisemad kui teised loomaliigid.
Vähemalt mis puutub mitokondriaalsesse DNAsse, siis inimeste geneetiline mitmekesisus on kas madal või keskmine.
Seni on eksperdid selgitanud inimeste väikest geneetilist mitmekesisust asjaoluga, et tänane inimkond on välja kasvanud suhteliselt pisikesest kogukonnast, kus ühe ema mitokondriaalse DNA järjestus sai aluseks kõigi tänaste inimeste mitokondriaalse DNA järjestustele.
Meie uuring lisab kaalu väitele, et kaasaegsete inimeste väike mitokondriaalse DNA mitmekesisus selgitab ka sarnast väikest mitokondriaalse DNA varieerumist rohkem kui 90 protsendi täna elus olevate loomaliikide puhul – me kõik oleme saanud alguse sarnastest protsessidest ja suurem osa loomaliikidest on tõenäoliselt noored.
Uuringus kasutasid teadlased maailma suurimate bioloogiliste andmebaaside ja evolutsiooniteooria teadusuuringute andmeid.
Teadlaste sõnul osutab nende uuring ennekõike asjaolule, et inimkond on pidanud mitmeid kordi uuesti otsast alustama.
Mõned teised valdkonna teadlased on osutanud Stoeckle'i ja Thaleri uuringule kommentaariks, et varasematel aegadel on inimliike olnud rohkem kui kaks; geoloogias pole leitud jälgi, nagu oleks 100–250 tuhat aastat tagasi toimunud mingi Maalt elu pühkiv sündmus ja mitokondriaalne DNA pole selliste põhjapanevate järelduste tegemiseks piisavalt "mitmekesine".
Iidsete geoloogiliste sündmuste uuringute valdkonnas püstitati hiljuti hüpotees, et Maa "süda tuksub" rütmis ligikaudu 27,5 miljonit aastat, ja "tukseid" saadavad mandriplatoode ümberpaiknemine, merepinna tõusud ja langused, vulkaaniline tegevus jne, millega kaasneb liikide massiline väljasuremine.
Toimetas Karol Kallas