Kolme osapoolega soojätkamine moodustab inimsusevastaste rikkumiste prisma. Viljastamine katseklaasis ja spermakaubandus käivitasid uue pahelise tööstuse, mille hulka kuuluvad nüüd ka abordid, eugeenika, inimkaubandus ja tahtlik perekonna lõhkumine.

Eelmise kuu alguses ilmus uudis, et üks Austraalia paar, kes oli Taist tellinud surrogaatema teenuse ning saanud seeläbi kaksikud, jättis kaksikust poisslapse Taimaale maha, kuna tal diagnoositi Downi sündroom. Surrogaatema sõnade kohaselt tahtsid nad diagnoosist teada saades, et ta teeks aborti, kuid ta keeldus ning kandis lapse lõpuni ja pani talle nimeks Gammy. Samuti nõudsid nad oma raha tagasi.

Lisaks selgus hiljem, et austraallasest isa veetis mitmeid aastaid vanglas süüdimõistetuna kahekümne kahes lastevastases seksuaalkuriteos. Väikene tüdruk, Gammy kaksikõde, on endiselt tema hoole all.

Sellel sügisel käivitab Suurbritannia Tervishoiuministeerium riikliku spermapanga, et “rahuldada nõudlust”, kasutades selleks £77 000 ulatuses maksumaksja raha, et tõhusalt subsideerida isatust. Briti naised saavad oma lapse isa taandada mugavalt sorteeritud rippmenüü kategooriateks, kust saavad vaid ühe hiireklõpsuga valida tema etnilise päritolu, silmavärvi, juuksevärvi ja haridustaseme.

Viljakustööstus ja nüüd ka seadusandjad ütlevad, et “tähtis on vaid armastus” ning et need lapsed peaksid olema tänulikud, et neid niiväga “tahetakse”.

Kõrgete viljatusmäärade ja pereloomise edasilükkamise tõttu teavad pea-aegu kõik kedagi, kes kannatab soovimatu lastetuse all. Kuigi nendele, kes seda valulikku võitlust läbi elavad, tuleks muidugi kaasa tunda, baseerub populaarne stsenaarium, mis kolme osapoolega soojätkamise loomuomast kurjust varjab, kolmel raskel moraalsel eksimusel: materialismil, relativismil ja konsekventsialismil.

Materialism: “Mul on õigus lapsele”

Kui inimesed oleksid kõigest asjad, siis oleks mõistlik eeldada, et need, kes neid asju tahavad, nende eest ka hästi hoolitsevad, samas kui need, kes neid asju ei taha, neid suurema tõenäosusega kuritarvitama või unarusse jätma hakkavad.

Kujutame ette, et üks väga õnnelik teismeline saab vanematelt oma kuueteistkümnendaks sünnipäevaks auto. See teismeline rõõmustab selle üle mõne aja, kuid jätab selle hooldamise unarusse ning lõhub selle ettevaatamatu ja vastutustundetu käitumise tõttu viimaks täielikult ära.

Samas ei ole mõnel teisel teismelisel auto osas nii palju õnne. Tal ei ole sugulasi, kes sooviksid või suudaksid talle sellist kingitust teha. See isik tahab üle kõige maailmas autot, seega kogub ta aastaid raha ning algatab isegi Internetis rahakogumiskampaania, et saada autoostuks vajalik summa kokku. Ta kuulutab kõigile oma soovist selle toote järele ning lubab selle eest alati ja igavesti hoolitseda.

Kummal nendest on teie arvates suurem õigus autole ja kumb neist oleks sellisele väärtuslikule esemele parem peremees? Mis juhtuks aga siis, kui me asendaksime auto lapsega?

Tavaloogika kohaselt käiakse ihaldatuga ka heaperemehelikult ümber, kuna materiaalsete asjade puhul kehtib tõesti selline printsiip. Ning kui see alati ei kehti, siis halvimal juhul on tulemuseks katkine, hüljatud asi. Kuid asjad tulevad tehastest ja inimesed tulevad teistest inimestest, täpsemalt emadest ja isadest Jumala helduse läbi. Inimeste eemaldamisel nende loomise allikast on aga rasked tagajärjed.

Kui beebibuumi põlvkond ning samuti nende lapsed hakkavad kasutama rasestumisvastaseid tablette juba enne kui nad oskavad öelda “toonekurg”, siis pärivad nad seeläbi nii tableti loogika kui ka mõtlematuse. Inimesed pööravad pahupidi õiguse mitte last saada ning järeldavad, et neil on nüüd samuti õigus last saada. Tulemuseks on turuplats inimeste kaubastamiseks. Äravisatavad, kui neid enam ei soovita, ostetavad, kui neid ihaldataks.

Relativism: Iha ja tahtluse poolt määratletud moraalsus

Meid tahetakse uskuma panna, et ükski perekonnamudel ei ole teistest parem. Meie kultuuris ei ole tihti isegi arusaamist sellest printsiibist ja faktist, et laste jaoks on parim, kui neid kasvatavad nende abielus olevad bioloogilised vanemad.

Stockholmi nädalapikkuse homofestivali järgselt lugesin ühest Rootsi prominentsemast meediaväljaandest ühte arvamusartiklit, kus propageeriti lapsevanemaks olemise ümbermääratlemist. Artikli autoriks oli 33 aastane naine, kes peegeldas üha levinumat arusaama:

"Praegu on lapse õiguslikuks emaks ja isaks ainult see, kes lapse sünnitab ning see, kellelt sperma pärineb. Täiendav vanem peab taotlema lapse adopteerimist. See mitte ainult ei peegelda vanemaks olemise iganenud arusaama, vaid loob ka ebaturvalise olukorra kogu perekonna jaoks."

"Lapse parimad huvid peavad jääma endiselt esikohale. Kuid miks peab laps piirduma ainult kahe vanemaga? Kui rohkem täiskasvanuid on valmis vanemlikku vastutust võtma, siis on see ju positiivne."

Inimesed loovad iseenda moraalikriteeriumid. Viis lapsevanemat on parem kui kaks. Kaks rikast isa on paremad kui üks üksikema. Üks üksikema, kes tõesti last tahab, on parem, kui kaks bioloogilist vanemat soovimatu rasestumise korral.

On südantlõhestav kuulata, kuidas viljatuse all kannatavad naised õigustavad erinevate reproduktiivteenuste kasutamist. Munaraku doonorid ei loe, lapse tõeline ema on naine, kes lapse sünnitab. Raseduse kandja ei loe, lapse tõeline ema on naine, kes oma geenid edasi annab. Või veel julgemalt, ei munaraku doonor ega raseduse kandja ei loe, loeb ainult see naine, kes lapse üles kasvatab. Kokkuvõtvalt on emadus ise devalveerunud.

Selleks, et sellist meelelaadi mõista, tuleb meil natukene tagasi vaadata. Kahekümnendates ja kolmekümnendates inimesed kogesid vahetult perekondade lagunemist. Nende vanemad andsid teineteise suhtes alla, loobusid abielulistest ja vanemlikest kohustustest ning jätsid endast maha haavunud ja armastuse suhtes segadusse aetud generatsiooni.

Uue lahendusena nähakse, et igaüks, kes tahab olla lapsevanem, peaks saama seda ka olla. Tahtmus vallutab bioloogia, iha võidutseb looduse üle.

Kuid mis siis, kui doonorite poolt eostatud inimesed väljendavad oma tundeid, jagavad oma valulikke lugusid ning jõuavad teistsuguste järeldusteni? Kas nende tunnistused ei peaks olema väärtuslikuks juhiseks?

Vastuargumendina väidetakse tavaliselt, “et kõikidel lastel on üles kasvades probleeme!” Sellele järgneb näide mõnest probleemsest lapsest, kes kasvas üles tuumikperekonnas või kellestki, kes kasvas üles ilma isata, kuid kellest sai hiljem president. Anekdootlikud erandid torkavad augu igasse moraaliprintsiipi. Ei eksisteeri absoluutset tõde, väidavad meie vestluskaaslased, on kõigest arvamused ja erinevad perspektiivid.

Konsekventsialism: Eesmärk pühitseb abinõu

Siiski tunnistab enamik inimesi tihti teatud sisetunnet, mis ütleb neile, et kolme osapoolega soojätkamine ei ole täitsa õige. Kuid kuna üllateks eesmärkideks on teatud tüüpi kannatuste leevendamine ja tervete laste loomine, siis on nad siinkohal valmis seda tunnet eirama.

Ning kui murekohti peaks siiski esinema, siis kasutatakse sündinud lapsi tihti inimkilpidena, et tõrjuda igasugust potentsiaalset kriitikat selle praktika suhtes.

Näiteks andis tänavu Louisiana kodanik Gary Smith osariigi esindajatele fotod oma kahest lapsest, kes sündisid surrogaatema kaudu, et üritada seeläbi selle praktika legitiimsust tõestada ja Louisianas kaubanduslik surrogaatlus legaliseerida. Osariigi esindajad, kes oleksid muidu selle eelnõu vastu olnud, ütlesid nüüd, et kuidas ma saaksin küll Gary laste vastu hääletada?

Benjamin Wiker jõuab oma raamatus järeldusele, et lääne lähiajalugu on täis inimesi, kes on inimkonda päästa üritades seda hoopiski hävitanud. Mida suurem on visioon ning mida ilusamana näib eesmärk, seda suurem on ahvatlus saata korda kõige kohutavamaid tegusid.

Marx, Hitler ja Margaret Sanger unistasid kõik maailmast, kus inimkond oleks vaba haigustest ja sotsiaalsetest hädadest, kuid selle eesmärgi poole pürgimisel kannatasid ja surid miljonid. Tänapäeval unustame me ära kolme osapoolega soojätkamise abortiivsed, eugeenilised, ebainimlikud ja perekonda lõhkuvad mõjud, lastes end pimestada naeratavate kaubanduslikult eostatud laste piltidest.

Utoopiline nägemus maailmast on selline, et isik saab anduda seksuaalsetele naudingutele ning saavutada laste kaudu geneetilise surematuse, kuid seda ilma mingite riskide või ohvriteta. See on maailm, kus inimesed võivad vaatamata oma vanusest, suhtestaatusest või seksuaalsest orientatsioonist tulenevatele piirangutele saada endale loodust trotsides ihaldatud täiuslikud lapsed.

Kui palju inimesi peame me veel füüsiliselt ja emotsionaalselt ohverdama, enne kui mõistame, et ka seda utoopiat ei ole võimalik saavutada? Beebi Gammy juhtum ei ole esimene ega ka viimane tragöödia, mis saab alguse turuplatsilt, kus ostetakse ja müüakse lapsi.

Allikas: lifesitenews.com

Vt seonduval teemal: